Liia Kanemägi on TUUM Teater MTÜ loominguline juht, kogukonnateatri „Naised & Numbrid“ idee autor ja lavastaja, kelle juhtimisel kohtuti kuue kuu kestel viie maakonna tosina erakordse naisega, et kuulda lugusid, mida nad endaga kaasas kannavad. „Kutsusime naised jutustatud lugude esitamisega osalema. Tulemus kujunes hästi ägedaks,” rääkis Kanemägi eilsel kohtumisel ja vastas mitmele täiendavale küsimusele, mis võiks rakendusteatri huvilisele huvi pakkuda.
Liia Kanemägi, mullu novembrist kuni tänavu maini kogusite rakendusteatri projekti raames naistelt usutluste vormis lugusid, kohtusite etenduse ettevalmistamiseks nii veebis kui füüsilises ruumis. Sellest pidi sündima lavastus, mida nüüd mängitakse kuuel korral üle terve Eesti. Kui altid on naised oma lugusid rääkima? Kas pidi neid selleks palju veenma?
Naised on väga altid oma lugusid jagama. Aga nad vajavad kindlustunnet, turvatunnet, sellist atmosfääri, mis on natuke korraldatud. See on minu kui rakendusteatri juhi töö, et tekitada inimeste ümber ja vahel selline ruum, kus nad tunnevad ennast hästi. Siis on nad nõus kõigest rääkima. Meil on oma reeglid, mida ei tohi saadud infoga teha ja mida võib. Kui keegi räägib midagi väga isiklikku, siis küsin üle, kas me tohime seda edasi arendada ja kas võib jõuda ka etendusse. Oli ka teemasid, mida jagati ainult oma grupis. Kogu ettevõtmise eelduseks jäi turvalise ruumi loomine.
Nende lugudega liikvele minnes ütlesime, et need lood on suured ja olulised. Aga pärast tuli välja, et see mis sulle oluline, võib olla peidus väga väikeses loos. Lugusid oli väga mitut sorti.
Kuulasite lugusid – mis teeb murelikuks, mis rõõmustab; millisena nähakse oma minevikku, olevikku ja tulevikku; mida peaks muutma ja mida oleks tähtis säilitada. Kas jutustustest koorus välja midagi sellist, millest kõige sagedamini eelistati kõnelda?
Kõneldi teemadel, mida juhendajad välja käisid, aga jutt läks varem või hiljem ikkagi suhete peale. Suhted ja suhe just vastassugu poolega on naistele üks väga oluline teema. Nendel tundidel, kus meil oli see teema üleval, tekkis palju elevust ja rohkem särtsu kui tavaliselt. Aga me rääkisime ikkgi kõigest. Kui sa hakkad midagi looma, siis pead saama kõigepealt ülevaate. Nii meiegi. Me tõime lauale väga palju teemasid: naine ühiskonnas, mis teeb naise õnnelikuks, naine ja lapsed, suhted vanematega, suhted meestega. Kõik teemad ei läinud elama, aga mõned läksid, suhteteemad nende seas.
Lugesin üht episoodi, milles usutletav lausub mõtlema panevad sõnad: „Ma tõusin voodist püsti ja ma lihtsalt karjusin ta peale. Esimest korda sain ma aru miks naised petavad oma mehi, miks nad lähevad oma meeste juurest ära.” Küsin otsesõnu kuivõrd oli usutluste puhul naiste mureks seksuaalne rahuldamatus ja meeste süü selles?
