Fotogalerii
Koduloolase Henn Saare kolme aasta pikkust uurimistööd saatis edu ja selle tulemusena avati 2. juunil Pärnumaal Häädemeeste raamatukogus vähetuntud harrastuskunstniku Konstantin Mülleri (sündinud 12.05.1907 Tsaari-Venemaal – surnud 03.09.1984 Pärnus, maetud Uulus) maalinäitus, mis jääb külalistele vaadata veel kuni septembri lõpuni.
3. septembril tutvustasid Häädemeeste raamatukogu direktor Mai Sepp, raamatukoguhoidja Kai Ein ja Henn Saar väga osavõtlikku õhinaga oma valla kunstniku loomingut, elulugu ning uurimuse kulgu, kus vajalike allikateni jõudmiseks kasutati kohati erakordset leidlikkust. Päev varem paigaldas kohalik skulptor Ülo Kirt Uulu kalmistul puhkava kunstniku mälestuseks uue hauakivi, mille valmimist vedas samuti Henn.
Avamispäeval oli seintele riputatud 14 tööd, hiljem lisandus veel paar maali. Neist kuus kuulub Hennule ja ülejäänud saadud antikvariaatidest või on pärit kodudest.
„Need on vanad eestiaegsed lilled, talijorjenid või daaliad, mis Henn viimati tõi,” osundas Mai maalidele laenutusruumi keskpaigas asuva akna juures. „Talijorjen ehk lõhislehine päevakübar,” täpsustas Kai. „Selline pikk nimetus ei jää ju kellegile meelde,” naeris Mai heasüdamlikult. „Aga kindlasti huvitav teada! Neid kasvatati vanades taluhoonetes. Kõrged lilled, põhiliselt aiaäärtes. Väga lihtsad ja kenad lilled.”
Järgnevalt peatus pilk Helve Reisenbuki kogusse kuuluval õhulisel ja õrnal võilillepildil. Helve on Häädemeestel humanitaarvaldkonna abivallavanem. „Väga lihtsad õied – sest ta on võilill, aga väga kaunis,” mõtiskles Mai. Huvitav on teada, et Helve õe Urve äi meisterdas pildiraame ja kunstnik käis tema käest neid raame ostmas ning lahkudes sai ämma lillepeenrast kaasa kimbu erinevaid lilli, mida lubas kodus maalima hakata. Helve on kunstnikuga ka tema elu viimastel aastatel isiklikult kohtunud. Seda kunstniku kodus maalidel järel käies.
„Siin on midagi, milles me kahtlesime, kas toomingas või sirel? Jõudsime järeldusele, et mõlemad. Toomingas on aastast 1956, väga hästi säilinud, väga kaunis. Ja selle kõrval sirel kaheksakümnendate algusest. Võimalikult lähedalt maalitud ilus pilt,” kommenteeris Mai. Veel üks Helvele kuuluv pilt aastast 1983, ehk aasta enne kunstniku lahkumist. Luige paarid maalis kunstnik aastal 1959.
„Raamitud lillevaasi sain Pärnus Laial tänaval asuvast uuskasutuskeskusest täitsa juhuslikult. Maali taga on venekeelne pühendus,” näitas Henn. Autoportree on maha pildistatud.
maalitud lihtsamatele materjalidele
„Talvise motiivi juhtusin saama Pärnust Karja tänaval kaupleva Jakobsoni käest,” lausus Henn. „Vanema aja pildid on maalitud lihtsamatele materjalidele, mis käepärast olnud. Väga lihtne raam. Viiekümnendatel oli kole raske aeg,” selgitas Henn. „Maja Tahkuranna külast, Ilmar Tõnissoni külast. Sain maalist foto,” lausus Henn.
Suur pannoo valmis 1956. aastal, aga Häädemeestel on sellest üüratu suurest maalist üksnes ümber pildistatud väike pilt. Lindi küla koolis on seda terve sein täis. „Mina seda näinud ei ole. Indrek Aija, kunsti- ja fotokoguhoidja, pildistatud,” ütles Henn.
Pikka kitsast koridori läbides näeb kunstniku algusaegade maale. Seal on ka luiged, mis talle väga meeldisid.
Henn Saar pälvis 2019. aastal Eesti Muinsuskaitse Seltsi teenetemedali aktiivse vabatahtliku muinsuskaitselise tegevuse eest, kodupaiga ajaloo ja kultuuripärandi jäädvustamise, ajaloolise materjali kogumise, paikkonna ajaloo talletamise ja tähistamise eest Pärnumaal.
