Üheksandat korda peeti taasiseseisvumise päeval Tahkurannas hapukurgi festivali ja sama palju kordi on seda päeva alustatud Eesti esimese presidendi mälestusmärgi juures väikese ajalootunniga.
[pullquote]Aga imet saadeti eestlase talupoja tarkuses korda juba mitu aastakümmet varemgi siinsamas Tahkurannas[/pullquote]Hoolimata lakkamatust vihmasajust tuli kohale umbes 30 inimest. Kui Häädemeeste vallavalitsuse liige Maia-Liisa Kasvandik oli avasõnad öelnud, avas kogunenud rahvas suud ja südamed laulule „Mu isamaa armas”, mida saatis akordionil Õnnela Teearu. Pärast Sindi ajalooklubi liikme Urmase sõnavõttu jätkus ühislaulmine veel mitme hästi tuntud lauluga.
Urmas avaldas arvamust, et ajavahemikku aastatel 1987 kuni 1994 mahub nii umbes kümmekond või tosin mäletamist, mida võiks kestvalt ja põlvest põlve jutustada. „See on terviklik legend, mis aitab ühe rahva iseolemist meie endi jaoks selgemini mõtestada.” Rahvuslik taasärkamine tõusis märgatava julgusega esile 1987. aastal ja jõudis ühe vahemaa läbimise järel võiduka tulemuseni, kui 1994. aastal vaenuliku riigi armee viimse meheni Eestimaa pinnalt lahkus. „Kõigi asjade loetlemine tollest ajast nõuaks kiirkäigul märksõnadena nimetamisel sedavõrd palju tähelepanu, et eelistan siiski piirduda vaid mõne üksiku asjaga.”
1987. aasta 26. augusti Tartu lehes Edasi avaldasid neli meest – Mikk Titma, Tiit Made, Siim Kallas, Edgar Savisaar – majandusliku iseseisvumise kavatsuse isemajandavast Eestist, mida nimetati lühidalt IME.
Aga imet saadeti eestlase talupoja tarkuses korda juba mitu aastakümmet varemgi siinsamas Tahkurannas. „Mõtlen neid tublisid kurgikasvatajaid, kes käisid juba kevadtalvel poodidest „tahkuranna kurgi“ seemet otsimas – küll Tallinnas Valli tänava seemnevilja kaupluses või teistest kohtadest.” Kevadeti külvati kurgi seemneid mitu peenart täis, nagu kirjutab oma mälestustes keegi Eesti Raadios töötanud inimene, kes käis Tahkurannas ka presidendi mälestussamba pidulikku taasavamist lindistamas. „Tahkuranna kurgikasvatajad oskasid isemajandada alates seemne külvist kuni põllumajandusliku toodangu turustamiseni Leningradi turul, kus olen minagi käinud abis müümas,” jutustas Urmas.
IME-aasta jõulukuul pandi alus Maarjamaa kultuuripärandi ja mineviku tundma õppimisega tegelevale Eesti Muinsuskaitse Seltsile, mille esimeheks valiti liikumise käivitaja Trivimi Velliste – praegune seltsi auesimees. Muinsuskaitsest kasvas välja ka poliitiline liikumine.
See oli aasta 1988, kui aprilli keskpaigas erutas telesaate “Mõtleme Veel” vaatajate meeli Edgar Savisaar oma välja öeldud mõttega toetada perestroikat. Selleks kutsus ta inimesi asutama Rahva Rinnet, mis pidanuks kindlustama tollases NSV Liidus demokraatlikku rahvaliikumist.
Aga juba 1989. aasta iseseisvuspäeval kuulis Raekoja platsile kogunenud rahvas “Deklaratsiooni Eesti Vabariigi 71. aastapäevaks”, mille olid miitingul esmakordseks ettelugemiseks koostanud Tunne Kelam, Trivimi Velliste ja Avo Üprus. Kolm meest tegid pöördumise kõigi Eesti Vabariigi kodanike ja nende järglaste poole soovitusega moodustada nii kihelkondades kui linnades Eesti kodanike komiteed, mis hakkaksid kirja panema õiguslikul alusel olevaid Eesti riigi kodanikke.
Kolme mehe avalduses rõhutati Eesti Vabariigi jätkuvat kestvust ning ärgitati rahvast jätkama rahumeelsete vahenditega Eesti riikliku iseseisvuse taastamist. Koostatud dokumenti võis käsitleda ühena vastupanuliikumise õigusliku põhialusena. Aastaga registreeriti ca 790 000 Eesti Vabariigi kodanikku.
Eesmärgiks seati õigusjärgsete kodanike poolt valitud Eesti Kongressi kokku kutsumine, et käsitleda Eesti enesemääramise küsimusi. Pärast 1990. aasta 24. veebruaril toimunud valimisi alustas Eesti Kongress oma tööd ja kogunes istungitele üheksal korral. Eesti Kongress lõpetas oma tegevuse iseseisvuse taastamise järel aastal 1992. On tähelepanuväärne, et kohe kodanike komiteede moodustamisel otsustati registreerida ka kodakondsuse taotlejad. „Mäletan, kuidas ka mina registreerisin polkovniku auastmes vene lennuväe ohvitseri ja oma töökohal töötavat autojuhti, kes ei osanud pea sõnagi eesti keelt ega olnud suurt aimu üldsegi 1918. aastal loodud Eesti Vabariigist. Ometi said kõik need õigeaegselt esitatud sooviavaldused riigi kõrgeima seadusandliku kogu vastava otsusega rahuldatud.” Kõigil muulastel oli võimalus saada ilma keele eksami ja muude tänapäevaste nõuete täitmiseta üsna hõlpsasti eesti kodakondsus. Eesti ja eestlased on olnud suuremeelsed teistegi rahvaste suhtes, kui meie rahvuslikke huve mõistetakse ja nendega arvestatakse.
Kärt Saard
