Fotogalerii
Näitusele „Meie Tartu”. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Tartu linnamuuseumis möödunud aasta juuli alguses avatud näitus „Meie Tartu” ootab külastajaid kuni 2027. aasta viimase päevani.
Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli pea poolsada kõige vastu huvi tundvat naist (nende hulagas siiski ka üks mees) võtsid läinud nädala neljapäeval nõuks seada sammud seda näitust uudistama. Vastuvõtjaks oli Ants Siim, Tartu linnamuuseumi haridusprogrammide kuraator. Sama mees on ka üks näituse sisu loomisesse panustajaid. Lisaks temale veel Risto Lehiste, Ilona Piirimägi, Lauri Räpp ja paljud teised tartlased. Näituse teostamisel olid abiks Motor, Blueray, Dada, Salibar, PULT EXPO, Ö Stuudio, Hildegard Reimann jpt. Näituse kuraatorid on projektijuht Robert Varik ja ekspositsiooniosakonna juhataja Maria Usk.
Tartu raekoja kell Tartu linnamuuseumis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Fuajeesse sisenemisel näeb vasakul seinal väärikas eas üle paarisaja-aastast Tartu raekoja tornikella, mille juurde Ants Siim esmalt astuski ja kellapommi liikuma pani Kaks aastat tagasi anti kell linnavalitsuse poolt üle muuseumile. Raekoja pööningult alla toodud vana kell viidi kellameistri juurde, kus valmistati uued detailid ja ajanäitaja pandi uuesti tööle. Raekoja kell on väga oluline annetus linnavalitsuse poolt näituse „Meie Tartu” ja edaspidise püsiekspositsiooni tarvis. Tartu identiteedist kõneldes on raekoja kell, mille järgi omal ajal elu kulges, kogu ülikooli linna sümbol. Peetakse tõenäoliseks, tegemist võib olla raekoja esimese kellaga, mis paigaldati torni 18. sajandi neljandal veerandil. Kella valmistaja olevat olnud rändkellasepp Benjamin Politour, kes hiljemgi seda täiustas ja remontis. Vana kell vahetati välja 1913. aastal Saksamaalt tellitud uue kella vastu.
Eesti mastaabis kõlab Tartu nimetamine väikeseks linnaks pärnakate kõrvade jaoks pisut veidrana
Näitusega „Meie Tartu” on tehtud põgus ülevaade tartlastest ja Tartu linnaosadest. Külastajatele tutvustatakse 17 peatüki kaudu Emajõe linna kaleidoskoopilist olemust ja vahendataksetunnet, mis teeb iga linnaosa, avaramas vaates kogu Tartu eriliseks. Kõigil linnajagudel on väljapanekutel oma tunnusteema ja oma kodukohast jutustavad kohalikud elanikud. Näituse koostajate arvates polevat üldsegi tavapärane, et ühes väikeses linnas leidub nõnda palju üksteisest eristuvaid linnaosasid. Eesti mastaabis kõlab Tartu nimetamine väikeseks linnaks pärnakate kõrvade jaoks pisut veidrana, sest paelinna järel asub see suuruselt siiski kindlalt teisel kohal. Märgitakse, et Tartu linnaosad ei ole ametlikult eraldi toimetavad omavalitsuslikud üksused nagu Tallinnas. Seepärast võib Tartu linnaosi vaadeldagi eelkõige kogukonna identiteedi kandjatena.
Tartu linnamuuseumi hoone. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Ekspositsioonide valikule lisab põnevust võimalus, mis lubab külastajatel tuua näitusele huvitava taustaga esemeid või kirjutada oma lugusid “Lugude raamatusse”.
Teejuht osutas läbi akna vaatega õuele, kus peatub Ropka leivaauto, mille sisemus on külastajatele uudistada. Teisel korrusel kohtub külastaja näiteks ema ja tütrega Supilinna köögis. Kristiina Ehin ja Luike Sepp on voolitud mesilasvahast. Autor on Inga Tomson. Esimesel pilgul veidi ehmatavalt mõjub kanderaamil lebav poolik avatud keha, mille sisemuses näha erinevaid organeid. Avatud valge kasti kaane siseküljele on kirjutatud: „Registreeri elundidoonoriks”. Aga viimases Jaamamõisa kasvuhoones saab tõmmata ninasõõrmed magusat tomati lõhna täis. Siinkirjutajale pakkus äratundmise rõõmu mälestuse elavdamine lapsepõlvest. Ei, mitte Tartust, vaid hoopis Pärnust, kus Kuninga tänav 24 hoovil olid samuti kahekorruselised puukuurid vanas Jaki maja aidahoones. Küll märksa suuremad, kui „Meie Tartu” näitusel olevad. Ronisin väikesest trepist üles ja piilusin uksevahelt sisse. Mõnigi koerustükk visandus kaugest ajast silme ette.
Vahva. Midagi sarnast võiks Pärnuski linnaosade kaupa näitusele vedada.