SINDI „KALJU” EELKÄIJA OLI „RAMMULA”

Fotogalerii

Sindi Rammula tõstjad 20. sajandi alguses. Foto Marko Šorini erakogust

Sindi esimene spordiklubi

Marko Šorin

Aastal 2020 oma 100. sünnipäeva tähistanud Sindi spordiklubi „Kalju“ ajaloost on erinevates väljaannetes aeg-ajalt kirjutatud, kuid tema eelkäijast „Rammulast“ on teavet ilmunud väga vähe. Üheks põhjuseks on Sindi spordiajaloo arhiivi hävimine II maailmasõja päevil.

Arhiiv hävines 1944. aastal, kui sõjaväelased võtsid enda käsutusse Pärnu maantee 55 majas asunud ruumid, mida muidu kasutas kohalik spordiselts. Igavikku kadusid nii fotod, võistluste protokollid ja muud dokumendid.

Siin kirjutajal õnnestus saada mõned kirjapandud mälestused „Kalju“ kauaaegse esimehe Juhan Joa sugulastelt. Samad ülestähendused on Joa varem edastanud ka Tartus asuvale Eesti Spordimuuseumile.

Spordiklubi eellugu

Sindi noored õppisid kohalikus ministeeriumikoolis, mille ülalpidaja oli vabrik. Õppetöö ja kõik õppevahendid sulgedest raamatuteni olid õpilastele tasuta. Kuid nagu ikka, siis tasuta lõunaid pole olemas. Nii puudus sintlastel võimalus edasiõppimiseks mõnes Pärnu keskkoolis, sest koolilõpetajad sunniti vabrikusse tööle, et omandada tekstiili- või mehaanikaoskustöölise kutse.

Pärast 1905. a Peterburis toimunud ülestõusu paranes teataval määral Sindi tööliste eluolu. Töölised hakkasid oma õiguste eest julgemini seisma. Samal ajal naasesid Sinti Vene-Jaapani sõjas käinud töölised, kes rääkisid Venemaal nähtust ja kogetust. Vanematelt kuuldud juttudest ajendatuna kerkis noorte hulgas küsimus, kas noored on enda kehakultuurse arengu parandamiseks suutelised ise organisatsiooni looma. Uute rahutuste kartuses oli organiseeritud tegevuste korraldamine keeruline või lausa keelatud. Eriti piiratud oli tegevus töölisasulates, sest need olid väga vastuvõtlikud agitatsioonile ja propagandale.

Sama, 1905. aasta augustis käis grupp Sindi poisse Pärnus iga-aastasel järmarkil (laadal), kus nägid Georg Lurichi ja Aleksander Abergi grupi jõumehi esinemas. Laadalistele demonstreeriti maadlust, tõstmist ja näidati erinevaid jõunumbreid. Grupis lõi kaasa Raekülas elav Zirman. Viimane treenis Rotikülas Jeruusalemma männiku ääres kohalikke spordihuvilisi. Sindist käisid nendel treeningutel August Magnus, Juhan Nurm ja Aleksander Blumfeldt. Tegeleti tõstmise, maadluse ja jõuharjutustega.

Paraku pole mälestustes täpsustatud Zirmani eesnime ning esineb ka kirjapilt Sirman. Kuid Eesti tõstmise ajalugu teab Pärnust pärit Johann Aleksander Sirmanni, kes 1936. aastal eestindas oma nime Süvariks. Väidetavalt on ta Hollywoodi näitleja Mena Suvari vanaisa (https://parnu.postimees.ee/2350477/filmitaht-mena-suvari-juured-ulatuvad-parnusse). On raske uskuda, et 1891.a sündinud Johann, kes oli siin käsitletud sündmuste ajal 14 aastane, oli just see, kes Sindi noori aitas. Pigem pidi tegu olema mõne tema lähisugulasega.

Poistel tekkis mõte luua Sindiski kehakultuuri ja spordiühing. Mõttest räägiti Zirmaniga, kellega koos suunduti otse laadalt Rüütli tänavale „Valvaja“ klubi esimehe juurde, kes helistas Pärnu linna politseiülemale, pidades maha pika venekeelse vestluse. Vastus oli selge ja kindel: praegusel ajal, kui kogu laialdasel Tsaari-Venemaal käib töölisasulates revolutsiooniline tegevus, ei tule kõne allagi uute ühingute registreerimine, mis võivad hakata isakese tsaari armuliku valitsuse vastu tegutsema. Samas soovitas ülem pöörduda Sindis tegutseva karskusseltsi poole, kas nad võiksid vabriku valitsuse ja seltsi juhatuse nõusolekul spordiringi ehk osakonna moodustada.

