Tänasel jürikuu 14. päeval, mis on muide rahvakalendris ka künnipäev, tähistab Ave Teeääre neljakümnendat sünnipäeva. Ümmargune tähtpäev lisab põhjust heita pilk vagudele, mida ta enda teostamise loomes iga päevaga järjest selgema jäljena maha märgib.
Raamatute ja ajakirjade illustraatorina oled korduvalt joonistanud Külauudiste infoveskile neil juhtudel kui mõne uudise või arvamusloo illustreerimiseks puudub sobiv foto. Graafilise pildiga viid lugeja hetkeliselt kokkupuutesse olulise sõnumiga, mida sellele järgnev artikkel püüab lahti seletada. Võibolla ongi viimane sinu joonistatud pilt nähtav Külauudiste veebis?
Tajun ennast illustraatorina
Ave: Võib tõesti olla, sest teilt tuleb vahvaid kiireid väljakutseid. Praegu on olnud õnne, et hingelähedased ja innustavad illustreerimise ülesanded on üsna kogu aeg laual. Ja tagataskus ka endal üht-teist.
Loodan, et kui vaod, siis sellised kuhu ka seemneid saab külvata, mis suureks kasvavad ning ilmale kasuks saavad olema. Tajun ennast illustraatorina – olgu illustreerimise vahenditeks joonistused või teater, objektiks etteantud tekst või elu ise.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Möödunud aastal ilmunud Toomas Trapido raamat „Lood, mis loovad” on kaanest kaaneni kümnetel lehekülgedel sinu illustreeritud.
Ave: Selle raamatu illustreerimine oli mulle väga võimas teekond algusest lõpuni. Nii kui Toomase hooandja projekti raamatu kohta nägin, tundsin, et see oleks kui ülivajalik käsiraamat elus orienteerumiseks praegusel ajal. Üsna kohe hakkasid ka pildid silme ette ilmuma. Illustreerimise protsess kestis poolteist aastat.
Varem oled illustreerinud lasteraamatuid.
Ave: Jaa, just. Ma olen üsna lapsemeelne inimene ise ka. Ajakirjadele olen samuti illustratsioone teinud. Laste raamatute illustreerimise juurde jõudsin kuidagi väga loomulikult, koolis juba vaatasin õpikutes pilte ja mõtlesin, et sooviks ise neid sinna joonistada. Peale ülikooli avanes võimalus Riina Kasseri lasteraamatutele pilte kavandama hakata. Aasta möödus, ma katsetasin erinevaid laade ja mudkui joonistasin, aga ai saanud õiget suunda kätte. Kuni peale esimest rännuaastat teel koju Singapuris üks koomiksilaadne mustvalgete piltidega raamat kätte sattus ja nõnda inspireeris, et joonistama asusin ja suuna leidsin.
Aastatel 2009-2015 on minu piltidega ilmunud: “Kõik on võimalik” Raam Publishing; “Mutionu Mati” Eve Hele Sits, Sunwells kirjastus; “Arvuraamat”, “Arvuvihik” ning “Täheraamat”, “Tähevihik” Riina Kasser, Sunwells k; “Lenni ja Tallinn” (tõlgitud ka inglise, hispaania ja vene keelde) ja “Värvimisraamat” sama autor ja kirjastaja; “Unustuste aed”, “Kummaline kuu”, “Väike seebimullipuhuja”, Riina Kasser, AS Ajakirjade Kirjastus. Praeguseks on kujunenud välja nii, et saan joonistada endale südamelähedasi teemasid – logodena, õppematerjalidena ja illustratsioonina.
muidugi mu enda Rändnukuteater Nõu Puu tegemised
Toon välja, mis esmalt meelele tuleb – Gaia Akadeemia logo; hiljuti just illustreerisin Gaia Koolile; Permakultuuriühingu logo; hetkel töötan Indra Reinpuu visiooni “Ring ümber Eesti” kujunditega; joonistasin Gaidide Liidule õppematerjali; Hundiallika retriidikeskuse logo; Kristel Krautmanile olen joonistanud; IIKA keskusele õppematerjal; Vallile; Raeküla Vanakoolile, põhiliselt huvikoolile igasugust; muidugi mu enda Rändnukuteater Nõu Puu tegemised ja kajastused; Külauudised.
