Arvamus
Urmas Saard, kontserdi külaline
Karl Rammi nimeline Sindi Muusikakool tähistas kontserdi, piduliku aktuse ja sellele järgneva banketiga õppeasutuse 35. tegutsemise aastat.
Nautisin muusikakooli sünnipäeva suurepärast kontserti ja Sindi Seltsimaja põhjalikult uuendatud saali ülihead akustikat, millele on juba varemgi antud kiitvaid hinnanguid lausa ülivõrdes. Elamus oli minu jaoks täiuslik, sest viibisin kohal tavakuulajana ilma vähimategi kohustusteta – ilma kaamera, diktofoni, märkmepaberi ja pastakata, mis on sarnaste sündmuste ajakirjanduslikuks kajastamiseks iseenesestmõistetavad tarvikud. Ma ei teinud tööd, vaid lihtsalt hingasin pikalt ja sügavalt võrratute helide rütmis. Nüüd, saadud elamuste ja tunnete laagerdudes tunnen siiski vajadust üht-teist sõnadesse ümber panna. Üksikud juhuslikku laadi pildistamised on tehtud Samsung Galaxy mobiiliga.
Imepäraselt soe tunne läbis keha, kui õhtujuhtidena astusid lavale Hanna ja Berit – mõlemad Sindi muusikakooli vilistlased. Hannaga on olnud kooliajal rohkem kokkupuuteid ja meeldiv tema arengut näha. Meenub temaga tehtud usutlus ja Hanna kaheksandas klassis kirjutatud luuletus, mille avaldasin üheksa aastat hiljem Külauudiste infoveskis vana-aastat ära saatva tervitusena: „Kui langeb taevast helbeid, / pehmeid, kohevaid, / ma oma soovid kirja / siis panen sedamaid…” Nii sobivad read jälle meenutamiseks ajal, kui juba mõnda päeva kestab tõsiselt lumine talv.
Kui Hanna lõpetas viiuli eriala 2010. aastal, siis Berit lõpetas sama üheksa aastat hiljem. Temalt sain teada, et pidulikul kontserdil kuuleb pea 60 muusiku esinemist: esinejateks muusikakooli õpilased, õpetajad, vilistlased, kaasatud veel Selja lauluseltsing ja tuntud muusik Alen Veziko. Oli, mida oodata ja meeldiv ootuspinge kasvas iga järgmise pala või solisti lavale ilmumisega. Õpib ju muusikakoolis hetkel 130 õpilast ja õpetavad 14 õpetajat. Õppida võib kümnel erialal. Lisaks töötab laulustuudio. Olulisel kohal on muusikakoolis koosmäng, mis kajastub tunnuslauses “Mängime koos”.
Põnev oli kuulata päevajuhtide omavahelist vestlust meenutustega kooliajast: küsimused teineteisele. Beriti arvates võis üks meeldejäävamaid esinemisi olla tema jaoks esimeses või teises klassis, kui ta koos kooli direktori Merikesega mängis kahte pala ja viimase loo lõpus ei tahtnudki tütarlaps enam mängimist lõpetada. „Muusika elas minus juba siis,” lausus Berit.
Kontserdi avapalaga tegid muusikakooli esimese kuni neljanda klassi õpilaste ansambel ja nende õpetajad sünnipäevatervituse lastelauluga “Elas metsas mutionu”, mida mängiti sünnipäeva versiooni kohandatult.
Järgnevalt seadis end laval kohtadele suur pea 40 pillimängijaga koosseis, milles osalesid nii õpilased, õpetajad kui ka vilistlased, kes just pidupäeva kontserdiks selle koosseisuga liitusid.
Arvukas koosseis moodustub neil igal aastal aset leidvas suve koosmängulaagris, kus iga huviline saab liituda alates kolmandast klassist. Mitmetele lugudele teevad seadeid nende suurele koosseisule õpetajad ise.
Ja Beritit huvitas, kas ka Hanna osales kooli ajal neis suvistes koosmängulaagrites? Hanna vastusest ilmnes, et põhiõppe ajal neil sarnaseid koosmängulaagreid ei korraldatud. Aga kuna Hanna tegi veel viis lisa-aastat, siis tollel ajal juba säärased laagrid toimusid. Ta mäletab paaripäevaseid laagreid Tori rahvamajas, kus öötundidel ühtlasi saali põrandal kambakesi õpilaste ja õpetajatega uueks päevaks välja puhati.
Kuulajad võisid nautida saali akustikat suure koosseisu esinemisel, kui kõlasid Karl Rammi “Eestimaa” ja keelpillimängijatelt Hendeli “Renessanss”. “Renessanssi” lõppedes sooritati kannapööre pärimusmuusika juurde ja esitusele tuli Jõelähtme kihelkonnast pärit “Pruudikutsumise lugu”. Jäädes jätkuvalt pärimusmuusika radadele kuulis väga rahulolev publik põimikut kahest Eesti polkast “Takkalaadi ja Aadu polka”.
“Püüdsin kinni sääse ma”
Ma ei tea, kuidas mõjus teistele kuulajatele, aga isiklikult sain väga võimsa muusikalise elamuse Ungari rahvaviisil kõlanud laulust “Püüdsin kinni sääse ma”, mida solistina laulis Ebe-Triin Reinsalu. Mingil hetkel tabasin ennast lakke vaatamast, sest tahtsin teada, kuidas laulja häälekõla ülalt alla langeb. Just nii tundusid helid kaikuvat saalis lainetades seinte ja lae vahel minu kõrvu peegeldunult. Võimas, tänan!
