Et koton saa-i inämb sukugi ellä, tulli naasõ lämmä süämega Küllile kurtma joba kümmekund aastakka tagasi, ku tä viil raadiotüüd tekk’. «Jutt naas’ tuust pääle, et näet, sõbranna om sääne, a peräh tull’ vällä, et hoobis esi om,» seletäs Külli. Päält tuud, ku üts tutva naanõ uma kolmõ latsõga kotost är pagõsi ja Külli tälle elämist otsõ, naas’ tä hinnäst harima, kuis saasi säändsit hädäliisi rohkõmb avita.
Külli trehväs’ Võromaa naisi ütehüste, sai säält ütenmärkjä var’opaiga luumisõ man: Dremljuga Mirjami. Var’opaiga luumist tugõsi hasartmängumassu nõvvokogo. «No piässi valla- ja liinajuhi tukõ andma,» om Külli arvaminõ. «Võromaa umavalitsuisi liit otsust’, et las var’opaik tege puul aastakka tüüd, sõs kaemi kliente arvu perrä, kas ja kuis seod toetami,» ütel’ seo jutu pääle liidu sotsiaaltüü asatundja Hermanni Marianne.
Määne om vägivaldnõ miis?
«Miis pidä naistõrahvast nigu orja!» pahvatas Külli küsümise pääle, et midä nuu mehe sõs umilõ naisilõ nii kurja tegevä, et naasõ kotost är pagõma piät. «Kõgõpäält om maahasurbminõ ja halvastõ ütlemine, lüümine tulõ hulga ildampa,» tiid tä.
«Naasõlõ üteldäs huur, lits… Lehm – tuu om viil häste üteld, tuud saat viil ku pühäpäävä! Joukal mehel uhkõ auto, a naanõ höörigukõnõ. Ku taht tüllü kakku, ütles naasõlõ: sa mu auto pääle ei tulõ, istut persega mu autost läbi!»
Naanõ saa sõimada iks, tege sõs midägi halvastõ vai ei. Miis ei lupa naasõl tüüle minnä («Kotoh om tüüd küländ, mis sa läät tüüle litsi lüümä!»), sõbrannasit pitä ega sugulaisiga läbi kävvü («Andva halva nõvvo, ajava mi elo vussi!»)
Mõnikõrd om vällä tulnu hirmsa tõtõ ka mõnõ Külli tutva mehe kotsilõ. «Ma ei olõ inne tiidnügi, õnnõ tuu tundu kahtlanõ, mille miis väega ilostõ kõnõl’ umast elost…» ütles Külli. Sakõstõ käävä miis-naanõ uulidsa pääl kaalakuti ja tõsõ võhlitsõsõ, et kae, ku häste läbi saava, a koton…
Arvaminõ, et taplõsõ õnnõ joodigu, om võlss. «Viin ei tii inemist, viin tege inemise õnnõ rohkõmb sändses, nigu tä joba om: kiä om kuri, lätt viinaga kur’õmbas,» ütles Külli.
A tä arvas, et pesjä mehe ei saa häste hindäga läbi ja näil olõssi kah api vaia. Naist pestäs tuuperäst, et olla kinkastki kõvõmba. Külli meelest om sääne miis nigu muinasjutu-jänes, kink iist kunn vette hüpäs’ ja jänessel oll’ hirmsa hää miil: kiäki pelgäs ka minno!
Mille är ei tulda?
Mille sis naasõ säändside miihi mant är ei tulõ? «Naasõ arvasõ, et omma esi midägi võlssi tennü, et ei olõki parõmbat väärt. Pall’o pelgäse, et nä ei tulõ majandusligult toimõ. Tuu momment, ku nä säält pagõma saava, ei olõ näil jo midägi. Mehe omma tuu iist huult kandnu,» tiid Piirisilla Külli. «Om perrit, kon latsilõ om kõik soetõt: jalgratta, ATV… Naasõ pelgäse, et latsõ ei lepü vaesõmba eloga.»
Mõni asi pand tedä iks imehtämä. «Naanõ olõ-i viil 20 aastat vana, om neli kõrda nii tappa saanu, et kundi puru ja pää lahki, meelemõistus är olnu, a olõ-i viil tuust arvo saanu, et midägi om võlssi!» vangutas Külli pääd. «Kavva viil võit: nikani ku maaha lüvväs?!»