Vabriku direktor Joseph Wulffi jutule jõudis noortööliste delegatsioon septembris. Vastuvõtt oli küll lahke, kuid vastuse lubas direktor anda mõne päeva pärast, kui on karskuseseltsi juhatusega läbi rääkinud. Wulff oli ise karskusseltsi juhatuse esimees.

Nagu eelpool sai kirjutatud, siis Sindi spordiarhiiv on hävinenud ja kindlaid tõendeid seltsi asutamisest ei ole säilinud. Juhan Joa on kirja pannud ka August Magnuse mälestused, mis mõningates asjaoludes eelnevast erinevad.

Magnuse mälestused

Sindi spordielu rajamisele pandi alus 1905. aasta vana-aasta õhtul Neegrikülas August Magnuse ühetoalises korteris. Seal olid koos vabriku mehaanika osakonna töölised Magnus, Juhan Nurm, Aleksander Blumfeldt ja Aleksander Soosaar. Lisaks endised kooli- ja töökaaslased Juhan Vakermann ja Georg Tomingas Riiast, kes olid jõulude ja uue aasta vastuvõtmiseks sünnipaika saabunud. Nad olid Riias tegutseva Eesti jõustiku seltsi „Aberg“ liikmed. (Siinkohal võiks meelde tuletada, et pärnumaalastele, kui Liivimaa kubermangu elanikele, olid olulisteks keskusteks kubermangu pealinn Riia ning impeeriumi pealinn Peterburi, mitte Eestimaa kubermangus asuv Reval – Autor).

Neegrikülaks kutsusid sintlased Pärnu maantee ääres paiknevat 15 oskustööliste elamut. Täna asub sellel kohal Wöhrmanni park. Foto Marko Šorini erakogu

Riialased rääkisid Liivimaa kubermangulinna (töö)oludest, palgatingimustest ja vabaaja veetmisest. Vakermann soovitas Sinti asutada noortele kehakultuuri ja spordiselts. Õhtu jooksul otsustati, et pärast pühi luuakse side Raekülas tegutseva Zirmaniga, kes kuulus G. Lurichi jõukangelaste gruppi, oli jõukangelaste treener, võistluste kohtunik ja just tema organiseeris ja valmistas ette võistluspaiku Pärnu linnas ja kreisis.

Zirman vahendas Sindi delegatsiooni, kuhu kuulusid Vakermann, Magnus ja Nurm, kohtumist Pärnu politseiülemaga. Kuulates ära delegatsiooni soovi asutada põhikirja alusel toimiv selts, politseiülem keeldus. Otsust põhjendas sellega, et kogu Venemaal käärib ning vastavalt kubermangu kõrgema politsei asutuse korraldusele on igasuguste ühingute ja seltside asutamine kubermangus, Pärnu linnas ja kreisis ja iseäranis töölisasulates ära keelatud. Samas soovitas sõlmida kokkulepe Sindis tegutseva karskusseltsiga jõustiku osakonna asutamiseks.

Läbi tuisu ja lume tagasi Sinti kõndides, otsustati osakonna asutamiseks nõusoleku saamiseks pöörduda vabriku direktor Wulffi poole. Kohtumiseks pidi loa hankima vabriku kontoris töötav Ernst Silla. Kohtumine toimus 4. jaanuaril ning kohalolnute meenutuste järgi oli direktor igati nõus ja lubas isiklikult selle teema juhatuse koosoleku päevakorda panna. Wulff ütles, et näeb meelsasti, kui noored tegeleksid organiseeritult kehakultuuri ja spordiga, et sedasi huligaanitsemistele piir panna.

„Rammula“ sünd

Wulffilt saabus nõusolek, et vabriku valitsusel ja karskusseltsi juhatusel pole selle vastu midagi, et noorus tegeleb vabal ajal organiseeritult spordiga ega laaberdaks mööda asulat ja kõrtse ringi. Osakonna asutamise lõpliku otsuse sai anda põhikirja alusel karskusseltsi üldkoosolek, mis pidi toimuma detsembri keskpaigas. Noored olid üsna kindlad, et seltsi üldkoosolek on nende algatusega päri, sest lausa 2/3 seltsi liikmetest olid töölised. Seniks anti sportlaste kasutusse seltsimaja riidehoid pühapäeviti kella 10st 13ni, tingimusel, et ruumid püsiksid korras ja mingeid arusaamatusi ei tekiks.

Detsembri eelviimasel pühapäeval toimus karskusseltsi liikmete üldkoosolek, kus võeti kehakultuuri ja spordi osakonna loomise arutelu üksmeelselt päevakorda ning otsustati osakond moodustada.

