Jana Paulman
Arvamus
Ma olen käinud läbi pika teekonna, et jõuda selleni, kus ma täna olen: hingelt ja vaimselt terve. Jah, saan endale lõpuks seda tunnistada, sest mind painavad teemad, mis mind alati endast välja ajasid, on lõpuks leidnud minus üles rahupaiga.
Ma olen endas jõudnud rahuliku minani, kus mitte keegi ei saa mind enam kiusata ega pane mind nutma ja põgenema, kui kuulen enda kohta midagi inetut. Mind praegusel hetkel isegi ei morjenda see, mida keegi minust arvab või mida räägib, kui mind seltskonnas pole.
Ometi olen olnud oma Minaga selles kohas, kus ma ei teadnudki, kes ma olen, milleks olen suuteline ja millist ülesannet mu olemasolu täidab. Pikki aastaid pidin ma alles toibuma lapsepõlves kogetud traumadest, korjates oma nõrga energiaga juurde aina rohkem ja rohkem „ämbreid” ja läbikukkumisi. Öeldakse, et laps õpib ikka kukkudes käima. Kui selle järgi võtta, kuidas mina ennast olen lõpuks „käima” saanud, siis suurem osa ajast ma ainult kukkusin või lonkasin. Ometi on minus mingi sisemine jõud ja visa hing olnud alati, mille tulemuseks iga kukkumine on alati juhtunud „käppadele”, nagu kassil. Kuidagi ikka välja ronin oma plindritest ja jätkan edasi, tagasi vaatamata.
Kui koolides jätkuvad kiusamised ja antakse voli karistamatuse tunde tekkimisele, siis peagi on mitme peaga draakon valmis
Seekord siiski otsustasin pilgu tagasi keerata oma kooliaega ja selleks ajendiks oli loetud artikkel Elu24 rubriigist, kus lauljatar Sissi meenutab julma koolikiusamist, mis temas suurt depressiooni tekitas. Samal moel on väga paljud lapsed ja noored kaotanud pikki aastaid oma elust nõiaringis, millest väljumine tundus sel ajal peaaegu võimatu. Olen minagi kaotanud nii kooliajast ligi seitse aastat lapsepõlve, mis oleks võinud olla õnnelik, hoopis omasse maailma sulgumisele ja kapseldumisele, kuna välismaailm tundus hirmutav ja kole tema julmuses. Ma ei tahaks nüüd, kus olen endas juba pikka aega leidnud üles õnnetunde ja sisemise rahu ning avatuse, hakata meenutama neid masendavaid aegu, kuid kui ma loen ikka ja jälle netiavarustest, kuidas praegused lapsed samasuguseid võitlusi koolides peavad ja olen kokku puutunud ka oma laste kaudu ikka uuesti ja uuesti koolikiusamisega, siis paratamatult on minu ülesandeks ja missiooniks see valupunkt taaskord välja tuua, sest lahendusi pole ju ikka veel leitud. Koolides kiusatakse endiselt ja uued põlvkonnad koguvad uusi depressiooniallikaid oma hinge. Kas inimkond jääbki nii katkiseks, nagu need noored ja lapsed meile tagasi peegeldavad? Kas midagi teha ei anna, et vähemalt lapsepõlv oleks pehme ja mõnus, ilma raskete psüühiliste traumadeta? Täiskasvanu elus tuleb niigi palju koormaid selga, kui peab oma pere heaolu eest seisma, tööd leidma või oma julgeoleku eest võitlema. Kui koolides jätkuvad kiusamised ja antakse voli karistamatuse tunde tekkimisele, siis peagi on mitme peaga draakon valmis – just sealt kerkivad järjest uued ja uued agressorid, töökiusajad, diktaatorid, jupijumalad ja suhtekiskjad, kes täiskasvanuna omale uusi ohvreid otsivad. Seda lihtsalt ei saa lubada!
Koolikiusamisest on kirjutatud ka mitmeid raamatuid. Kirjutasin minagi ühe peatüki koolikiusamisest oma raamatusse „Kui naine armastab meest. Avameelsed kirjad mehele” – Lapsepõlve mõjutustest, kus kirjeldan täpselt, kuidas see koolis kogetud kiusamine toimus ja mida see minuga tegi.
