VEND VAHINDRAT TUTVUSTATAKSE KODUKÜLAS UMBUSIS KARIKATUURIDEL

Näituse kuulutus Umbusi Külamaja aknal. Foto: Jaan Lukas

Põltsamaa valla Umbusi külamajas avatud näitusel „Las külakoerad hauguvad” näeb karikatuure paljasjalgsest Tõnissonist ehk vend Vahindrast.

Naljapiltidel kujutakse Umbusist võrsunud Karl Tõnissoni (1873-1962), kes rännanud ja elanud paljudes maailma maades, on budismi maaletoojaks Eestis ja saanud tuntuks paljude ekstravagantsete ideede, aga ka sportlikke eluviiside poolest.

Karl Tõnisson sündis Umbusi külas Odratsi talus. Põltsamaa luteriusu koguduse kirikuraamatusse on tema nimi kirja pandud Karel August Tõnnison Mihkli ja Eva Poeg. Põltsamaa luteriusu koguduse kirikuraamatusse on ta märgitud kui Karel August Tõnnison, Mihkli ja Eva poeg. Aastal 1892 astus Karl Tõnisson õppima Peterburi ülikooli filosoofia teaduskonda. Peterburis kohtus ta balti sakslase Roman Ungern Sternbergiga, kes rajas kodusõja ajal (1918-1921) Mongooliasse ja Taga-Baikalimaale budistliku teokraatliku riigi.

Tõnisson uuris esimest korda budismi Burjaatias, reisis Kamtšatkal, Mongoolias, Hiinas, Gobi kõrbe piirkonnas, Karakorumi kõrbes ja Urgaas. 1905 aastal kohtus ta XIII dalai laamaga, kes hiljem kuulutas ta esimeseks Eesti, Läti ja Leedu budistlikuks peapiiskopiks.

Legendi järgi palvetasid Tiibetis 10 000 buda munka Karl Tõnissoni eestvedamisel Eesti iseseisvuse eest. Tõnissoni arvates tõigi see „massipalvus” Eesti riigile iseseisvuse.

Jutlustas ka kodukülas

„Kodukandiga seotud tuntud inimesi tuleb tunda ja tutvustada. Väidetavalt on tegemist esimese Eesti soost pühakuga,” ütles Umbusi külaseltsi eestvedaja Jako Jaagu. „Karl Tõnnison pidas jutlusi ka Umbusis, muuhulgas Annikvere küla poole jääva kuuse otsas, samuti õnnistas kohalike talude kaevusid,” märkis ta.

Näitust Karl Tõnnissoni tutvustavate karikatuuridega aitas Umbusis korraldada Mait Talts, kes on üks tuntumaid vend Vahindra uurijaid Eestis.

Näitusel on pilapilte ka karikaturist Gorilt (Vello Agori), kelle nimeks kuni 1935 aastani oli Griogori Tõnisson ja kes tuntud ka Georg Tõnissonina. Nii ongi ühe karikatuuri pealkiri Tõnissonid.

„Karikaturistidele pakkus Karl Tõnisson huvi, sest oli värvikas kuju ja ka otsekohese ja karmi välja ütlemisega. Üldiselt kujutati teada piltidel sõbraliku huumoriga.” selgitas Jako Jaagu.

Maratonil Läti Lipuga

1922. aastal ei andnud Eesti esindus Karl Tõnissonile Eestisse tulekuks viisat, sest kardeti et hakkab Eestis kuulutama buda usku, mida peeti luterliku taustaga riigis ebasobivaks. Läti riik andis talle aga kodakondsuse. Nii sai Karl Tõnissonist Karlis Tennisons.

Läti esindajana võistles ta 1926. aastal Tartu spordiselts Kalev korraldatud maratonil, kus saavutas kolmanda koha. Arvatakse, et Vahindra võinuks tulla teiseks või koguni võita, kuid ta kandis kaasas üsna palju kaaluvat Läti lippu, mis ilmselt takistas kiiremat jooksmist.

