MILLAL EI PEAKS MEIE LIPP LEHVIMA VÕIMU SÜMBOLINA PIKA HERMANNI TORNIS?

Arvamus

Urmas Saard

MTÜ Eesti Lipu Seltsi Sindi osakonna esimees

Urmas Saard, Eesti lipu seltsi liige. Foto: Kärt Saard / Külauudised

Loetud päevade pärast tähistame Eesti Vabariigi 104. aastapäeva ja tänavu 27. juunil möödub sada aastat sinimustvalgele lipule riigilipu staatuse omistamisest. Me oleme harjunud sinimustvalge lipuga ja kuulame põnevusega lugusid, mis jutustavad meie lipu kasutamisest endisaegse võõrvõimu ahistavates tingimustes.

Lipp NR 1 Pika Hermanni tornimastis. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Neil päevil on olnud kuulda häälekaid hüüdeid, et sinimustvalge lipp peab jääma kindlalt oma kohale. Emotsionaalselt on soov pealtnäha ülev. Aga kõrgele keemistemperatuurile tõstetud tundeid uuesti jahutades võiks arutleda sellestki, millal oleks sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornis vastuvõetamatu või koguni kuritegelik.

Mäletan aega, kui teistmelise poisina heiskasin Pärnu kesklinna tänavatel suurte sülemitena ENSV punalippe. Minu ema töötas majahoidjana, keda käisin vajadust mööda abistamas. Tema südames polnud kunagi kohta Vene võimule ja selle teenritele. Kodune meelsus oli pealetükkimatult isamaaline, ilma suuremate keeldude ja käskudeta. Võinuks astuda oktoobrilapseks, pioneeriks, komsomoliks. Aga kasvatus oli selline, et ilma hoiatavate manitsustetagi häbenesin neisse okupatsioonimeelsetesse organisatsioonidesse kuuluda. Miskipärast ei tulnud mul pähe kiusatust sinimustvalgega lehvitada, aga ema abistades sain rõhutada okupatsioonivõimu kohalolekut. Mitte ükski õpetaja ei suutnud mind veenda, et Vene võim hooliks eesti rahvast.

See on faktiline ajalugu, milles sammuti meelsuse eestvedamisel ja ennast kergelt pettes

Paljude inimeste põskedel veeresid pisarad 1989. aasta 24. veebruari hommikul, kui Pika Hermanni tornis heisati sinimustvalge lipp rahvuslipuna. Minagi olin õnnelik. Kuid jätkus ka murelikke kõhklejaid, sest polnud teada milliseks ikkagi lõpuks kõik kujuneb. Kardeti, kas ei või juhtuda hoopis nii, et NSV Liidu perestroika tuultes ei muutu sisuliselt midagi, aga rahvale püütakse eksitavalt näidata sinimustvalge lipu lehvides igatsetud iseolemise kätte võitmist. Eesti Vabariigi riigiõiguslik staatus polnud de facto 1990. aasta 7. augustiks taastatud, aga sinimustvalge võeti tollel kuupäeval ametliku riigilipuna kasutusele. Eesti Vabariik taastati ju de facto alles järgmise aasta 20. augustil. See on faktiline ajalugu, milles sammuti meelsuse eestvedamisel ja ennast kergelt pettes, kui rutati sümboolika kasutamisel asjade tegelikust seisust ette.

lipp Pikas Hermannis ütleb, kes on selle maa peremees

Poliitikat keskpäraselt või pigem isegi vähemteadlikult mõistva inimesena olen teatavaid segaseid tundeid kogenud hiljemgi. Kui 2016. aastal lugesin Sirbist arvamust, milles kaalutleti võimalust võtta põhiseadusest eesti rahvus välja ja kujundada multikultuurset riiki, siis ei pööranud sellele suuremat tähelepanu. Inimesed tulevad ju erinevatest kodudest ja kultuurikeskkondadest. Neil kõigil on õigus oma arvamusele. Aga nüüd on tolle loo autor Kristina Kallas kujunenud ühe eelistatuma erakonna eeskõnelejaks ja see muudab asja. Kui ka kuus aastat hiljem juhindub ta samast mõttest, siis püstitan ma lipu seltsi liikmena kaalutletud küsimuse, kas poleks õige taolise põhiseadusliku muudatuse korral asendada sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornis mõne teistsuguse lipuga? Meeles püsivad lipu seltsi juhatuse liikme Trivimi Velliste sõnad, et lipp Pikas Hermannis ütleb, kes on selle maa peremees.

kedagi ei tohiks eksitada värvidega, mis kodanike enamusele kõige hingelähedasem

Mitte palju aega tagasi tekitasid üsna suuri külmajudinaid paljude Riigikogu liikmete väga veidrad seadusandlike muudatuste ettepanekud, mille ametlike vormistuste koopiaid on olnud juhust lugeda. Nende ettepanekute kõrval ei märganud küll sinimustvalge lipu maha kiskumise soovi, aga kui praeguse võimukoalitsiooni erakonna liikmed kuni peaministrini välja on teinud Riigikogule muudatusettepanekuna mitmeid kummalisi üleskutseid, siis tulnuks täie tõsidusega võtta päevakorda ka sinimustvalge lipu jäädava langetamise küsimus. Meenutame siinkohal näiteks tänaste mõjukate poliitikute üleskutset Eesti NATO-st lahkumise kohta, Eesti taaskuulumist Venemaa mõjusfääri või Eesti algatust Nõukogude Liidu taastamiseks, mille naabermaa ajakirjandus õhinal üles noppis.

Võimalik, et vigurdati poliittehnoloogiat kujundades, aga võibolla kindlustati seljatagust tulevikuks, et olude kardinaalse muutuse korral hõlpsamini ühelt reelt teisele siirduda nagu oleme seda varemgi tõdenud.

Olenemata asjaoludest peab rahvas teadma, kes on parajasti maa peremees ja kedagi ei tohiks eksitada värvidega, mis kodanike enamusele kõige hingelähedasem.

Share via
Copy link
Powered by Social Snap