ABRUKA JÄREL VILSANDILE

Vilsandi matkarajal. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Külauudiste infoveski tõi lugejateni tänavu 8. juunil aset leidnud Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli õppekäigu Abrukale. Paraku jäi suvel sama reisi jätkulugu tegemata, aga nüüd jõuab lugejateni seegi jutt, et sama seltskond siirdus pärast ööbimist Saaremaal Andruse Mahetalus järgmisel hommikul Papissaare sadamasse.

Meid olid ees ootamas kaks 10-kohalist kiirkaatrit, mis viisid kaheks jaotatud seltskonna kaheksa kilomeetri kaugusel asuvale Vilsandile. Esimesena väljus mereteele Marko juhitud kaater. Külauudiste paar istus Tarvo kaatrisse. Mõlema kaatri roolis istuva mehe perekonnanimi on Kullapere ja nendega kohtusime veel hiljemgi kui nad meid lõunalauas oma kokakunsti oskustega kostitasid.

Vilsandi ainsasse sadamasse jõudmiseks pidime läbima Käkisilma kanali. Eemalt paistsid meie reisi jälgivad luiged. Ilmselt vaatasime siiski meie neid, mitte nemad meid. Tarvo selgitas, et Käkisilma kanalis ristub paaditeega madal vesi, mida tuleb ettevaatlikult läbida. Päev pärast meie reisi paigaldati Vilsandi paaditeele Käkisilma ainulaadsed liiklusmärgid ning arvatavalt ainus paadi- ja autotee samatasandiline ristmik sai Eesti enneolematud liiklusmärgid, mis annavad paatide liikumisele eelisõiguse.

Meie seltskonna saabumist tervitas Vilsandi sadamas teejuht Margit Tätte. Sealsamas sadama lähedal asub Vilsandi teabepunkt. Margit seisis Vilsandi kaardi juures ja rääkis esmalt saarest üldisemalt. Saare vanuseks arvatakse üle paarituhande aasta, kui see maakerkena merest välja tõusis. Veel 17. sajandil oli praeguse Vilsandi asemel kaks saart: Väike-Vilsandi ja Suur-Vilsandi. Nüüd on Saaremaa läänerannikul asuva suuruselt Eesti kümnenda saare pindala 9,4 km², pikkus 6,3 km ja laius maksimaalselt 2,3 km. Koos ümbritsevate aladega kuulub saar oma rikkaliku merelinnustikuga Vilsandi rahvuspargi koosseisu. 1910. aastal asutati Ida-Euroopa esimesi looduskaitsealasid – Vaika linnukaitseala, millest praeguseks on välja kasvanud Vilsandi rahvuspark.

Vilsandi asustasid 17. sajandi lõpus mõisamaid valvama saadetud saarlased. Saarel asub Vilsandi küla, kus elas 2017. aasta andmeil 22 elanikku. Enamik saare elanikke siiski talviti saarel ei viibi.

Vilsandil elav Jaan Tätte on saanud saarest inspiratsiooni laulude loomiseks, millest võibolla tuntuim on “Vilsandi laul”. Lastekirjanik Heino Väli elas Vilsandil seitsmekümnendatest surmani pea aastaringselt.

Vilsandi voorimehe ülesannetes tegutseb Vilsandi liinil sõitev Tõllu. Väikese bussi külge haagitud suurte akendega akvaariumis sõites näeb kogu ümbrust pea 360 kraadise nurgaga. Järelhaagisega buss sõidutas meid 1809. aastal ehitatud tuletornini, mis on Eesti kõige läänepoolseim majakas.

Rõdu ja laternaruumiga valge kivitorni kõrgus on jalamist mõõdetuna 37 meetrit, tule kõrgus merepinnast asub 40 meetri kõrgusel. Majakas polnud veel külalistele avatud ja seepärast on põhjust Vilsandile uuesti tagasi tulla. Muidugi mitte ainult sellepärast, sest saar on ka looduslikult väga põnev.

Huvitav oli teejuhilt kuulda, et Vilsandit võib pidada Eesti päikesepaistelisemaks kohaks. Tavaliselt sõuavad pilved ruttu üle saare ja jäävad seejärel kauemaks pidama alles Saaremaal. Asukohalt Eesti kõige merelisema kliimaga Vilsandil on talved kõige soojemad.

Vilsandi põhja- ja läänerannikut ilmestab dolomiitne kaljurand, mis vaheldub biohermse kivimi kihilise dolomiidiga. Biohermid on kuhikulaadsed organismide jäänustest koosnevad settekivimkehad, mida ümbritsevad teistsuguse litoloogiaga kivimid. Valdavalt on olnud nende tekke põhjuseks ammustel aegadel veekogude põhja kinnistunult elanud sammalloomadest või korallidest koosnevad organismid.

Vilsandi lähedased karid ja madalikud olid Saaremaa rannikumere laevaõnnetuste suurim piirkond. Majaka lähedal äratab tähelepanu Vilsandi merepäästejaam, mis rajatud 1874. aastal. Eestis ainsana oma algses paigas säilinud puidust paadikuur taastati 2012. aastal.

Vilsandi tüüpiliste ja harvaesinevate kooslustega taimestikku uuritakse nende haruldusterohkuse tõttu juba üle saja aasta. Loomastik on tänu kaitserežiimile suurearvuline. Esiletõstmist väärib hallhüljeste populatsioon.

Saarel kasvab männik ja rannajoont liigestavad lahesopid, neemed ning tillukesed rannalähedased saared. Matkaraja teekonnal peatus Margit Tont-Jaagu mäe tõusu veerel. Juuresoleval tahvlil märgitakse Tontjaagu mäe kõrguseks 3800 mm. Teejuht jutustas legendi ajast, kui Vaika saari polevat veel olnudki ja Vilsandist kuiva maatükki kõigest nüüdse Tont-Jaagu mäe jagu. Rahvajutu järgi asunud sellele esimese elanikuna kalur Jaak, keda meelitanud meri oma kaladega. Ühel päeval näinud Jaak veel kedagi saarele tulemas. Võõras hakanud saare ainsale asukale ennast abiliseks pakkuma. Teraselt võõra juttu kuulanud Jaak pannud peatselt tähele, et too polevat see õige inimene, veel vähem kalur. Jaak pidanud teda vanaks-õeluseks endaks ehk Tondiks. Sealt siis saare kõrgeima paiga nimi.

Urmas Saard & Kärt Saard

Samal teemal:

ABRUKA MATKARAJAL

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga