Fotogalerii
Täna toimus Pärnus Raeküla Vanakooli keskuse esisel alal ja sellele järgnevalt aulas jõululaupäeva kontsert-jumalateenistus. Laulis Pärnu oikumeeniline naiskoor Ester Murrandi juhatamisel. Jõulusõnumi tõid kuulajateni EKEK Barnabase koguduse preester Thomas ja Pärnu Immaanueli koguduse emeritpastor Joosep Tammo.
Tervet jõulukuud ja pisut kauemgi kaunistavad keskuse esist jõulinstallatsioonid, mis jutustavad muutuvate stseenidena evangeeliumi kirjeldusi seoses Jeesusega. Stseenide kavandid on peamiselt valmistanud Ave Teeääre ja Marina Mesipuu-Rhun. Meisterdamisel on olnud kaasatud palju inimesi, esmajoones teevad head tööd Gert Gentalen, Piia Karro-Selg ja vanakooli noorteka ning huvikooli noored ja rändnukuteatri ringi lapsed maakonnast. Samuti on käe külge pannud Gerallt Rhun ja Regyta Eriste.
Installatsiooni juures musitseerisid ja laulsid ühe pere kolme põlvkonna esindajad: Karit Kirss, Kariti tütar Emili Kirss ning Kariti ema ja Emili vanaema Kadi Sepp. Kõlasid väga armsad laulud, teiste hulgas ka jõulu signatuurina tuntud „Püha öö”.
Joosep Tammo räägib, et jõuluõhtu ja öö möödudes saabub jõulu esimene püha ja siis veel teinegi püha, aga ees ootab ikkagi hall argipäev. Inglite kiituslaulud vaibuvad. Hinnad tõusevad, sõda Ukrainas kestab, põgenikud on teel, kliima on ettearvamatu.
„Võiksime koos Juhan Liiviga öelda: must lagi on meie toal ja meie ajal ka: ta nagu ahelais väänleb, kui tema saaks kõnelda! Ometi jutustab jõuluevangeelium meile midagi muud. Musta lae kohal on tähistaevas, kus ilmub ingel, kes ütleb karjastele: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.””
Tammo sõnul on loetu ja kuuldu meie kultuuri ja meie hingekultuuri alus, mis ühendab loomuliku üleloomulikuga, maise jumalikuga, väljendatava väljendamatuga. Isegi kui meie tsivilisatsiooni kära kuuldu summutab, jääb meie hinge ikkagi igatsus, et surelik riietuks surematusega.
„Muidugi inspireerib jõululugu ka pilkajaid. Nad ütlevad: liiga muinasjutuline, et olla tõsi. Kuid tegelikult igatseme me kõik kadunud paradiisi – sellist, kus tunnetuse ja elupuu oleksid üks. Kus kiusajal poleks enam kohta ega sõnaõigust, sest Jumal ise on meiega. Me kõik kanname endas seda igatsust,” kõneleb Tammo ja selgitab, kuidas selles igatsuses läksid karjased teele, et näha sündinud last Petlemma laudas. Selle igatsusega tulid hommikumaa targad, et kummardada vastsündinud kuningat. Sellest igatsusest täidetuna jättis Maarja kõik need lood meelde ja mõtiskles nende üle oma südames.
„Kuid meie aja lagi on ikkagi must nagu öö mis laotub üle lahinguväljade, pimedate linnade ja pagulaslaagrite. Oma ajastu pimedust ja vihkamist koges ka püha perekond. Ometi nad ei heitunud, ei heitunud ka karjased. Nad läksid tagasi Jumalat ülistades ja kiites.”
Ja kaheksa päeva pärast pandi lapsele nimi: Jeesus s.o. Jumal päästab. „Nii uskumatuna, kui see ka ei tunduks, on selles abitus lapsukeses sündinud tõeline Jumal ja tõeline inimene. Taevane on saanud tavaliseks, tavaline on sündinud taevalikuna. Tema läbi löövad särama meiegi elud. Head sõbrad, meie elu musta lae kohal on avatud taevas, kust kõlab ingli sõnum: ärge kartke!”
Palvetagem: „Issand, me täname, et sa pole meid jätnud sellesse pimedasse ja kõledasse maailma üksi. Sa sündisid, et elada ja kannatada koos meiega, surra ja üles tõusta! Sina oled meie ja maailma ainus kustumatu lootus. Õpeta meid sinust oma elu, sõnade ja lauludega tunnistama! Aamen.”
Urmas Saard
Samal teemal:
NELJANDAL ADVENDIL IMETLETI NOORTE ÜLIANDEKAT LUULET, KUULATI LAULE JA JUMALA SÕNA
ESIMESEL ADVENTPÜHAL TUNNUSTATI TUBLISID RAEKÜLA HEAKS TEGUTSEJAID