SUIT OLVET: KODU JÄTMINE OLI ASJAOLUDE LOOMULIK JÄTK

Tänavu sügisel saab 80 aastat eestlaste suurpõgenemisest isamaalt. Põgeneti Vene vägede ja juba kord kogetud nõukogude võimu õuduste eest, isamaalt lahkus augustis-septembris teadmata tulevikku kuni 70 000 Eestimaa inimest. 1944 põgenemine on kurb tähtpäev, mida peab teadma ja mäletama iga eestlane ükskõik kus maailmas. Seda enam, et taas ähvardab Eestit ja eestlasi idast suur oht.

Tausta pildiks Puise ninal. Foto: Urmas Saard /Külauudised

Väike Suit Olvet ema ja ema sõbrannadega Pärnu rannas veel Eesti ajal. Foto erakogust

Enn Hallik

1944. aasta hilissuvel käisid Eestis Sinimägedes vihased lahingud tõrjumaks Eestisse tungivaid Vene vägesid. Rinne põhjarannikul pidas tänu Saksa armeele ja selles teeninud vapratele eesti poistele kaua vastu ning andis paljudele eestlastele aega ning võimalusi läände põgeneda.

1935. aasta viimasel päeval sündinud, üheksa esimest eluaastat Pärnus elanud ja 1944 augusti lõpus Pootsi rannast üle Kihnu Rootsi pagenud Suit Olvet ütles, et tema pere põgenemine oli asjaolude loomulik jätk. Vene sõjaväebaaside tulek 1939. aastal, eestlaste küüditamine, baltisakslaste lahkumine ja eesti inimeste kadumine nõukogulaste esimese võimu ajal ei jätnud nende teise tuleku eel õhku palju teisi variante.

Suit oli 1941. aasta 14. juunil juba nii suur poiss, et mäletada elu lõpuni, kuidas Pärnus Kooli ning Rähni tänava nurgal täägistatud püssidega venelased naabripere autokasti ajasid ja jaama küüdirongi juurde viisid. Samuti jääb ta igavesti mäletama seda, kuidas vaid kuu hiljem Pärnus Riia maanteel esimesi Saksa väeosi nägi.

Enne sakslaste tulekut saatsid Vene võimud Suit Olveti ema Pärnu lähedale kaitsekraave kaevama. Üks endine õpilane pistnud talle seal pihku sedeli, mis päästvat kraavide valmissaamisel teisi kaevajaid ootavast mahalaskmisest. Pole siiski teada, et kraavide kaevajaid oleks hukatud, aga kraavid, mida leiab Pärnu Raeküla männikust veel tänagi, olid täiesti kasutud – Saksa väed tulid nii kiiresti, et venelased ei jõudnud iitsatadagi.

meie ümber lehvis õudusest vabastajate tervituseks sinimustvalgeid lippe ja mul oli peos meie koduaia esimene õide läinud kollane roos

„Mõni kilomeeter linnasüdamest eemal Papiniidus tegid Saksa eelväelased tolmuste saabaste viksimiseks, näo pesemiseks ja pea kammimiseks peatuse, siis tulid mootorratastel, autodel, ratastel ja jala linna. Olin koos emaga vaatamas, meie ümber lehvis õudusest vabastajate tervituseks sinimustvalgeid lippe ja mul oli peos meie koduaia esimene õide läinud kollane roos. Tuli üks Punase Risti märgiga rattur ja ma andsin lille talle,” on Suit Olvet meenutanud.

Lill antud, jalutas Suit õpetajast emaga Pärnu kesklinna, kus põles Endla teatri tagune puust veetorn, millelt Lenini ja Stalini pildid juba maha kistud. Mõni Vene lennuk, mida sakslased kahurist lasid, ikka jõuras veel taevas, aga sõdurid olla rahulikult maas istunud ja hernesuppi söönud.

