Arvamus
Jaak Känd ja Jaanus Vaiksoo jutuõhtul „Raamat algab lugejast”. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Kuuldut täiendab fotogalerii
Urmas Saard
Jutuõhtute sarja „Raamat algab lugejast” hooaja viimane kohtumine kirjandushuvilistega toimus eile Raeküla Vanakooli keskuses erandlikult kahe Jaagu asemel ühe Jaagu eestvedamisel, kuid taas oli kindlalt kohal muusikat jagamas Valter Parve ning üllatuskülalisena oli kohal laululooja Elmut Köösel. Kirjanikke tutvustas Jaak Känd ja iseennast ning oma loomingut oli kohapeal tutvustamas Jaanus Vaiksoo.
Kui me koos Arvo Soovikuga Raeküla Vanakooli keskuse paraadna kõrgest trepist üles astusime, lausus vana hea semu, et täna on ka Elmut Köösel külas. Tema nime ma eelteavitusest ei lugenud, aga midagi varasemast tundus tuttavana. Mis täpselt? Kohe ei taibanud ja püüdsin samas targu oma teadmatust varjata. Raeküla kogukondade keskuses ellu kutsutud kirjandusõhtud toovad esile neidki, kes mingil põhjusel jäävad enda tagasihoidlikkuse varju, kuid väärivad oma isiksusega märksa enamat tähelepanu.
Elmut Köösel jutuõhtul „Raamat algab lugejast”. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Elmut Köösel on Eesti metsaomanik ja ettevõtja, kes on tuntud eelkõige metsanduse ja talumajanduse valdkonnas Pärnumaal. Umbes kuraditosin aastat tagasi kirjutati ajakirjanduses suurte tähtedega, et Jänedal toimunud XXII Eesti talupäevadel kuulutati välja aasta „Parim talumetsamajandaja”. Aunimetuse pälvis mees, kelle eesmärk polnud metsast kiirelt kasu saada, vaid selle hooldamine ja kasvatamine.
Eestis on olnud palju metsainimesi, õpetajaid, meremehi või taluperemehi, kes on kirjutanud värsse ja loonud laule lihtsalt iseendale või oma kitsamale sõpruskonnale. Nende puhul pole midagi tavatut, kui nad oma loomingust kuigi palju ei räägi. Mõni lindistas kodus kassette, hiljem põletas CD-le, kuid tihtipeale ei jõudnudki need laulud ametlikku kultuurilukku või muusikatööstuse jäädvustuste loetellu.
Valter Parve jutuõhtul „Raamat algab lugejast”. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Just sellised mõtted tabasid mind eile õhtul, kui kuulasin Valter Parve meenutust kaheksa aastat tagasi Metsa tänava maja aias alguse saanud muusikalistest koosistumistest. Sellele lisandusid Elmut Kööseli enda napid selgitused sellest, kuidas üks või teine laul sündinud oli.
Raamatute ja autorite tutvustuste vahele sai kuulda koduste vahenditega CD-le kirjutatud viit tema loodud laulu: „Suvepäev rannas”, „Kullake”, „Naer sajus”, „Sügis” ja „Armastuse täht”. Neis romantilise või loodustundliku alatooniga lauludes avaldub tõsise metsamehe pehmem ja loomingulisem pool. Plaadilt kõlas Rein Holteri lauluhääl.
Kirjanikest oli õhtu külaliseks Jaanus Vaiksoo (sündinud Paides 5. jaanuaril 1967), kellele meeldib juba kolmandat aastat talvituda suvepealinnas Pärnus. Ühe kuulaja küsimusest selgus, et teda vaimustab otse linna servas asuv suurepärane Raeküla mändide vahel kulgev suusarada ja kiitis ka Raio Piiroja head rajameistri tööd. Küsimusele, kas ta sellepärast nüüd Pärnus talvitubki, tuli vastuseks heatahtlik naer. Ilmselt on põhjuseid mitmeid teisigi ja olulisemaid.
Teda teataksegi laiemalt südamlike ja humoorikate lasteraamatute, lastele mõeldud värsside ja kooliõpikute, sealhulgas aabitsa autorina
Jaanus Vaiksoo on kirjandusteadlane, emakeeleõpetaja ja lastekirjanik, kes on kirjutanud koguni viie erineva kinganumbri põhjal eraldi raamatud. Raamatuga “King nr 39” (2019) pälvis ta laiema tunnustuse ning Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia. See seikluslik raamat üheksa- kuni 12-aastastele lastele jutustab viiendas klassis õppivast poisist – sellest, kuidas Paul Viies magas hommikul sisse ja otsustas tollel päeval kooli üldse mitte minna. Esimesest popipäevast kujunes seiklus, mida ta poleks osanud uneski näha. Pauli teele sigines kirev seltskond, alates kahtlasest Kingamehest ja jätkudes teiste põnevate tegelastega. Teda teataksegi laiemalt südamlike ja humoorikate lasteraamatute, lastele mõeldud värsside ja kooliõpikute, sealhulgas aabitsa autorina.
