Karl Talpak. Fotod erakogust
Aldo Kals
17. septembril 2025 koguneti Tartumaal Pilkas järjekordselt 1944. aasta augusti ja septembrikuu lahinguväljale, et tähistada soomepoiste ja teiste Tartu kaitselahingutest osavõtjate mälestuspäeva. Aastaid korraldab üritust kohusetundlikult ja täpselt tartlane Raimond Viik. Tänavu on see päev erilise kaaluga – möödus 120 aastat kapten Karl Talpaku, soomepoiste vaimse juhi ja ideoloogi sünnist.
Karl Talpak sündis 28. veebruaril 1905 Rakveres. Ta oli Viru Maakonna Reaalgümnaasiumi, Eesti sõjakooli ja Tartu Ülikooli haridusega Eesti Kaitseväe ohvitser (kapten) ning riigikaitse- ja võimlemisõpetaja Narvas ja Tartus (1933–1943).
Piinlik on mõelda nendele diplomaatidele, kes 1939. aastal ei „suutnud“ Rahvasteliidus otsustada, kes on Talvesõja süüdlane? Samad sõnad riigiisadele, kes ei esitanud ainsatki protesti mittekallaletungilepingu rikkumise teemal seoses meie maa lennuväljadelt lähtunud Soome armutu pommitamise eest, kusjuures hõimuvendade sõjaline abistamine ei tulnud kõne allagi.
1941. aasta tõi Karl Talpaku kui suurküüditamise ja hääletu alistumise imekombel üle elanud rahvuslikult mõtleva ohvitseri kolmeks aastaks sõjasündmuste keerisesse. Ta moodustas 1941. aasta juulis punaarmeelaste ja hävituspataljonlastega võitlemiseks Otepää ümbruse metsavendadest löögiüksuse, osales partisanide patalioniülemana Tartu ja kompaniiülemana Tallinna vabastamisel.
Minnes vastuollu saksa okupatsioonivõimudega nende mobilisatsioonivõtete suhtes, toetas Karl Talpak 1943. aastal jätkuvalt Eesti noormeeste põgenemist Soome, kuhu ta ka ise lahkus. Kogu tema järgneva tegevuse eesmärk oli luua sõjaliselt väljaõpetatud relvastatud Eesti rahvuslik üksus Soome armee koosseisus. JR 200 nime all see tema juhiks olles moodustatigi, et olla valmis õigel hetkel naasma ja võitlema Eesti vabaduse eest. Oli lootus, et ajalugu kordub ja et sarnaselt Eesti Vabadussõjale toob pöörde sõjategevusse Eestis relvastatud abi Soomest ja siinse võimuvahetuse tõttu tekkinud soodne ajapilu. Kahjuks nii ei läinud, sest vaba maailm oli meid juba unustanud.
Esiotsa võideldi aga sangarlikes tõrjelahingutes Viiburi lahel ja Vuoksil. Soomepoiste seas kujunes Karl Talpakust legend juba eluajal. Teda austati kui meest, kes ei käskinud esmalt teistel lahingusse minna, vaid läks sinna alati esimesena. Tema autoriteet sõjaväelasena oli kõrge – lisaks tegevusele Soomes, nõustas ta siis, kui Eesti iseseisvuse taastamine seisis habraste valikute ees, Eesti tipp-poliitikuid Jüri Uluotsa ja Otto Tiefi.
1944. aasta augustis-septembris sekkusid Eesti sõjasündmustesse Paldiskisse saabunud ligi kaks tuhat soomepoissi. Puuduliku relvastuse ja kordades ülekaalukama raskerelvastusega Punaarmee ees tuli aga taanduda. Saksa võimude keelu kiuste salaja Eestisse tulnud Karl Talpak määrati Eesti Vabariigi seadusliku valitsuse peaministri Otto Tiefi poolt 21. septembril 1944 Tallinna komandandiks. Järgmisel päeval Punaarmee kätte langenud pealinnast õnnestus tal vangistamist vältides põgeneda esialgu Soome, siis Rootsi.
Väliseestluses olles talletas ta koguteose „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas“ kaastoimetajana soomepoiste sõjateed ja toetas Eesti Vabariigi iseseisvuse aadet nii sõnades kui tegudes. Karl Talpak suri 12. märtsil 1991 Rootsis, vaid mõni kuu enne meie riigi taasiseseisvumist. Ta puhkab Tallinna Metsakalmistul soomepoiste rahulas.
Samal teemal:
TARTUMAAL PILKAL MÄLESTATI SOOMEPOISSE
SOOMEPOISTE JÄLGEDES – 80 AASTAT HILJEM
