Värvitu, lõhnatu – see on vesi. Kuidas saab olla miski, millel pole värvi ja miski, millel pole lõhna, meie jaoks nii oluline?
Õuesõppe koolitustel teen õpetajatele tihtipeale harjutust, mis võib esmapilgul veidi kummaline tunduda – ma rivistan nad näoga mõne ilusa loodusobjekti poole ja palun järgemööda mõelda mõnele omadusõnale – minut aega vaadates, kuulates, ümbrust kompides, lõhnu haistes ja lõpuks midagi maitstes.
Tulemused on seinast seina, sageli oleneb ka aasta-ajast, mida õppurid tunnevad. On teatav hulk inimesi, kes on positiivselt häälestatud ja nii nimetavad nad nähtut ja kuuldut ülistavate sõnadega – kaunis, ilus, maaline…
Aga väga paljud märkavad vaadates ja kuulates vaid inimtekkelist visuaalset ja helilist reostust – prahti pargiteel või automüra eemal teel. Küllap kõneleb siin inimloomus.
Raskemaks läheb ülesanne siis, kui nad peavad kompima ümbrust. Tõsi paljud tunnevad murupaitust või maapinna soojust, mõnikord on läheduses mõni puuoks siidpehmete pärnalehtedega, kuid umbes kolmandik ei suuda seekord kiiresti lahendussõna leida.
Hoopis hätta jäävad õpetajad lõhnade tunnetamise ülesandega, reeglina on sügisel pooltel osalejatel nohu ja nad lihtsalt ei tunne lõhnu. See on meie allergiat tekitavate siseruumide tagajärg. Ka läheb lõhnabuketi tunnetamine negatiivsemaks – kõduhais, porilõhn. Siiski kevadel on lõhnadel üks kindel omadus – kevadetulemise lõhn!
Aga ümbrusest millegi maitsmisega jäävad õppurid hätta. Me oleme hoolikalt omandanud teadmise, et õues ei tohi midagi suhu panna. 90% inimestest keeldub seda ülesannet täitmast ja küllap õigustatult, sest paigad on sageli linnaparkides, kohtades, kus juba lastele räägime, et „kollast lund“ ei tohi süüa.
Aga kuhu ma tahan jutuga jõuda? Jõuda tahan selleni, et kõige teravamaks on meil tänapäeval treenitud nägemis- ja kuulmismeel. Suurema osa oma teadmistest ammutame nende kaudu. Samas kui puutume kokku millegi nii puhta ja värvituga nagu on seda allikavesi jääb nendest meeltest väheseks.
Seepärast kutsun ma teid tegema täna minuga koos üht tunderetke ühele Eestimaa kõige selgema veega allikale – Kuremäe allikale.
Seitsme aasta jooksul oli selle allika vesi minu pere peamiseks joogiveeks. Kuna kaevuvesi Peipsi ääres on tugeva maitse ja lõhnaga, siis arvutasime ühel hetkel välja, et odavam ja keskkonnasõbralikum on sõita kord kahe nädala järel veenõudega allikale, kui seda poest osta.
Kes veel ei tea, Kuremäe allikas asub Alutaguse rüppes, Jõhvi linnast Peipsi poole Illuka lähedal Kuremäe kloostri nõlva all.
Eriti põnev on allikale minna krõpskülma ilmaga, just sellisega, millega veebruari algus meid õnnistas – kus isegi veeaur nina all külmub hoobilt.
Allikale võib minna kas kloostri parkimisplatsilt teed mööda, aga kui teil on kaasas veeanumad, siis viib enne Kuremäele jõudmist üks väike põldudevaheline teeke paremale ja sealt üle põllu kalpsates näete pisikese kabeli taolist ehitist, mille klooster on püstitanud allikale.
Üks asi, mis mulle Endis-Eesti eluolu juures meeldis, oli see, et joogivee ja sauna eest raha ei küsitud ja seda pidi andma igale sandile.
Küll tasub aga järgida meie rahvatraditsioone ja annetada allikale hõbedane münt, praegu sobib selleks hästi ühe-eurone.
Allikas ümbrus ise on loodusinimesele veidi ränk, vesi on torupidi suunatud helesinistest kahhelkividest basseini, kust seda saab õngitseda raudorva otsa pandud plekkpurgiga. See teeb veeammutamise tõesti lihtsamaks, aga visuaalne emotsioon jääb siin siiski saamata.
See-eest saab tunda maasooja vee kargust oma kurgus, valget vetevaimudena hõljuvat auru. Pakases külmub veeaurune käpik kohe veenõu külge ja mahaloksunud vesi hiilgab lühikese päeva taskulambihiilguses eriti briljantselt.
Jah ja lummav on kuulata ka vetevulinat ajal, mil kõik veed ümberringi on jäässe hangunud. Soe allikavesi suliseb nii kevadel, suvel, sügisel kui ka talvel. Lakkamatult.
Veel üks asi on selles talvehärmas allika juures, mida tasub proovida ka kõige külmemal ajal.
Nii nagu paljud meie tuntumad allikad, nii aitab ka Kuremäe allikas saja tõve vastu. Eriti palju väge saab see, kes end üleni allikavee sisse kastab.
Kuremäel on tervise taastamiseks koguni väike majake. Korraga mahub sinna kolme-neljaliikmeline seltskond, uks käib seestpoolt haaki ja paljakskoorinuna on võimalik minna vette ka kõige külmematel päevadel. Ja uskuge, see on unustamatu kogemus! See pole lihtsalt talvine jääsuplus. See on midagi enamat. Veel mitu päeva käid ringi nagu üleskeeratud, naha all laevad sind justkui mingid väikesed magnetnõelad. Tuleb vaid leida moodus, kuidas seda energialaengut tänapäeva argitõttamistes säilitada.
Aga… ilmtingimata, ei tule sõita kaugele Eestimaa otsa, kuigi ma soovitan Kuremäel kindlasti ära käia. Allikaid on Eestimaal sadu ja sadu. Otsige nad üles. Väga paljud neist on terviseallikad või silmaallikad, aga ka puhtast lõhnatust ja värvitust joogiveest annab välja võluda arvukalt meeliülendavaid tundeid.
Allikast algab kõik, algab elu ja tervenemine.
Kristel Vilbaste