Oled õppinud kujutavat kunsti Tallinna Kopli Kunstikeskkoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Aga millal märkasid esimest tõmmet kunsti juurde?
Ave: See on alati olnud minuga. Nagu mulle õde armsasti ütles: “Pliiats on su juur ja antenn”.
Sul on olnud mitmeid isikunäituseid. Kas pärast pikemat vahet võib jälle oodata uuemat loomingut?
Ave: Olen osalenud näitustel, kuid isikunäituseid on mul olnud üks. Praegu on kaks suunda loomisel ja liikumas – „Lood, mis loovad” illustratsioonidest näitus kokku panna ja teine suund nukukunsti teemal, selles osas on kokkulepped näituseks Jõhvis. Uue loomingu osas on nii, et kui tuleb, siis tuleb. Näitust näituse pärast ma tegema ei hakka.
Sinu seemnekülvi – nagu sa kohtumise alguses nii kujundlikult ütlesid – on tähelepandud ja tunnustatud. 2007. aastal pälvisid Eduard Wiiralti graafikaauhinnana noore autori preemia. Aasta varem olid saanud väärtusliku Edmund Valtmani stipendiumi.
Ave: Mõlemad tunnustused tulid koostöös Kertuga. See oli vahva aeg, tegime Kertu Ehalaga suureformaadilist graafikat. Sügavtrükk ja kõrgtrükk. Sari “Ajupesu” sai näituseks kohvikus Moskva, avamine kokteilidega ja puha. Ühe töö sarjast ostis Rahvusraamatukogu nüüd aastaid hiljem endale. Valtmani stipendium läks Austraalia reisupiletiteks.
Räägikski siis nüüd ka sinu elust Austraalias. Mis sind sinna viis, mida tegid, mida nägid ja milliste kogemustega tagasi tulid?
Kogesin mõnusat sooja ilma, võrratut mitmekesist loodust, õppisin inglise keeles rääkima, loodust märkama
Ave: See on nüüd küll küsimus, millele on keeruline lühidalt vastata. Esimene reis oli peale ülikooli lõpetamist. Reelika oli käinud ja teadis imelugusid rääkida. Kahtlesin veel kas minna, kui ühel talvisel päeval saatis ema Lõuna-Ameerikas reisil olles mulle sõnumi, et mine ikka ja nii oligi otsus tehtud. Kogesin mõnusat sooja ilma, võrratut mitmekesist loodust, õppisin inglise keeles rääkima, loodust märkama – seal on see nii suur ja võimas, et avas silmad ja hiljem oskasin märgata samasugust suurust ka kodumaa looduses; inimeste erilisi lugusid, aborigeenide loomise lugusid tundma (ka kunsti ja ajalugu). Tulin tagasi täiesti hipistunult ja oli keeruline kodumaal oma kohta leida. Seejärel ma leidsin oma paiga ja kaotasin, leidsin taas ja kaotasin jälle, tükk aega olin kadunud ja siis leidsin, nüüd olen siin.
Kokku elasin Austraalias kaks ja pool aastat. Esimesed kaks tegin farmitööd ja reisisin ümber ja läbi mandri. Kolmas külastus oli hiljem, peamiselt tänavakunsti harrastades ja tagasiteel sai ka rändnukuteater Nõu Puu oma nime ja esimene nukulugu “Kõik on võimalik” kirja pandud. Igaljuhul on Austraalia mulle väga hingelähedane, meenutusi ja läbielamisi on olnud seinast seina – on olnud helesinist ookeani delfiinide ja vikerkaarega, soojas tuules õõtsuvate palmide all; on olnud külma ööd, mis veedetud puu otsas ja opossum on kotist läbi närinud ja ära söönud mu saia.