Marko Jakimenko kirjutas oma esimese raamatu „Nohik. Otse ja ausalt” just koolikiusamisest, mida ta läbi pidi elama pikki aastaid peaaegu täiskasvanuni välja. Ta kirjutab: „Kõikidest seletustest, tunnetest ja sõnadest, mida oskan väljendada, ei piisaks selleks, et anda edasi, mida ma tundsin. See oli nagu mingi kuradima keeris. Mingisugune õudne must auk. See oli midagi, mis kriibib hinge ja teeb nii kõvasti haiget, et tahaks karjuda, nutta koguaeg, aga ei saa. Sest sa ei saa aru, mis toimub, ja sa ei saa lasta emotsioonidel enda üle lõplikult võimust võtta.
Foto: Jana Paulman
Kuid nüüdseks olen mõistnud, et see kõik oli põhjustatud enamasti suurest üksildustundest. Olin ma ju tegelikult olnud üks väga üksik ja õnnetu gümnaasiumilõpetaja, kellel oli kramplik vajadus armastuse järele. Selleks oleks muidugi sobinud ka lihtne kallistus mõne armsa inimese poolt. Kuid mida ei olnud, seda ei olnud. Sellepärast ei läinud ma ka meie gümnaasiumi lõpupeole, sest ei olnud ühtegi inimest, kellega ma oleks tahtnud suhelda või kellega oma mõtteid jagada. Istusin parem oma valus edasi.”
Kurb oli tema meenutusi kooliajast lugeda, sest mõistsin täpselt, mida ta tundis, kuna see kõik oli kooliajal ka minul läbi elatud. Ometi võtsin ennast kokku ja läksin siiski oma vana koolikokkutulekule. Mind võttis vastu elevil ja rõõmus, juubeldav Rakvere Gümnaasium, kus trallisid vilistlased mälestusteõhinas. Meie lend olid kõik juba viiekümnendates prouad ja härrad, kuid nendes nägin ikka veel neid koolilapsi, kellega koos selles koolis käisin. Minu jaoks olid nad siiski mingis mõttes muutunud. Ma ei mõtle nende vanuselist muutust, vaid pigem elukogemuslikkust. Hea ja vabastav oli tõdeda, et minusse ei suhtutud enam kui kiusatud tüdrukusse, üleolevuse ja põlgusega, vaid pigem soojalt ja poolehoidvalt. See andis siiski usu, et inimesed võivad oma rumalustest välja kasvada ja kiusamine peatub, kui laps kasvab sellest välja.
Häbipost ja avalik „hukkamine” on samuti tegelikult kiusamine
Ometi lugesin Facebookist kommentaare, kuidas mitmed inimesed kutsusid üles kõik koolikiusajad nimepidi häbiposti naelutama. Kas see pole sellisel juhul mitte samale, kiusaja tasemele laskumine. Häbipost ja avalik „hukkamine” on samuti tegelikult kiusamine. Ma olen väga uhke oma tütre Joanita Jansoni üle, kes vastas neile kommentaatoritele, et kuigi ka teda koolis kiusati, mõistab ta nüüd, et kiusajad ise on tegelikult katkised lapsed, kellel on endal mingi suur mure, millele nad ei ole leidnud lahendust ning otsivad muid viise kiusamise kaudu selle väljendamiseks.
„Me ei peaks tegelema mitte karistamise, vaid märkamise ja ennetamisega. Karistamist soovitavad tihti need, kellel puudub vastav kogemus. Seetõttu ei mõista nad ka kiusamise toimimismehhanisme, mistõttu levib väärarusaam, et peaksime tegelema karistamisega”, lausub Joanita Janson, minu tütar ja MTÜ Edendades Montessori Haridust üks eestvedajatest ja loojatest Eestis.
Koolikiusamisteema peaks olema praegusel ajal igas koolis üks prioriteete, kuna sellest probleemist on juba nii palju räägitud ja tuleb järjest rohkem ja rohkem välja selliseid lugusid koolidest.