Neli aastat hiljem, kui venelaste naasmine muutus järjest selgemaks, tulid vanemad 18-aastasele Suidule augusti lõpus Vändra lähedale vanaisa tallu järele ja ütlesid, et varsti on vankad siin ja nüüd on minek. Naabripoiss viis Olveti pere hobusega Tori raudteejaama, sealt loksuti kaubarongiga Pärnu. Seal oli kodus ohtlik olla, sest sakslased omatahtsi põgeneda ei lubanud ja see tuli saladuses hoida.

Rannavalvurid olid eestlased, lasid altkäemaksu eest läbi

„Ootasime ühes teises majas puugeneraatoriga veoauto ära. Sild üle Pärnu jõe oli veel õhku laskmata, ja kuigi see auto sõitis väga viletsalt, kuidagi Pootsi rannakülla ikka saime. Rannavalvurid olid eestlased, lasid altkäemaksu eest läbi,” mäletas Suit.

Rannas oli rahvast ja kotte-pakke palju, paate vaid kaks. Mis tingimustel paati saadi, Suit ei tea, aga õhtupimeduses hakati Kihnu poole minema. Õige pea hakkas asi hulluks minema, sest laine tõusis ja lõi ülerahvastatud paati sisse. Suit oli pea puusadeni vees ja mõtles, kuhupoole ujuda, kui paat alt ära vajub. Rahvas läks paanikasse, aga selle maandas Suidu ema Lydia, kes kargas püsti ja kamandas mehed kaabudega vett kühveldama.

Venelased oleksid hoiatamata tule avanud ja põgenike laeva põhja lasknud, sakslased käskinud pidada kurssi Saksamaale

Läbi häda saadi lõpuks veidi suurema laevukese juurde, kuhu mahtus peaaegu sada inimest ning Kihnu saades võeti sealt rahvast juurdegi. Üleveo Kihnust Rootsi olla Olveti pere maksnud kullas ja hõbedas. Viimast korda nägid nad kodumaad, kui Saaremaa Sõrve säärest mööda purjetasid. Õnneks ei kohanud nad oma mereteel Vene ega Saksa laevu ja lennukeid. Venelased oleksid hoiatamata tule avanud ja põgenike laeva põhja lasknud, sakslased käskinud pidada kurssi Saksamaale. Järgmine kord nägi Suit Olvet lennukiaknast Eestimaad, kui iseseisvus oli taastatud ja ta isamaad külastama tuli.

Eestist lahkusid Olvetid 1944. aasta 23. augustil, Rootsi mereväealus leidis nende laevukese ja pukseeris Gotlandi saare Slite sadamasse 25. augustil. Suurem põgenemine Eestist leidis aset kuu aega hiljem ja siis läksid Suidu kolm tädi jala Vändrast Pärnusse üleveolaeva otsima. Kaks neist keeras siiski tagasi kodu poole, sest ei suutnud ema üksi jätta.

Kolmest Suidu onust üks, Paul oli läinud vabatahtlikult Wehrmachti, aga lasti rindelt koju õnnetult hukkunud õe lapsi üles kasvatama. Teine onu Juku liitus vabatahtlikult Eesti Leegioniga, oli väljaõppel Heidelageris, teenis sõjaväljal kõigepealt II klassi Raudristi, siis eestlastele mittetavalise I klassi Raudristi, langes Idarindel Narva all ja sai lõpuks puuristi. Kolmaski Suidu onu Ernst sõdis Saksa lipu all. Mobiliseeriti 1944 ja kukkus venelaste kätte sõjavangi. Seal aga ütles talle üks Siberi eestlasest kommunist: su seis on väga halb, aga ma annan sulle võimaluse – astud punaarmeesse, jääd ellu! Onu Ernst astuski, saadeti Velikije Luki hakklihamasinasse, aga tuli sõjast tervena välja ja töötas hiljem kolhoosides. Niisugused saatused siis vendadel-õdedel sel kurjal ajal.

Slitesse saabunud põgenikud viidi esmalt Gotlandil Visbysse, edasi reisilaeval, mille venelased miskipärast varsti torpeedoga põhja lasid, Rootsi mandrile Nynäshamni.