Esimeseks ja teiseks tulid sel maratonil olümpiamehed Karl Laasi ja Elmar Reiman.

„Vend Vahindrat võib pidada Eesti esimeseks kestvusjooksjaks. Oma jooksuvõimed olevat ta avastanud Põltsamaal traavivõistlustel. Ta käis oma onuga Petseri laadal ja kui onu läks peale edukat laadapäeva kõrtsi raha sirgeks lööma, siis vend Vahindra ehk Karl Tõnisson hakkas samal ajal külameestega kihlveo peale võidu jooksma ja tegi seda väga hästi. Sealt kasvaski välja tema pidev jooksuhuvi,” on kirjutatud portaalis Marathon 100.

Taimetoit ja karastavad eluviisid

Kolmekümnendatel aastatel ilmunud Sakala kirjutas Karl Tõnissoni paljajalu käimisest. „Palju tulevat rännata, ja tallad ei pidavat vastu üle paari nädala. Sellepärast olevat ta autosugestiooni teel jõudnud nii kaugele, et ka 20-30-kraadilise külma käes wõivat vabalt paljajalu käia.”

Samast Sakala artiklist saame teada sedagi, et Tõnisson ei nõustu, et teda nimetatakse heinasööjaks, sest ta ei söönud mitte ainult heinu vaid erinevaid taimi. Hillar Palamets pajatab Raadio 2 saates „Ajalootund”, et 1926. aastal toimunud maratoni jooksmise pausidel näris Tõnisson midagi. Lõpuks selgus, et tema „dopinguks” oli kaalikas.

Karl Tõnisson tegeles regulaarselt võimlemisega, harrastas pesemist külma ja kuuma veega.

Hillar Palamets nimetab Tõnissoni sauna-leili vihakunstniks.

Karl Tõnisson otsis buda usu seoseid soome-ugri rahvausundiga. Vend Vahindra unistuseks oli Eestit, Lätit ja Leedut ühendav Pan Baltoonia riik. Teemat käsitles näidend, mida 2014. aastal mängiti Maanteemuuseumis.

1931 rändas Karl Tõnisson Euroopa kaudu Aasiasse, kus elas lugupeetud buda mungana erinevates riikides. Ta suri 1962 Birmas Ranguunis ja kuulutati pühakuks.

„Kuuldavasti tegi Vend Vahindra eriliseks seegi, et tema surnukeha püsinud kolm-neli päeva lagunemata. Kuumal ja niiskel maal Birmas on see väga haruldane,” ütles Jako Jaagu.

Jaagu ja tema mõttekaaslaste algatusel on Umbusi Külamajja loodud ka üks Eestimaa budismi keskusi. „Õppisin Tartu Ülikoolis teoloogiat. Nii tekkis huvi buda kultuuri ja elulaadi vastu. Jõudsin praktilise budismini,” rääkis Jaago, Jõgevamaa Koostöökoja tegevjuht.

Karikatuure paljasjalgsest Tõnissonist alias vend Vahindrast võib nüüd Umbusi külamajja vaatama tulla mööda kaasajastatud Umbusi-Annikvere teed, mis sai korda tänu Maanteeametile, firma Nordeconile, Põltsamaa Vallale ja mitmete inimeste koostööle. Tee valmimiseks anti ka toetusallkirju.

Küllap saab tee servas sobiva ilmaga kõndida ka paljajalu nagu seda kunagi tegi Karl Tõnisson.

Jaan Lukas

One thought on “VEND VAHINDRAT TUTVUSTATAKSE KODUKÜLAS UMBUSIS KARIKATUURIDEL”

  1. Tore kui meenutame ka selliseid isikuid. Kahtlemata oli ta omamoodi andekes ja silmapaistev. Seega kiitus Mait Taltsile ja Umbusi rahvale!

Kommenteerimine on suletud.

Share via
Copy link
Powered by Social Snap