Väga julge küsimus. Ütleme nii, et meie grupp jagunes laias laastus kaheks. Oli inimesi, kes tulid teema peale nagu teatrit tegema ja lootsid leida midagi meelelahutuslikku. Ja oli teine sort inimesi, kes tulid rääkima asjadest nii nagu on. Taheti rääkida väga tõsistest asjadest, kaasa arvatud seksuaalsusest. Teemadest, mida tavaliselt parimate sõpradegagi ei jagata. Kuna meil ei ole ka naiste seas ühtainsat identiteeti – meil on selliseidki naisi, kelle jaoks mehed ei ole üldse huvi pakkuvad või tunnevad, et neil ei ole vahet, kes on nende armastuse objekt – siis ei ole siin ühest vastust. Rääkisime seksist, aga rääkisime vähe. Lood, mida leiad meie blogist, on sellised, mis meie loominguliste kohtumiste jooksul pandi kirja. Kui tekkis mingi teema ja inimesed läksid pärast kohtumist koju, siis nad kirjutasid sellest, mis jäi sees pulbitsema. Mõned lood, nagu see näiteks, oli hoopis väljaspool projekti. Keegi kirjutas, oot mul on parajasti selline lugu ja ma tahaksin just sellest rääkida. Ja kirjutaski oma loo. Me saime aru, et kellegi jaoks on grupis seksuaalne identiteet olulisem kui teiste jaoks. Siis niipalju kui oli tarvidust seda põimida tema loosse, seda ka tegime. Aga kuna see ei olnud kellegile suureks probleemiks, peateemaks, ei läinud see etendusse läbiva teemana. Oli küll üks perevägivalla teema, kus oli ka seksist juttu, aga see asetus küsimusse, et kui kaua sa kannatad.
Mitte ükski neist naistest ei ütle, et mehed on halvad või peaks suhet meestega vältima.
Me mõtisklesime koguaeg ka selle üle, et ei teeks etendusega meestele liiga. Mitte ükski neist naistest ei ütle, et mehed on halvad või peaks suhet meestega vältima. Aga dialoog on ikkagi ühepoolne – see on naise vaade asjale. Järgmine projekt tuleb mehed ja naised. Küsimus, kas mehed on süüdi? Minu isiklik vastus on, et süü lasub vaikimises. Süü seisneb selles, kui me ei räägi omavahel. Minu meelest seisneb süü ka selles, kui ühiskonnas jätkub põhimõte, et asjad peaksid olema selged iseenesest – nii meestel kui naistel. Aga kustkohast noored õpivad? Mul omal kasvavad kaks noort meest ja ma ei tea kustkohast nad neid asju õpivad. Ma ei saa ju emana minna neile selgitama, kuidas need asjad käivad. Arvan, et meil on ühiskonnana veel arenguks ruumi küllaga. Mehed ei ole süüdi.
Kas jõudsite usutlustes ka selle tundmuseni, mis on naiseks olemise tuum? Laiemas plaanis: mis on üldse inimeseks olemise tuum?
Kui me seda etendust ette valmistasime, tegime grupis valiku, mida me tahame lavastusega ühiskonnale öelda. Selleks tuumaks pidi saama ühendatuse tekitamine, mitte lõhestamine ja eristamine. Meil leidub selliseid lugusid, mis võivad inimesi üksteisest eemale tõugata: olgu see perevägivald või teistsugune orientatsioon või langemine mingisuguse majandusliku manipulatsiooni ohvriks või tahaks justnagu vaikida ja ehitada enda ja teiste vahele mingisuguseid müüre. Aga meie mõtlesime, et see etendus võiks ühendada. Naiste kaudu ka perekondi ühendada. See on tegelikult naiste tuum.
Nõustun, et kaalunumber, palganumber, telefoninumber, vanus ja võibolla veel mõned numbrid mängivad naise elus olulist rolli isegi siis, kui sellele igapäevaselt ei mõelda. Aga millisel kombel etendab number ikkagi nii suurt rolli, et sai koguni pealkirjas esile tõstetud? Tunnistan, et lavastuse pealkiri “Naised & Numbrid” on põnevust ärgitav valik.