Vägivald põlvõst-põlvõ
Mille ei lää hädän naisilõ appi lähembä suguladsõ, kiä as’ast tiidvä? «Hoitva kellegi poolõ ja egä kõrd olõ-i tuu hädäholõja. Pall’odõl om seo asi põlvõst põlvõ lännü,» ütles Külli. «Kannahtaja naasõ imä ütles, et kannahtagu är, selle et timä om kah säändse elo är elänü: «Ku jala õks timä lavva all omma, piät iks timä sõnna kah kullõma!» Kuulõt juttõ, kuis naanõ võtt’ latsõ ja pagõsi kardohkakuupa, ku miis kõrtsist kodo tull’ ja väidsega takah ai!»
Külli hindas, et meil vanal Võromaal omma naasõ lepligumba ja kannatlikumba ku suurõmbin liinun. Kannahtõdas nii kavva, ku midägi väega jäletüt juhtus: kas sis saias kõvva pessä, miis lupa väidsega maaha lüvvä vai lätt latsilõ kallalõ: «Naasõ omma õkvalt hanna pääl pistü, ku latsi pututas, a esi kannahtasõ pall’o är!»
Kohe minnä?
Ku koton saa-i inämb olla, sõs tulnu kõlista naisi var’opaika ja är kõnõlda, kuis lugu om. Külli ja Mirjam hindasõ, ku suur hädä om: kas om vaia kotust var’opaigan vai avitas nõvvo andmisõst. Var’opaika saa egä viies hädäline, tõisi häti arotõdas ja opatas, midä tetä.
«Juvva ja suitsu tetä ei tohe var’opaigah õkva kimmähe. Lihtsäle rassõt talvõ üle elämä mi kah ei võta,» seletäs Külli.
Var’opaigast om api otsnu nii maa- ku ka liinanaisi. Kõgõ noorõmb om olnu 17 ja kõgõ vanõmb 81aastanõ. Võro naisi var’opaigan om üts kortõr, kon om kolm tarrõ.
«Mirjamiga kuuh tegevä naasõ kokkohoitva rahaplaani, kuis pere är süütä,» seletäs Külli: naisil om hariligult umma rahha väega veidü.
Mehe olõ-i seoniaoni var’opaiga ussõ taadõ umma naist otsma tulnu – selle, et omma tegeligult pelgäjä.
A var’opaiga vidäjä ei piä õigõs perrit lakja aia. Kon saa viil midägi pästä, sääl proovitas tuud tetä. Hariligult läävä lakja är säändse perre, kon omma olnu suurõmba tapõlusõ.
A om ka mõni hää lõpuga lugu. Oll’ üts pere, kon miis kah kirot’ naasõlõ kõgõ ette, midä tuu või tetä ja midä ei tohe. A sis jäi miis tüüst ilma. «Naanõ läts’ tüüle ja sis viil näkk’: vai heldene aig, midä kõkkõ tä tetä ei tohe!» kõnõlõs Külli. «A seo miis oll’ pikä meelega ja sai ummist vikost iks arvo. Mehe pand’ ka tuu paika, et äkki sai leevätiinjäs naanõ.»
Vahtsõ elo pääle
Vahtsõst uma elo pääle minek om naasõlõ rassõ. Tulõ otsi hindäle elämine ja tüü, mehega kah viil kohtusõta pitä… Naasõl hindäl piät olõma suur tahtminõ umma ello tõistmuudu ellä.
«Meil om olõmah priitahtlik säädüsetundja, kiä avitas,» kõnõlõs Külli. «Pall’odõl omma ka suurõ võla kaalah: SMS- ja muu lainu, midä miis om käsknü võtta. Kõik seo tulõ kah nail naisil är massa. Tüü löüdmisega om muidoki rassõ. Naa naasõ arvasõ hindäst nii halvastõ, et algusõh piät pall’o kuuh mõtlõma, midä tä ülepää mõist tetä.»
Näile om kõgõ üteldü, et nä ei mõista midägi, tuuperäst nä ei usu tuud esi inämb. «Tunn’e lätt kõnõlõmisõga, et näile selges tetä, et nä omma ka midägi väärt!» ohkas Külli. «Päält tuu võit terve leheküle kirja panda, midä nä kõik mõistva: ummõlda, süvvä tetä, väega häste kõrda pitä…»
«Inemist tulõ opada toimõ tulõma, väiku rahaga är elämä,» arvas Külli. «Mis mi sotsiaalsüstemi viga om: visatas söögi- vai pulstipamp üle ussõ sisse ja tuuga om kõik.»
Ku mi kandi naasõl om api vaia, sis var’opaika või kõlista üüpäiv läbi tel 528 3615. Võromaa Naisi Var’opaika saa tukõ rahaga pangakonto 10220120608013 (SEB) pääle.
Peedosaarõ Kaisa, Uma Leht