Marko Šori autogramm raamatusse Sindi elu piltides 1940-1989. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Arvatavalt enam kui 50 inimest eemaldus eile keskpäeval Sindi linna 88. sünnipäeva tähistavast laadamelust seltsimaja väikese saali vaikusesse, kus Tori valla volikogu esimees ja koduloolane Marko Šorin tutvustas enda koostatud fotoalbumit „Sindi elu piltides 1940-1989″.
Raamatu järjekorras. Foto: Urmas Saard / Külauudised
„Raamat on järg 13 aastat tagasi Sindi linnaõiguste saamise 75. aastapäevaks ilmunule. Ja arvestades, et 13 aastapärast on viiskümmend aastat möödas perioodist, mida kajastab käesolev raamat, siis võib-olla tulevikus ilmub ka kolmas osa jne,“ selgitas koostaja põnevusega.
Raamatu eesmärk on fikseerida tuleviku tarbeks üks periood Sindi linna ajaloost
Samas pidi ta kohe üsna raamatuesitluse alguses vastama eelnevalt kuuldud kahtlustavale küsimusele, et mis eesmärki peaks pikki okupatsiooni aastaid käsitlev raamat täitma? Nagu oleks tegu propagandistliku üllitisega teatud ajavahemikust Sindi ajaloos. Ettenägelikult kirjutas Šorin sissejuhatavalt, et selles raamatus ei anta hinnangut riigikordadele, riigijuhtidele ega kohalikele juhtidele või kodanikele. Aega, millal keegi sünnib, ei saa ise valida – see sõltub ikka vanematest. „Seega on püütud kajastada vaadeldavat viitkümmet aastat neutraalselt, kasutades ajakohast väljenduslaadi, mida sel ajal ajakirjanduses kasutati.” Kui ajalehes tarvitati sõna „seltsimees”, siis leiab sama väljendi ka käesolevate kaante vahelt.
Sindi elu piltides 1940-1989. Foto: Urmas Saard / Külauudised
„Raamatu eesmärk on fikseerida tuleviku tarbeks üks periood Sindi linna ajaloost ajal, kui meie hulgas on veel inimesi, kellest paljud siin kajastatud sündmused on läbi elanud, neid näinud või neis osalenud.” Šorini sõnul jäänuks enamikku punast (vene okupatsiooni) ja pruuni (sakslaste okupatsioonist) kõrvale heites ülivähe raamatu koostamise jaoks alles. Või poleks üldsegi raamatut saanud. Fotodel on ikkagi kajastatud sintlaste elu nii, nagu seda vaadeldaval perioodil elati.
Raamatu Sindi elu piltides 1940-1989 esitlus Sindi seltsimaja väikeses saalis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Esimene pildiraamat hakkas piltide keeles jutustama alates 1890ndatest, kui Riia fotograaf Karl Maria Hebensperger tuli oma fotokaameraga Sindi elu fotoplaatidele jäädvustama. Esimestest jäädvustustest on
Eesti Ajaloomuuseumis olemas album vabrikuasula jäädvustuste ning vabriku sisevaadetega [Ajaloomuuseumi albumi fondi viide: AM F 5077:1 kuni F 5077:39]. 1902. aastal pildistas just Hebensperger Sindi kalevivabriku kollektiivi ühispildi ja pildi vabriku juhtidega. Fotograaf andis siis välja ka Sindi vaadetega postkaartide komplekti, mida kollektsionäärid innukalt koguvad – kogus on vähemalt 16 erinevat vaadet.
Koostaja rääkiski sellest, et oli proovinud huvipärast mõne pildi kvaliteeti parandada tehisaru abil
Šorin tõigi välja huvitava erinevuse esimese ja teise raamatu fotode erinevusest. Nimelt ongi esimese raamatu piltide autorid professionaalsed fotograafid, sest fotograafia oli veel üsna kallis ja keerukas valdkond. Nüüdses raamatus on aga palju ülesvõtteid, mis on tehtud tavapildistajate poolt. Tänu sellele on vaadeldavast perioodist palju rohkem valikut, kuid fotode kvaliteet on seda kõikuvam ja kõike soovitut ei saanudki raamatus kasutada. Koostaja rääkiski sellest, et oli proovinud huvipärast mõne pildi kvaliteeti parandada tehisaru abil, kuid kui kvaliteedi saigi üsna heaks, siis võis AI pildilt kaotada mõne olulise detaili. Näiteks oli ühelt 1940. aasta jäämineku pildilt tehniline abimees kaotanud paisu, mille ääres kohalikud loodusstiihiat vaatlema olid tulnud. Seega jäi tehisaru abi vähemalt seekord kasutamata.
Marko Šorin esitleb raamatut Sindi elu piltides 1940-1989. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Fotod vajasid ka ajaloolise fakti täpsusega selgitusi. Sindi muuseumi asutaja ja esimene juhataja ütles 1988. aastal väga targalt, et minevik ja tänapäev peavad kõrvuti olema, et ainult siis osatakse õigesti hinnata kaugeid sündmusi ja saab jagu ajaloo valgetest laikudest. Paraku püsivad mõned valged laigud endise visadusega paigal. Nii pole teada täpselt, millal Stalini ja Lenini ühiskuju lammutati. Segadust ja ebaselgust on kommunist Julius Seljamaa (mitte rahu läbirääkija Julius Friedrich Seljamaa) mahalaskmisest pääsemisega. Legende on mitmesuguseid, aga milline neist tõele kõige lähemal, pole seni õnnestunud veenvalt teada saada. Samuti on Šorini sõnul kõhkluseid Sindi praeguse raudteesilla täpse asukoha määramisega, kuigi keegi saalis viibija kinnitas, et teab väga täpselt. Näib siiski, et nii lihtne selle mõistatuse lahendamine ikkagi pole.
Järelvestluses kinnitas ka Šorin, et see ongi põnev
Vaatamata, et vaadeldav periood polegi nii kauge minevik, on keskkond päris palju muutunud ja nii võib mõnel puhul olla väljakutseks ruumiline orienteerumine, mis teeb raamatu uurimise lugeja jaoks põnevamaks. Järelvestluses kinnitas ka Šorin, et see ongi põnev. „Me oleme Raimo Kaldaga ka mõnda pilti koos uurinud, et selgusele jõuda mõneski asupaigas. See on väga põnev! Kuigi sellised juhtumid on meie (mõlemad mehed on innukad Sindi vanade fotode kogujad) jaoks pigem harvad.”
Autogrammi ootel. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Lisaks Šorinile andsid oma panuse raamatu valmimisele kujundaja Indrek Aija Pärnu Muuseumist ja keeletoimetaja Raili Juss Sindi Gümnaasiumist. Eriline autori tänu kuulub Liina Maastele ja Astrid Juhanile väga suure abi eest, sest nende kaudu sai kättesaadavaks päris palju huvitavaid ülesvõtteid! Raamatus on kasutatud Sindi Muuseumi, Pärnu Muuseumi, Viljandi Muuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi, Saksamaalt Wedeli Linnaarhiivi, ajakirja Kultuur ja Elu ning piltide all viidatud kodanike kogude fotosid.
Tekstid on kirjutatud kümnekonna kirjandusliku allika ja vanade digitaliseeritud ajalehtede põhjal, kasutatud on ka kohalike inimeste mälestusi ja meenutusi.
Samal teemal:
„SINDI ELU PILTIDES 1940-1989” ON JÄRG RAAMATULE „SINDI ELU PILTIDES”