Head asjad tulevad mõnikord juhuslikult. Algne pealkiri oli lihtsalt „Naised”. Mõtiskledes selle üle kuidas inimesi inspireerida ja panna üldse naisi üle Eesti meie poole pöörduma ja tekitada neis osalemise valmidust, siis pidi selleks veel midagi olema. Käisin mitu päeva ringi nagu muneja kana ja mõtisklesin ise, mis on mulle see triger ehk päästikupunkt. Ma ise olen sellises vanuses, kus ma ei ole enam noor ega veel ka mitte vana. Ja need numbrid muutuvad järjest tähtsamaks.
Need juhivad su elu
Ühel maagilisel hetkel mõistad, et sa ei saa enam mingeid numbreid oma elus ignoreerida. Need juhivad su elu. Noorem olles tundub, et saad veel kõike muuta, aga nüüd on kõik asjad kuidagi paigas. Mitu aastat abielus ja mitu last; mis on su palganumber; mida sa igal päeval kellaajaliselt teed – kõik see on asetunud kuidagi raami. Ma eeldasin, et kõigil teistel on samamoodi, lihtsalt raamid on teistsugused. Siis ma avastasin üllatusega kui palju tegelikult see, mida suudame numbriliselt väljendada, meie elu juhib. Näiteks mitu korda ma olen tänase päeva jooksul ühele asjale mõelnud? Kui ma olen millegile rohkem kui kolm korda mõelnud, järjelikult see juhib minu elu mingil viisil. Või, kui millegist rääkida ei taha – kui mitu korda seda minuga juhtunud on? Nii avastasingi väga hea teema. Aga mõned naised meie grupist ütlesid, et naised ja numbrid ei sobi üldsegi kokku. On ka selliseid arvamusi.
Aga mis inspireeris äsjase lavatüki loomisele?
Kui professionaalid teevad teatrit, siis nad teavad tulemit, milleni nad tahavad jõuda. Rakendusteatri või kogukonna lavatüki puhul ei pruugi lõpptulemus üldse olla etendus. Selles plaanis me alginspiratsioonist rääkida ei saa. Me võime kõnelda grupi protsessist, mis viib etenduseni. Siin on oluline vahe. Teatris me produtseerime lavastusi, rakendusteatris tegeleme grupiga ja lõpptulemus võib olla hoopis muud – ma ei tea – film, tänavakunst, audiorännak. See on see, mida grupp ise dikteerib oma lugudega. Aga nemad ise tahtsid väga lavale ja nii sai see lavalise vormi, pealegi väga ägeda. Ma pean täiesti siiralt ütlema, et olen sellega väga rahul.
Milline oli esimese etenduse esmane tagasiside?
Esimene etendus toimus Tallinnas Vene tänava ülitillukeses saalis. Igat asja ei saa võtta päris tõena. Teiseks peab ütlema, et tegemist on harrastajatega. Me peaksime tegema paar aastat proovi, et ma saaksin lavastajana öelda, et oh, see on parim, mida nad suudavad. Praegune tulemus on täpselt see, mida nad täna suudavad, mis on neile oluline. Samas on see nii liigutav, nii vahetu ja tore. Tead, et teises otsas on just see inimene, kes jagab oma lugu. Ja kui ta ka näitlejana ei ole võibolla Bruce Willis või kes iganes, siis see autentsus jõuab alati kohale. Selles mõttes olen ma saanud väga positiivset tagasisidet. Kasutatud meetodiga võib ükskõik millise grupi lugudeni jõuda. Ma tean, et näiteks Must Kast kogub Tartus Annelinna lugusid. Seal jalutatakse mööda linna ja inimesed räägivad oma majade või selle linnaruumiga seotud lugusid. Paide teatri suurel laval tehti samamoodi kohalike kogukonna lugusid. Ka Piia Karro-Selg on algatanud Raekülas ja teistes Pärnu linnaosades midagi sarnast nimetusega „Jäljed”.
Kus ja millal toimuvad järgmised etendused?
Järgmised on 27. mail Haapsalus, 29. mail Tapal ja 5. juunil saab üle Eesti vaadata online’is.
Tänan vestluse eest!
Urmas Saard