Autori ette lugemine haaras kuulajad kaasa ja pakkus meeldivat kirjanduselamust. Katkend, mille ta ette luges, oli sarja 3. raamatust “King nr. 41”, mis räägib ka küüditamisest. Kuidas Paul koos sõpradega viib kokku vanad mehed, kellest üks oli küüditatud ja teine Eestis. Nad pidasid kirjavahetust, aga hiljem side katkes. Paul oma sõpradega toob Siberist kirju saatnud Reinu vanade sõprade juurde tagasi.
Jaanus Vaiksoo on teinud tööd ka ajakirja Keel ja Kirjandus toimetajana ning ajakirja Eesti Jahimees peatoimetajana.
Vaiksood ennast ei häiri rahvasuus ja nüüd ka peaministri kõnepruugis leviv “onuheinolik” halvustav kuvand
Aga Jaanus Vaiksoo on lastekirjanduses ka tuntud onu Heino tegelaskuju looja. Kuigi Eesti kultuuriruumis seostub “onu Heino” nimi tihtipeale juba täiesti ära kulunud naljahamba ja pisut tahumatu vanema mehe stereotüübiga, on autori loodud karakter hoopis midagi muud. Heinot kujutavate luuletuste ja raamatute tegelane on heasüdamlik lapsemeelne lõbus härrasmees, kellega leiab aset põnevaid ja humoorikaid juhtumeid. Tegevustik algas juba esimese klassi “Aabitsast” ja lasteajakirjast Täheke. Teda kirjeldatakse toreda härrasmehena, kes hullab laste mänguväljakul – pintsak seljas ja lips ees… Vaiksood ennast ei häiri rahvasuus ja nüüd ka peaministri kõnepruugis leviv “onuheinolik” halvustav kuvand, sest tema nägemuses kujutatud karakter jääb lastele alati siiraks, puhtaks ja elurõõmsaks tegelaseks.
Jaanus Vaiksood on huvitav kuulata ja temast rääkida palju. Lisan veel, et ta on koos Wimbergiga (Jaak Urmet) loonud legendaarse ETV lastesaate „Saame kokku Tomi juures”. Hariv ja menukas telesari oli ekraanil aastatel 2006–2011 ja kasvatas nõnda telerite ees tervet põlvkonda lapsi.
2019. aasta laulupeol kõlas Jaanus Vaiksoo sõnadele loodud laul „Vanaisa“, mille oli viisistanud Andres Lemba.
Teiste kirjandushuviliste hulgas võis vaikselt istumas näha veel Juta Hiiopit, kes saab tänavu juunis 70-aastaseks. Ta on kirjutanud „Aega tiksuvad jalad”, „Metsapõues”, „Teisel pool koma”. Pärnumaal elav ja tegutsev naine on töötanud lasteaiakasvatajana. Igapäevane kogemus lastega peegeldub otseselt tema kirjutisteski. Tema raamatud on loodud praktilisteks abivahenditeks nii lapsevanematele kui ka õpetajatele. Luule ja riimid on seatud nõndaviisi, et neist oleks lastel abi mänguliselt uute teadmiste meeles pidamiseks.
Jaak Känd jutuõhtul „Raamat algab lugejast”. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Kõikidel autoritel, kellest eile õhtul Jaak Känd põgusalt rääkis, pikemalt ei peatuks – kuigi kõik nad väärivad põhjalikke mitmete lehekülgede pikkuseid ülevaateid. Siiski olgu siin lühidalt mainitud nimed nende ümmarguste tähtpäevadega seonduvalt. Heljo Rammu – 100; Mart Kangur – 55; Aidi Vallik – 55; Andres Saal – 165; Arno Vihalemm – 115; Ira Lember – 100; Ain Kaalep – 100.
Ent ikkagi peatuksin veel ühe repliigiga Ain Kaalepit meenutades. Luuletaja, näitekirjaniku, kriitiku, tõlkija ja filoloogina tegutsenud Ain Kaalep on pälvinud lisaks Liivi auhinnale „Õnne piir” ja Adamsoni murdeluulepreemiale ka Wiedemanni keeleauhinna. Sellega seoses tuletan meelde tema leiutatud kahte sõna ’teave’ ja ’vilje’. Küsimusele, miks võeti omal ajal kasutusele sõna ’teave’, kuid ’vilje’ jäi kõrvale, puudub nüüd aastaid hiljem hea vastus. Trivimi Velliste on selgitanud, et ’vilje’ ei ole muud kui ladina kultura ja sarnast loogikat järgides sama õnnestunud sõna nagu ’teave’. Pikemalt arutlemata tahan Ain Kaalepit meenutada üksnes selle eest, et ta on pakkunud välja ’vilje’. Ise kasutan seda sõna näiteks Eesti lipukultuurist kõneldes sõnaga ’lipuvilje’. Seda eriti 4. juunil, kui me tähistame sinimustvalge lipu sünnipäeva ja ühtlasi ka Ain Kaalepi sajandat sünniaastapäeva.