Berit uudistas taas küsimusega ja palus Hannal kirjeldada oma muusikakooli aega. Hanna võrdles aega Ameerika mägedega, sest teismelise päevad olidki sellised: hommikul kooli, siis laulma, seejärel muusikakooli ja millegi muu jaoks eriti aega ei jätkunudki. Päev-päeva järel sai käidud kas viiuli-, klaveri, solfedžo või muusikaajalootundides. Nõnda siis seostuvadki enamik mälestusi lapse- ja teismeeast just muusikakooliga.
Tagasi vaadates ja tundes, kui palju kasu tal õpingutest on olnud, siis meenutab Hanna ikka tänutundes nii enda kui õpetajate tehtud tööd. Samale küsimusele vastas ka Berit, kellele kõige eredamalt jäävad vististi meelde suvelaagrid, kus lihtsalt musitseeriti ühiselt ja teisel hetkel naerdi kõhud kõveras. Selgelt mäletab ta õpetaja Kristi muusikaajaloo põnevaid tunde. Küllap on kahe vilistlase elavad meenutused sarnased enamike teiste õpilaste mälestuste ja praeguste kogemustega ega erine laias laastus üksteisest.
isamaalises hoiakus ja sinimustvalge lipuvilje austamisega
Enne mõnekümne minuti pikkust vaheaega sammus elegantsel kombel viimasena lavale Sten Eric Hansen, keda olen samuti juba mitme aasta kestel tema erilises tubliduduses märganud. Seda eelkõige isamaalises hoiakus ja sinimustvalge lipuvilje austamisega. Nüüd valmistas ta tõelise üllatuse, kui tõi klaveril kuuldavale Bachi “Väikese prelüüdi” d-mollis. Imestasin, et noorhärra mängis ilma noodipaberilt maha lugemata. Või eksisin ise nägemisega?
Kontserdi teises osas jäi rohkem meelde ansambel Solfiined, kes koos solist Merit Hirvoja-Tamme ja suure koosseisuga esitasid käesoleva aasta laulu- ja tantsupeolt eredalt meelde jäänud Mari Kalkuni loo “Sata-sata”.
Koolile on hästi oluline koosmängimine ja musitseerimine. Lisaks suurele koosseisule tegutsevad Sindi koolis mitmed väiksemad koosseisud – ansamblid, bändid. Praegu tegutseb koolis innukalt tervelt tosin koosseisu, peale selle vilistlasbänd – seega koguni kuraditosin. Mõjusalt mõjus õpetaja Kait Kallau juhendatav bänd, kes esitas Elton Johni laulu “I’m Still Standing”.
Hea meel oli kuulda pärimusbändi Tsäuk, milles ka Berit ise tolle bändi liige. Bänd saab detsembris aastaseks. Berit selgitas, et ’tsäuk’ tähendab Lõuna-Eesti murretes salka või kobarat.
Võiks öelda, et päevanael saabus siis, kui taaskordselt astus ette suur koosseis, samuti ansambel Solfiined, Selja lauluseltsing ja Alen Veziko. Dirigeeris muusikakooli direktor Merike Teppan-Kolk. Kõlasid Stig Rästa “Tulgu tuuled”, Veziko enda kirjutatud “See maa” ja kontserdi lõpuloona Veziko laul “Omale maale, omade hulka”, solistina muidugi Alen ise ja nende enda kooli õpilane Grete Reinsalu. Veziko lavale tulekuga hakkasin saali keskel oma toolil nihelema ja unustasin viivuks, et olen kontserdi tavakülastaja, ilma ühegi kohustuseta. Tõusin toolilt ja suundusin esiritta istuma, et üritada teha tema esinemisest väike videoklipp. Üritus ebaõnnestus puuduliku taskutehnika tõttu. Aga ei hullu, mõtlesin endamisi.
Mõte on idanenud juba mõnda aega
Muusikakooli direktori sõnavõtust läks sügavalt hinge tema lootus lähiajal siiski õppeasutusele uus maja saada. Mõte on idanenud juba mõnda aega kavatsusega, et seltsimaja juurde ehitatakse muusikakoolile kõigile nõuetele ja ootustele vastav oma hoone.
Kontsertaktusele järgnenud banketil astus minu juurde Pärnu muusikakooli direktor Mall Türk, kellega arenes huvitav vestlus, aga sellest tahan välja tuua ühe tähelepaneku. Ta osundas tõsiasjale, et omaaegne Sindi linnapea Liina Maaste (aastatel 1990–1996) tegi suurt ja tänuväärset tööd selle nimel, et Sindi saaks Pärnu muusikakooli osakonna. Traditsiooniliselt söödi banketil Alla valmistatud väga maitsvat torti, musitseeriti järelkontserdina ja tantsiti laudade vahel sabatantsu.
Täna, selle loo toimetamise ajal rääkis direktor, et on hästi õnnelik ja tänulik, et kooli juubelikontsert väga kõrgel tasemel teoks sai. „Sain eile meie kontserti kuulates aru, et oleme oma koosmängimise ideega ainulaadne ja eriline muusikakool Eestis.”
Samal teemal:
Juubelit tähistanud Sindi muusikakooli eellugu ulatub Rammi aega
Merike Teppan-Kolk: asume õigel teel
Merike Teppan-Kolk: märkame, mõistame ja innustame positiivselt üksteist