Toon välja mõned tarkused, mis neil teedel kuulsin: Broomis laadal “Infinite reflections” üks loojatest (nad tegin okstest kõverike raamide järgi lõigatud peeglid) ütles: “Maybe what you are looking for is where you are going” (võib-olla see, mida te otsite, on see, kuhu te lähete); Melbornis kapten August Sirkel: “Set your sights high, the higher the better” (seadke oma sihid kõrgele, mida kõrgemale, seda parem); Nimbinis ütles Mel: “Human drama is bottomless, don’t go there” (Inimdraama on põhjatu, ära mine sinna); Harvey Bay, Paul ütles palju tarku asju ja üks teine Paul ka, aga aitab küll praegu.
Mu kallis sõbranna Kertu elab Austraalias, tuleb suvel Eestisse ka, siis lähme metsa.
Mis tõukas või kutsus sind iseseisvalt teatrit tegema?
Ave: Läbi nukuteatri leidsin vahendid kuidas maailmaga suhelda. Pildiga on nii, et pilt vahendab, aga teater loob hetkes ja on ainukordne. Kord, 2008 aastal Darwinis päikeseloojangu turul ookeani ääres nägin üht sakslast marionett-nukkudega kauplemas. Ma siis proovisin nukumängu ning see plastika vaimustas mind niivõrd, et võtsin plaani ise marionett-nuku meisterdada. Esimene mõte oli kohe elementide avatarid. Läks katsetusi ja läks aastaid, kuid vaimustus jäi ja valmis nad said ning igasugu tegelasi ja lugusid tuli lisaks.
Nüüd jagad lastega oma hinge ja harrastusi, mis on nähtavasti oluliselt avaramad sellest, mis piirduvad kunsti ja teatriga.
Ave: Lasteringide juurde jõudsin nii, et mängisin Aruvälja Külamajas etendust ning Aili Elend tuli peale etendust minuga rääkima, et kas ma oleksin huvitatud tulema lastele meisterdamist õpetama. Olin nõus. See oli 2018 aastal ning laste endi poolt nukuringiks nimetatud kohtumised toimuvad meil siiani. Ring on nii lasteaia- kui koolilastele. Peagi hakkasin juhendama laste ringe ka Jõesuus ja Raekülas. Jõesuu grupp tuli hiljem Raekülla üle ning kohtume iga nädal. Raekülas teen lisaks ka loodusringi. Mu teatrike on samuti väga looduslähedane ning meisterdamises kasutame palju taaskasutuslikke materjale.
ise jään taustajõuks
Olen leidnud sellise kaasava teatri suuna, mis mulle kõige paremini sobib ning kõige enam tiivustab. See on siis nõnda, et tutvustan osalejatele teatri vahendeid ja siis nad meisterdavad ise nukud ning mängivad oma lugu, ise jään taustajõuks. Olen saanud ka väga innustavat tagasisidet, kus lapsed ja ka juhendajad on sellist teatrikogemust kõrgelt hinnanud. Nukuteatri vahendid võimaldavad osalejatel enda võlujõud nähtavale tuua, nii iseendale kui teistele. Tagasisides peale ühist teatrimängu tuleb ikka välja, et on neid, kellele meeldib kõige enam nukkudega ise mängida, on neid, kellele meeldib vaadata, kellele meeldib muusikat luua, kellele valguseid sättida, kellele teksti kirjutada.
Sinu loominguline koostöö ja koostöö üldse?
Ave: Inimeste juures hindan ma püüdlust. See on ka aluseks koostööle. Aidata unistusi ellu viia. Kus on näha säsi ja püüe parema tasakaalu poole. Minu seotused erinevate orgnisatsioonidega on ka ikka isiku põhised, tegutsen, kus ma koostöös neid õigeid keeriseid tõusmas tunnen.
Palun sõnasta enda tunnetust sellest, kuidas sina ilma näed?
