„Kas tõesti on Eestis veel inimest, kes pole kordagi varem Viljandi folgil käinud,“ küsis Ülle Jantson, üks kunagistest pärimusmuusika festivali algatajaist. Tõmbasin pea õlgade vahele ja vastasin häbelikult, et mina see ainsam vist olengi. Aga folgi esimesele rongkäigule minejaist olin esimeste seas, rohkem küll siiski rivi ees, külgedel ja viimaste hulgas joostes, kogu sündmust peamiselt läbi objektiivi takseerides.
Viljandis on palju varemgi käidud, aga hoobilt ei teadnud Uku keskusest midagi. Küsisin ühelt folki abistavalt vabatahtlikult. Kaunilt naeratav neiu küsis vastu: kas Viljandis? Arvasin tõesti, et rongkäik algab Viljandist ja ei eksinud ning pärast iseseisvalt Uku keskuse leidmist võinuks teisigi väljapoolt Viljandit tulnud vabatahtlikke juhatada.
Läksin aegsasti kohale ja kahtlesin pikalt, kas päev, kellaaeg ja koht ikka klapivad. Isegi veerand tundi enne rongkäigu algust ei viidanud midagi sellele, et peatselt peaks algama suur piduliste liikumine mägedesse. Aga viimaks tulidki paar noormeest sületäie värviliste kolmnurksete lippudega ja hõikasid enam-vähem inimtühjal platsil, kas on rongkäiguga ühinejaid. Oli küll ja iga minutiga järjest rohkem. Täpselt määratud ajal asuti ülipikas rivis teele. Kui pikas, seda ei osanud silm mõõta. Aga Pärimusmuusika aida kõrgelt trepilt vaadates tundus olevat väga palju rohkem inimesi võrreldes Uku keskuse juurest marssimist alustanutega. Väga elamusliku mulje jättis rongkäik: mängiti pille, lauldi kõva häälega ja oldi väga rõõmsad.
Urmas Saard