Käesoleval nädalal jõudis tagasi Rogosi mõisa peasaali 1874. aastal valmistatut 3,05 meetri pikkune C. Bechstein’i tiibklaver, mis on isegi tolle aja kohta suur mürakas. Tänapäeval enam sääraseid klavereid ei toodeta. Praegusel ajal tehtavad kõige suuremad klaverid on standardmõõdus 2,92 m, selgitab Klaverimuuseumi direktor Alo Põldmäe, kelle teadmisi vahendab Angela Rae, SA Rõuge valla turism tegevjuht.
Põldmäe rääkis, et nende C. Bechstein’i klaver on muidu sama disainiga, aga oluliselt väiksem, millel pikkust ca 2,2 m. Eelmainitud suuri täismõõdus kontserdiklavereid näeb ainult kontserdisaalides. Ja nüüd ka Ruusmäel Rogosi mõisas.
Tiibklaver näeb välja uhke ja väärikana juba ainuüksi seetõttu, et on valmistatud Saksamaa firma C. Bechstein tehases, mis valmistab kõige kuulsamaid ja kallimaid klavereid Euroopas nagu seda teeb Ameerikas Steinway.
Ajas tagasi minnes pidi olema tegemist tollase mõisniku erilise kiiksuga, et lasi niisuguse röögatu müraka Rogosi mõisa vedada.
Ruusmäe rahvamaja juht teadis rääkida, et mõisa all olla olnud karts, kuhu pandi talupoegi ja töötajaid järgi mõtlema halva laulmise eest.
Teada on seegi, et kõnealune tiibklaver asus Rogosi mõisas 1961. aastal, mida tõendab häälestamise märge. Millal klaver täpsemalt mõisast minema viidi, seda peaks tõenäoliselt veel mõni inimene mäletama. Ühe kohaliku elaniku arvates võiksid tollel ajal mõisas õpetajana töötanud Otsa Helve ja Oru Leili seda veel mäletada.
Kogu loo taga seisab endise Trükimuuseumi ja praeguse TYPA trüki- ja paberikunstikeskuse juht Madis Mikkor, kelle teed ristusid klaveriga Tartus 2009. aastal. Mikkor ostis klaveri ühe autojuhi käest, kes vedas talle trükimuuseumi masinaid Tartus. Sama klaver olnud veoautos korduvalt ühe ja sama koha peal rihmadega kinni tõmmatud, mis äratas Mikkoris tähelepanu. Autojuht oli selle vanarauast saanud ega teadnud, mis sellega peale hakata. Nii ta seal autos kinniseotuna kaasa sõitiski kuniks Mikkor klaveri päästis ja selle ära ostis. Sellest ajast saadik on klaver Mikkoriga ühes käinud: Tartus Pärmivabrikus, kus ta tegi kultuurimaja; edasi Noor Eesti Loomekeskuses vanas Greifi trükikoja hoones ja lõpuks jõudis Tallinnasse – kuniks tänavu 23. augustil Rogosi mõisast pärit klaver suure ringiga uuest tagasi koju naases.
KU päevatoimetaja
Klaverihäälestaja nimi oli ilmselt Bernhard Kala, kohalikele Kala Pärna. Millegipärast on Võrumaa Teataja kirjutanud V. Kala. Kiri ju ikka eesti keeles.
1961. aastal tulin 18aastasena Ruusmäe kooli tööle, selle klaverihäälestaja nimi tuleb tuttav ette, klaverit ennast ei suuda meelde tuletada. Koolisaalis see ei olnud, arvan, aga ehk oli rahvamajas. Võiks küsida Hans Uba käest, kes kodu-uurimisega pikalt tegelenud, on väga suurepärase mäluga härra.