Ave: Kuidas ilma näen? Proovin enda tunnetust siin sõnadesse panna. Nagu Valli mulle kord ütles: “Loomingulisus vähima pingutuse seaduse pealt”. Kuid ikkagi pingutus, minu arvates on vajalik. Tagab liikumise, annab arengu võimalused. Tasakaal vajab kogu aeg uuendamist, kuna kõik on muutumises, nii sise- kui väliskeskkond.
Kõik vibreerib, kõrguses ja madaluses, sõnade üleses ja vastupidi, kuni enese üksteises ära tunneb.
Igas suuruses ja laadis ja sageduses; igas suunas; väiksemaks ja suuremaks lõpmatuseni. Kui see on ruum.
…
See ei ole see, et kõik on üks ja vahet pole, küsimus on selles, kuidas keegi soovib. Minu reaalsuses, hoolt kanda, kus vaja, alates kõige lähedasemast kõige elusamast, tunde ja loogika järgi, oma ulatuses. Kohalolu kahtlemata.
…
Kui liigub liialt abstraktsesse sfääri, et otse öelda, tuleb edasi andmisel mängu metafoor; tunnet süvendab ja juhib hästi heli ja pilt. Kontsentreeritult olla heli universum seemne kujul. Vibratsioon. Kujutamine on kui peene vibratsiooni ilmsiks toomine.
Kõnekujundit tarvitades kantakse ühe nähtuse või objekti omadused või tunnused sarnasuse alusel üle teisele. Põhikujutluse asemele tekib asekujutlus. Just selles ilmnebki Sinu kui kunstniku leidlikkus väljenduda pildis ilma sõnadeta. Palusin ühel juhul illustreerida artiklit ateismist ja sa tegid selle suhteliselt kiiesti ära.
Ave: Minu maailmataju toimib kuidagi piltides, see tähendab, et mis iganes materjaliga ma kokku puutun, ma seedin seda enda jaoks piltides, lihtsalt hakkavad silme ees jooksma. Ning nüüd ongi see koht, et kas see, mis ma olen ilmsiks toonud ka teiste jaoks sama tunnet kannab.
millise kindlusega nad omi asju ajasid
Kui tekib paus või raputus ja vaja sihti seada, tuleb ikka meelde Tammsaare tsitaat “Põrgupõhja uues vanapaganas”, see oli umbes nii: “Kui Juulal usk kõikuma lõi, otsis ta seda ikka looduse või loomade juurest. …millise kindlusega nad omi asju ajasid”. Kui värvilised hingeühendused paranenud, siis mustvalgelt annavad tuge ja õpetust male reeglid: tsenter, kuninga varjule viimine, plaan. Igasugune plaan on parem kui mitteüldse.
Kuidagi ei saa meie pikka kohtumist lõpetada ilma viiteta sinu pühendunud vabatahtlikule tegevusele.
Ave: Selle küsimusega tuleb esmalt meelde, kui Kertuga koos tema õhutusel käisime vabatahtlikena metsapõlengu kustutamisel abiks. Nüüd olen paar aastat olnud Pärnu Y-klubi liige, siin tooks välja Piia ja Marina, kelle tuules ja tõttu ma seal toimetan; mu väike rändnukuteater Nõu Puu on UNIMA Rahvusvahelise Nukuteatrite Liidu liige; koostööd teen veel ka Gaidide Liiduga ja muidugi Külauudistega, mida sa kuuldavasti juba hulk aastaid toimetad.
Urmas Saard: Tänan pikalt kestnud kohtumise eest kevadiselt päikselises Pärnus. Loodetavasti leiavad sinu tegemised ka edaspidi siinsel lehel kajastamist.
Ave: Aitäh, Urmas
Samal teemal:
POHLAKUU KAHEKÜMNENDAL PÄEVAL TÄHISTATI RAEKÜLAS PEATSELT SAABUVAT PÖÖRIPÄEVA
