Eile, 15. oktoobri keskpäeval anti Maarjamäel Orlovi lossis kingitusena Eesti Vabariigile üle riigitegelase, Eesti kõrgema kunstihariduse rajaja Voldemar Pätsi teenetemärgid, mis seni olid tema järeltulijate valduses Kalifornias. Teenetemärkide toimetamise Ameerikast kodumaale korraldas Eesti Välisministeerium San Franciscos asuva peakonsulaadi vahendusel.
Aurahad andis Eesti Ajaloomuuseumi juhile Peeter Mauerile üle välisminister Eva-Maria Liimets, kes pidas päevakohase kõne. Mauer tänas kingituse eest ja tegi lühiülevaate Voldemar Pätsi panusest Eesti arengusse.
Ettevõtmise algataja Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees ja MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi juhatuse liige Trivimi Velliste rõhutas ühismälu tähtsust riigi kestmisele ja tänas nii Välisministeeriumi kui ka Ajaloomuuseumi. Erilised tänusõnad lausus ta aga teenetemärkide annetajaile Voldemar Pätsi tütrepoja Tõnu Jürvetsoni lesele Tiiu Jürvetsonile ning nende pojale Steve Jürvetsonile.
Kuid kohe oma lühikese kõne alguses tõdes Velliste, et uus vabaduse aeg, meie teine Eesti aeg on saanud enam kui 30-aastaseks. Sellele eelnes 52 aastat võõraste riikide võimu – peamiselt idanaabri Venemaa võimu, aga ka kaks Saksa okupatsiooni, mis polnud nii kestvad.
Kui praegust vabaduse aega võrrelda valgusega, siis seljataha jäänud allutatuse aega võiks võrrelda pimedusega. Pimedusel on halb mõju – nii tajule kui ka mälule. Ja Velliste selgitas võrreldud kujundeid konkreetse näitega: „Nõnda pole väga imekspandav – kui neli päeva tagasi astus ametisse Eesti Vabariigi uus president, siis nimetati teda meie viiendaks riigipeaks. Tõepoolest, loendades alates Lennart Merest saamegi ühtekokku viis Vabariigi Presidenti.”
Ent Velliste osundas unustamisele, et Eesti riik saab eeloleval talvel 104-aastaseks. Kui oleme olnud poole sellest ajast okupeeritud, siis tähendab see – et teise poole oleme olnud vabad. Kui loeme oma riigi päevad täpsemalt kokku, selgub, et juba tänavu sügisel – 30. novembril – saab Eesti Vabariigi priiuses elatud päevade arv ühe võrra suuremaks kõikide okupatsioonide all elatud päevade koguarvust.
Kui lisame nüüdsele 30 vabaduseaastale mõttes eelmised 22, saamegi ühtekokku 52 vabaduse aastat. Ilma nonde 22 aastata poleks me need, kes me oleme. Ilma nonde aastateta poleks Eesti Vabariik see, kes ta on. Mälestusmärgid meie riigi mälumaastiku algusajast on üliolulised. Olgu nendeks märkideks Vabadussõja ausambad või Eesti riigimeeste teenetemärgid. Nii ühed kui teised kinnitavad ja kinnistavad meie ühismälu.
Kuna ilma mäluta ei jää ellu ükski olevus – ka mitte riik ega rahvas – siis oleme alati tänuvõlglased nende ees, kes meie mälu toetavad ja tugevdavad. Seetõttu tänas Velliste selles auväärses paigas Eesti Ajaloomuuseumi, et võttis vaevaks astuda järjekordne samm meie ühismälu tugevdamise teel.
„Samuti tahan südamlikult tänada Välisministeeriumi eesotsas ministriga, et ta on võtnud enda õlgadele praegustes oludes asendamatu vahendaja rolli. Mul on aastakümnete tagusest ajast Välisministeeriumist kõige soojemad mälestused. Ja muidugi tahan ma üle kõige kogu südamest tänada Voldemar Pätsi perekonda, tema järeltulijaid, et nad soostusid annetama oma valduses olnud perekondlikud reliikviad Eesti riigile – kogu rahvale vaatamiseks.”
Velliste soovib, et Eesti mälu ja riik kestaksid veel vähemalt kümme tuhat aastat!
Urmas Saard