Arved Breidaks,
lõunaeestlane
Lähematel päevadel kostab palju ohkimist selle üle, miks küll ometi on jõuluaeg ainult üks kiirustamine. Küll tahaks hoopis perega koos olla, nautida kvaliteetaega, mitte poes kassasabas seista, nagu paljud seda neil päevil teevad.
Tarbimise ja seda saatva närveldamise haripunkt on kätte jõudnud. Poodlemine, jõulupeod koolides, lasteaedades, asutustes, kodused ettevalmistused pikkadeks pühadeks, osturetked kingituste otsimiseks, sugulaste külastamine. Igal aastal üks ja see sama.
Kui paarkümmend aastat tagasi jõulud jälle ametlikult lubatuks said, tekkis paljudel raskusi uues olukorras orienteerumisega. Eriti neil, kellel varasem kokkupuude jõuludega puudus. Kirikus käia oli populaarne, kuid kas kodus tuleks jõulu ajal olla sama surmtõsine kui kirikuõpetaja kantslis või peaks hoopis rõõmustama jeesuslapse sünni üle, oli raske otsustada.
ETV näitas noil päevil valdavalt süvakultuuri, mis oli täielikuks vastandiks vana-aasta õhtu lõbusale estraadikavale. Kas pidulauas on pits viina lubatud või on tegemist pühaduse teotusega? Vanemad ei osanud otsustada, kas lastele peaks tulema jõulu- või näärimees, lapsed muidugi lootsid, et tulevad mõlemad. Võttis ohkama.
Hiljem, kui kaubandus arenema hakkas ja inimesed rikkamaks said, muutus ka jõulude iseloom hoopis lõbusamaks. Ühtlasi sai heaks tooniks ohata selle üle, kuidas kaubandus on jõulud, selle koduse püha, ära rikkunud. Kuidas kõik on kommerts, kasumi peal väljas jne.
Nüüd sellist ohkimist enam väga palju ei kohta. Et novembri lõpus seatakse kaubamajad jõuluehteisse, ei pane enam kedagi imestama. Kapitalism ikkagi.
Palju moodsam on nüüd ohata, kuidas üle pea kasvanud jõulukohustused röövivad kogu aja. Kuidas jõulude õnnestumiseks tehtav eeltöö võtab kogu energia.
Jõulude olemus on aja jooksul muutunud, kuid üks on jäänud – ohkamine. Aga võibolla me teisiti ei oskagi. Häid jõule!