Nõusolek asutamiskoosoleku korraldamiseks saadi juhatuselt juba peale kolmekuninga päeva ning 7. jaanuaril kutsuti koosolek kokku. Osales 42 vabrikuasulas (Sindi ei olnud sellel ajal veel omavalitsust, vaid osa Taali vallast – Autor) elavat noort, Zirman Raekülast ning vabriku esindaja Karl Vestus ja karskusseltsi esindaja Andres Jürgenson. Koosolekut juhatas Juhan Vakermann. Protokollis Ernst Silla. Koosoleku avamiseks sõna saanud August Magnus tänas vabriku direktorit Wulffi karskusseltsi ruumide kasutamise võimaluse eest ning avaldas erilist tänu ennastsalgava töö eest kõigile neile, kes olid tõste- ja turnivahendite valmistamisele pühendanud oma paljud lõunatunnid. (Sellest protsessist jutustab lisalugu sama artikli lõpus.)

Järgmisena palus sõna jõukangelane Zirman, kes tõi tervitused Raeküla jõumeestelt. Samuti edastas ta Lurichi grupi tervituse teadaandega, et grupp eesotsas Lurichi endaga lähemas tulevikus soovivat külastada Sindi sportlasi ja töölisi.

Mehaanika osakonna juhataja insener Toomast rääkis, et lust ja rõõm oli jälgida, millise energiaga noored hakkasid tõstevahendeid valmistama, mis annab tunnustust, et Sindi jõuab aja jooksul selliste noortega veel palju korda saata.

Juhan Vakermann tutvustas Riia ja Revali spordiorganisatsioonide tegevust. Karskusseltsi esindaja tegi teatavaks juhatuse otsuse, et noored võivad seltsi ruume kasutada kolm korda nädalas – teisipäeva ja neljapäeva õhtuti kaheksast kümneni ning pühapäeviti kümnest kaheni, tingimusel, et tagatakse ruumide puhtus ja kord.

Vabriku esindaja Karl Vestus mainis oma sõnavõtus, et tore kui poisid on leidnud ala, mida peale tööaega armastusega nauditakse. Samas tuletas meelde, et keegi ei laseks end mässajate vooluga kaasa tõmmata, see võib lõppeda Siberi teega. Sõnavõtu järel lahkus ta vabriku politseinik Kukega. Koosolekul osalejad saatsid neid vihase pilguga. Nikolai Karass pomises: „Sarnane naistekütt, vaata kus leidis hirmutada kohe Siberiga. Oleme võrsunud Sindi vabriku töölisperekondades ega jäta vajadusel endi kaastöölisi hätta, olgu palgavõitluses või enda tulevase õnne eest.“

Pärast lühikest vaheaega algas osakonnale nime valimine. Magnus soovitas nimeks võtta Rammula. Rohkem nimevariante ei pakutudki ja nii kinnitati nimi üksmeelselt. Osakonna töö paremaks organiseerimiseks tegi Vakermann ettepaneku valida viieliikmeline juhatus. Kandidaatideks esitati Magnus, Juhan Nurm, Ernst Silla, J. Laas ja Theodor Vakermann. Kuna kandidaate oligi viis, siis jagasid nad kohad omavahel ära: esimees Magnus, sekretär Silla, majavanem Nurm, varahoidja Vakermann ja ametita liige Laas.

Rammula liikmed: külili: Jakob Kuller ja Ernst Silla. II rida: August Magnus, Jaan Klaasen, Aleksander Jäärits, Juhan Wakermann, Oskar Hendrikson, Juhan Tilve. III rida: Theodor Wakermann, Georg Tomingas, Aleksander Tarlap, Juhan Jann, Aleksander Blumfeldt, Juhan Nurm, Heinrich Tilk. Foto Marko Šorini erakogust

Alguses tegeleti vaid raskejõustikuga ning võisteldi omavahel või Raeküla Zirmani poistega. Mõnikord võistlesid kasarmupoisid ka altmajade poistega. Kasarmutes elasid tööliste lapsed, altmajades direktorite ja meistrite lapsed. Piir jooksis vabrikuväravast. Kuna altmajades elasid erineva päritoluga ja eri rahvusest inimesed, siis kutsusid kohalikud neid untsantsakateks. Kasarmupoiste koondvõistkond võitis ikka maastikumängude, orienteerumise, jooksu-, ujumise- ja tõstevõistlused. Akrobaatikas ja riistvõimlemises aga võitsid alati meistrite võsud, kes olid oma oskused Pärnu kõrgemates koolides omandanud.