Kas kiusajad tuleks panna nimepidi häbiposti? EI!
Kas kiusajatele, nagu ka kiusatavatele tuleks pakkuda psühholoogilist abi ja konsultatsioone koolides? Muidugi! Sealt võivad lihtsalt kooruda algpõhjused hoopis kodusest olukorrast, mis käivitavad kiusamise koolis.
Millist abi saaks soovitada veel kiusatavatele lastele oma enesehinnangu tõstmiseks? Mina soovitaksin treeninguid, eriti võitluskunstide teemal, sest see tugevdab sisemist energiat ja annab enesekindlust.
Vanemad peaksid jälgima oma laste käitumist ja ka omavahel suhtlema, usalduslikult vestlema, et lapsel ei tekiks üksindustunnet sellises olukorras. Üksi jäämine suurendab depressiooni lapses ja sellel on tihti väga kurvad tagajärjed. Paljud juhtumid on lõppenud kas enesetapuga või parimal juhul enese vigastamisega.
enda eest seista ta oskab, koolis keegi teda enam kiusata ei julge ja klassi liidrite hulgast on leidnud ta ka omale sõpru
Minu poega kiusati ka Soome koolis ligi seitse aastat. Õnneks oli meil temaga juba loodud usalduslik side, et ta julges sellest probleemist kodus rääkida. Loomulikult sai vesteldud nii õpetajate, psühholoogide ja ka kiusaja lapsevanemaga. Kiusaja vanemad kahjuks olukorda ei tunnista, sest oma laps teeb alati ju kõik õigesti. Koolil on aga „käed seotud”, ehk nendel on omad regulatsioonid, kuidas ja kui kaua probleemiga üldse tegeletakse. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui otsida pojale võitluskunstide trenn, kuna minul endal oli juba kogemus käes, et see aitab. Aitas ka temal – poiss on nüüd 14 aastasena selles trennis „veteran”, kuid enda eest seista ta oskab, koolis keegi teda enam kiusata ei julge ja klassi liidrite hulgast on leidnud ta ka omale sõpru.
Igal lapsel on õigus siiski lõpetada oma kool nii, et ta tahaks minna ka hiljem vilistlaste kokkutulekule, kasvõi saja-aastaselt, tunneks ennast hästi ja suudaks meenutada oma kooliajast vaid head. Kui me märkame oma lapsi, siis ei saagi juhtuda seda, et kellegi laps kiusab ja terroriseerib või kellegi last kiusatakse või mõnitatakse. See lõpeb juba eos, enne, kui see jõuab alata.
Ära karda, sinuga saab kõik korda!
Nägin kunagi ammu üht kummalist unenägu. Nägin, kuidas kõnnin mööda oma kooli koridori ia saalis toimub pidu. Saali uksest tuli aga välja… mina ise, ainult teismelise tüdrukuna. Ma pidasin iseenda kinni ja ütlesin väiksele Janale õhinal: „Ära karda, sinuga saab kõik korda!”. Väike Jana vaatas mulle oma suurte silmadega otsa ja naeratas oma hambutut naeratust. Ja läinud ta oligi. Viis mu valu endaga kaasa, ning alles jäi praegune mina, kes avab ennast kogu maailmale. Ükskõik, millisesse olukorda või rolli meid ka lapsepõlves või hiljem ei panda, tähtis on see endas omaks võtta, teadvustada ja mõista, seejärel andestada ja ennast tervendada. Soovin seda nii kiusatavatele, kui ka kiusajatele. Mõlemad on ju tegelikult ohvrid.
Samal teemal:
MASKID MAHA! VÄÄRIKATE ÜLIKOOLIS TÕEGA SILMITSI
MASKID MAHA! RÄÄGIME ASJADEST ÕIGETE NIMEDEGA
ARMASTUS EI OLE MÜRK, HOIA ENDA SÜDANT
KAS ILU IKKA NÕUAB OHVREID? ILUSÜSTID VS NATURAALNE ILU
ARMASTUSE JA ÕNNE MAALETOOJAD – MILLINE ON HIND?
VÄGIVALD – ELU KIBE MÕRUMANDEL