„Kuu aega elasime 35 eestlasega Stockholmi saarestikus ühe rikka rootslase mitmekorruselises lossi meenutavas villas. Mehe juht ja meeleolu hoidja oli Pärnu teatri näitleja, pagulasaegadel kirjanikuna tuntud Asta Villmann,” meenutas Suit Olvet esimesi aegu vabas maailmas.

Peagi elasid Olvetid koos ühe teise perega viiekesi Stockholmis väikses kahetoalises korteris. 1945. aasta 19. märtsil läks Suit Stockholmi eesti kooli, kus oli üks 32-st esimesena alustanust ja 1949. aastal lõputunnistust saades koguni klassivanem.

Suidul, kes põgenes üheksasena kodumaalt, seljakotis lemmikraamatu „Eesti Vabadussõda” kaks köidet, oli suur rõõm õppida Rootsi pealinnas aineid eesti keeles ja eesti meeles, lugeda eesti ajalugu!

Rootsi jõudes olid paljud põgenikud raudkindlalt veendunud, et kodunt lahkuti vaid ajutiseks – ei lääneliitlased Eestit, Lätit ega Leedut venelasele jäta, küll löövad vanka välja. Ja siis tagasi oma tuppa, oma põldudele ja metsadesse.

Kui rootslased Nõukogude Liidu nõudmisel baltlasi vene võimu alla deporteerima hakkasid

Tõsi, Olveti pere peatses naasmises nii kindel ei olnud, ja mida aeg edasi, seda ähmasemaks tagasimineku võimalused muutusid. Kui rootslased Nõukogude Liidu nõudmisel baltlasi vene võimu alla deporteerima hakkasid, muutus põgenike meel ärevaks ja hakati otsima võimalusi venelasest võimalikult kaugele minna.

Olveti pere sai garantiiga kutsekirja ühelt varem Kanadasse Torontosse läinud ja seal äri avanud kingsepalt. Rootsis juba tavaellu kinnistunud perekond lülitus taas põgenike süsteemi, mis aitas nad üle ookeani.

„Sõitsime rongiga Malmösse, sealt praamiga Taani, edasi rongidega Hamburgi ja Bremenisse. Nädala ootasime kasarmutes, siis saime Bremenhavenis USA sõjaväe transpordilaevale „General Harry Taylor”. Kümnest merepäevast kolmel saime tormi, ja 1950. aasta 15. septembril maabusime Kanadas Halifaxis. Immigratsiooniprotsess oli kiire, ametnikud erinevalt Euroopa tõsistest ametivendadest väga sõbralikud ja abivalmid,” mäletas Suit Olvet.

Taagepera andmeil olla 1958. aastal õppinud Toronto ülikoolis 72eesti meest, neist 48 inseneriteadusi

Isa-ema määrati esialgu küll mujale tööle, aga perel õnnestus siiski jääda Torontosse. Suit jätkas Pärnu 2. algkooli vanas madalas puumajas ja Stockholmi eesti koolis alustatud haridusteed ning sai 1959. aastal Toronto ülikoolist bakalaureuse- ja 1962. aastal magistrikraadiga keemiainseneri paberid. Ta mäletab, et statistikat armastava Rein Taagepera andmeil olla 1958. aastal õppinud Toronto ülikoolis 72eesti meest, neist 48 inseneriteadusi, ja õppeedukuselt olid eestlased kas esimesed või viimased, igal juhul mitte keskmikud. 1962. aastast alates töötas Suit Olvet Ontario uurimislaborites ning keemia- ja energiafirmades juhtivatel ametikohtadel.

Suit on käinud korduvalt Eestis, sealhulgas oma suure ja kuulsa Jensenite suguvõsa kokkutulekutel, mille juures saame märkida tema kauget sugulussidet koguni Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidulaga.

Suit Olveti ja tema pere põgenemisest ning uuel kodumaal jalgele tõusmisest kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ”Meritsi maailma” viiendas köites „Pakku punakatku eest”.

Samal teemal:

LEHTI MERILO OLI EESTI TULE HOIDJA OREGONIS