Sügisel-talvel esineti jõunumbrite demonstreerimisega karskusseltsi saalis. Detsembris korraldati aga esimesed tõstmisvõistlused.

1907. a külastas Sindit Georg Lurich oma grupiga, kuhu kuulusid Johannes Tigane, Rauer, Zirman, Karl Tomberg jt. Saal oli mõlemal päeval viimse võimaluseni täis kiilutud.

1908. a jaanipäeval korraldati ülalpool paisu suurejooneline veespordipidu. Võisteldi kestusujumises (üle jõe ja tagasi). Osales 23 meest ja 13 naist. Meeste võitja ületas jõe 22 korda, naiste võitja 16 korda. Allveeujumises käis arvestus vee all läbitud süldade järgi. Samuti vee all kivi kandmine, sukeldumine, vee alt esemete toomine aja peale. Kaldal võisteldi hiljem kotijooksus ja köieveos. Õhtul säras tammi pealne paisjärv tõrvikutest, tuledega kaunistatud paadid liuglesid veepinnal, ühes suuremas paadis mängis orkester, kaldal laulis karskuse seltsi laulukoor õpetaja Lipandi juhendamisel. Sajad raketid, mis valmistatud vabriku laboratooriumis, kärgatasid taeva alla punastes, rohelistes ja valgetes värvides. Nii sai alguse iga-aastane Sindi veespordimängude traditsioon, mida ootas ja jälgis kogu Sindi rahvas, ülejõe ümbruskonna talupojad, sulased ja popsikud, külalised Raekülast ja Pärnust.

1909. a toimusid mitmel pool üle Venemaa tööliste streigid. Mitmed „Rammula“ juhtliikmed sunniti Sindist lahkuma, sest neid süüdistati streigist osavõtus ning sidemete pidamises Waldhofi ja Riia töölistega. „Rammula“ jätkas tegutsemist, kuid juba aasta lõpus likvideeriti karskusselts ühes spordiosakonnaga.

„Sõpruse“ spordiosakond

Kui 1910. a asutati Sindi seltsimajas uus laulu- ja mänguselts „Sõprus“, siis loodi selle juurde ka spordiosakond, mida juhtis 1914. aastani August Magnuse kasvandik Oskar Hendrikson. Lisaks raskejõustikule ja ujumisele alustasid tegevust maadluse, kergejõustiku, uisutamise, jalgpalli ja võimlemise-akrobaatika osakonnad. Nendel aladel korraldati võistlusi. Spordiosakond jätkas veespordimängude läbiviimist. Sindi esimene maadlusvõistlus peeti vabriku aasal 1911. a maikuus. Jalgpalli harjutus- ja võistlusväljakuks kohandati vabriku jõeäärne hobuste karjamaa. Jalgpalli partneriteks olid Pärnu saksa kooli ja gümnaasiumi võistkonnad. Kuid jalgpalli said noored mängida vaid juhul, kui „Sõpruse“ võistkonnast mõni vanem mängija puudus. Jalgpalliks oli kasukanahast, villanuppusid täistopitud pall. Vanemallohvitseri auastmes ministeeriumikooli võimlemisõpetaja Ivan Matvejev hakkas õpetama ka riviõppust, milleks valmistati vabrikus 20 puust püssi.

Kergejõustiku võistlused toimusid vabriku pargis 400-meetrisel ringrajal. Raskejõustiku treeningruumideks olid „Sõpruse“ riidehoiuruumid ja alates 1912. a seltsimaja tagusel veeremängu ruumid, kus talviti ka kõrgus- ja kaugushüpet harjutati. Kui varem oli uisutamiseks hoitud paisu juures jõejääd lumevabana, siis 1912. a talvest alates kohandati liuväljaks nn uue vabriku varemed. (Tegemist oli 1903. a majanduskrahhi tõttu pooleli jäänud uue vabriku ehitusega, kus müüride kohal oli ka valatud betoonlagi ning pind ise oli suurusega 50×120 m – Autor). Kehtestatud oli ühe rublane kuupilet. Pühapäeviti mängis puhkpilliorkester, siis oli väljaku keskel nööridega piiratud 50 m2 ala, kus mitte-uisutajad tantsida said. Liuvälja valgustasid neli suurt laelampi. Ametnikel oli vabriku pargis oma liuväli, kuhu töölistel oli rangelt jääle minek keelatud. 1913. a talvel sadas nii palju lund, et hanged olid ühe-kahe meetrised ja varemete laealune oli kõik lund täis. Ametnike liuvälja puhastasid kuus vahemeest ja kolm hobusemeest nädal aega ja seda vabriku kulul. Mõned sintlased proovisid ka suusatamist, piltide järgi õmblesid kostüümidki. Kuid kuna suusad maksid hinge hinda ja polnud kerge saada (Hendrikson oli suusad tellinud Soomest), siis erilist kandepinda see spordiala vabrikuasulas ei leidnud.

Juhan Joa kirjeldab oma mälestustes tema poolt 1911. a ujumisvõistlustel võidetud autasu: 1 nael kompvekke, 2 naela präänikuid, 1 nael hiina pähkleid ja suur tahvel šokolaadi.

1910. a lõpuks oli spordiosakonna liikmete arv tõusnud juba poolesajani. „Sõpruse“ seltsi abiga muretseti aktiivsematele võistlusdressid. Sportlastel oli selleks ajaks olemas täiskomplekt tõstevarustust, turnimisrõngad, turnimiskang, trapets. Ajutise maadlusmati asemele soetati uus ja korralik. Uue seltsi juhatuse abil saadi ka kergejõustiku varustust – kuul, ketas, oda ja hüppeteivas.

„Sõpruse“ spordiosakonnast võrsus rida häid kergejõustiklasi, tõstjaid, maadlejaid, ujujaid, uisutajaid. Üsna pea algas aga nii maailma kui Eestit drastiliselt mõjutanud periood – I maailmasõda, revolutsioon Venemaal, saksa okupatsioon Eestis ja Vabadussõda. Sportlik tegevus soikus kuni 1920. a juunini, kui Sindis asutati iseseisev spordiklubi „Kalju“, mille ajalugu on erinevates väljaannetes juba varem pikemalt kajastatud.

LISA: Raskejõustiku vahendid valmistati Sindi vabrikus

Juba esimesel kohtumisel lubas direktor Wulff, et mehaanika- ja valukoja töölised võivad tõstekangid, pommid ja hantlid vabrikus ise valmistada. Noored lubasid mehaanika töölisi lõunavaheaegadel ja õhtuti selles töös igati abistada.

Noored rääkisid insener Toomastile, et nad võivad valukojas harjutamise tarvis hantleid, tõstekange ja sangpomme valada. Kuna insener ka ise vabal ajal spordiga tegeles, siis lubas ta isiklikult vajalikud joonised teha.

Kuu alguses saadi Toomasti käest joonised: hantleid kaks paari 5, kaks paari 10 ja üks 20 naelane. Kangpommid olid 80 ja 160 naelased. Samuti üks tõstekang lisatavate ketastega ja lukkudega, mis kaalus 50 naela. Kettad olid 5, 10, 15, 20 ja 30 naela. Ketaste koguraskus 200 naela. Mudelsepp Juhan Kask alustas hantlite ja kangpommide mudelite valamisega. Magnus ja Kuller pidid ise tõstekangi vastavalt mõõtudele ja täpse raskusega valmis tegema. Vormide valamisel käisid noored abis. Samas valmistati terasest turnimiskang ja puidust hambulised külgtalad. Sepp valmistas trapetsirõngad ja konksud. Trapetsi rihmad valmistas sadulsepp Redak oma vanema pojaga. Kahe laetala vahele paigutati klambritega 3 tollised plangud, kuhu paigutati rõngaste-trapetsite konksud, mille külge riputati vastavad seadeldised. Rõngad ja trapetsid olidki juba pühapäeval noorte kasutada, millel siis turniti. Ka hantlid ja kangpommid olid valmis.

Teise valuga valmistati tõstekang. Jälle olid noored ise asja juures. Paraku polnud kõik kettad oma normaalkaalus. Sellele leiti ise lahendus. Kergematele puuriti augud sisse ja need täideti tinaga. Raskemad lasti treipingil kergemaks. Lõpuks olid kõik õigete kaaludega.

1921. a mindi üle kilogramm kaaludele ning tõstekang tuli vastavalt töödelda. Teada on, et selle eest kandsid hoolt Andrei Selling ja Martin Mitt. Kang oli sportlaste käsutuses edasi, kuni anti koos 80 naelase kangpommiga üle Tartu spordiajaloomuuseumile.

Marko Šorin

Samal teemal:

12. JUUNIL MÖÖDUB 100 AASTAT ESIMESE SPORDIKLUBI ASUTAMISEST EESTIS

SAJASEKS SAANUD VANAKESE JUUBEL PEETI NOORUSLIKUS REIPUSES, KUID VÄÄRIKALT PRAEGUSELE AJALE KOHASE VAOSHOITUSEGA

Share via
Copy link
Powered by Social Snap