„Konstantin oli kohalik kunstnik, kellest me midagi ei teadnud. Ta tegutses meie praeguses ühendatud vallas, ehki peamiselt siiski Tahkurannas. Näitus avati Häädemeeste raamatukogus selleks, et teda siingi kandis rohkem tutvustada,” jutustas Mai. „Kõik küsisid: kes ta on? Tänu Hennu väga põhjalikule tööle nüüd me teame! Alustati paari pildiga. Lisaks näituse maalidele näeb veel Konstantini lapselapse Diana poolt Facebooki pandud pilte. Neil on kodus mõned toredad pildid.” Henn teab, et Võiste ja Reiu kandis on kodudes veelgi pilte.
Konstantin maalis aastatel 1945 kuni 1959 Võistes, Uulus, Reius, Lepakülas, Raekülas ja mujal. Mälulünk võis vallarahva mälus tekkida sellest, et hiljem elas ta paarkümmend aastat Pärnus. Teada on elukoht Pärnus Suur-Kuke 24 majas.
Vanemad pildid valmisid peale sõda. Uuemad on lillemaalid. Heledamalt hakkas ta maalima kaheksakümnendate alguses ehk enne surma. „Mida halvem nägemine, seda heledamad pildid. Tütar kinnitas seda fakti,” selgitas Kai. Vanemas eas Pärnus elades ta enam ei liikunud nii palju. Maastiku maalid on tehtud siis kui ta liikus ja asus Reius. „Vaatasin vanemaid maale ja nägin, et mis materjali ta kätte sai, selle peale maalis. Kõik ei ole lõuendile maalitud. Siin on vakstut ja vineeri. Viimased siiski ka lõuendil,” selgitas Henn. Tal pidavat olema ka portreemaale, aga need on kõik inimeste käes seal, kuhu teda kutsuti. Konstantini kutsuti külla, kus ta elas ja maalis kas inimesi või aeda või maja. Need jäid kodudesse ja pole seetõttu nii laialt levinud kui lillemaalid. „Mina tean seda talijorjenit, mis oli kasvanud kohe akna taga. Ta olevat aknad lahti lükanud ja maalinud. Sellepärast ongi neid ühesuguseid maale üksjagu,” teadis Kai öelda.
sõidutamise eest kinkinud mees ühe oma maali
Veel meenutas Kai kahte naist, kes tulid ekstra näitust vaatama. „Kahjuks ma nimesid ei küsinud. Üks rääkis, et neil Mülleri maal kodus ja huvitav saamislugu ka. Tema isa tulnud autoga Pärnust koju ja võtnud Raekülast hääletaja peale. Tänutäheks sõidutamise eest kinkinud mees ühe oma maali,” vahendas Kai kuuldut.
Millest tärkas koduloolasel huvi koduvalla unustatud kunstniku vastu? Henn vastas, et tema kadunud tädi Salme Haavalehe kambris asusid Mülleri maalid. „Nägin neid juba koolipoisina, juba siis tekkis huvi. Uurimine algas 2017. aastal. Käisin Uulu kalmistul. Tema hauaplatsist ei teadnud mitte keegi midagi ja võimatu oli mahajäetud kalmu iseseisvalt leida. Alustasin täiesti nullist. Teadsin ainult, et Müller ja ’K’ täht. Aga tolleaegne kalmistuvaht võttis oma paksud raamatud välja ja nii leidsime, et mees oli maetud 1986. a 6. septembril ning oskasime minna täpsesse asukohta.” Seda hauda polnud külastatud üle kolmekümne aasta.
Henn on tõelise kodu-uurijana kõik hangitud andmed eeskujulikult ja allikatepõhiselt dokumenteerinud. Konstantin Müller saabus Venemaalt Eestisse 1921 aastal. Tallinna Aadressbüroo fondi aadresslehtede seas leidub märge, et ta tuli 1929. aasta jaanuaris sõjaväest, kus teenis lennuväerügemendis. Luterlasena oli ta hingekirjas Läänemaal Martna vallas, kuid Rahvusarhiivi andmeil teda vallaelanike nimekirjast ei leitud.
Alates juulist 1931 kuni 1934 õppis ta peenmehhaanika kursusel Brüsselis. Tallinnas asuvas E.V.S.M. (Arsenal) alustas ta 1938. aasta detsembris metallitreialiks õppimist, mis jäi lõpetamata. Siiski töötas ta metallitreialina Tallinna Raudtee tehases. Balti Manufaktuuris töötas ta alates 1941. aasta jaanuarist. Metallitöölisena me polekski teda teadnud, kui ta poleks maalinud – tõdesid kõik kolm vestluskaaslast kui ühest suust.
Teisest Rahvusarhiivi vastusest ilmneb, et 1937. a juulikuu Uudislehes leidub perekonnaseisuteadete hulgas sõnum, et Tallinna linna perekonnaseisuametis kihlusid 30-aastane metallitreial Konstantin Müller ja 20-aastane kodune Tatjana Sauter.
Mullu kevadel otsustati poetada laterna sisse sedel
„Käisin mitmel korral Tartus Nooruse tänava arhiivis,” rääkis Henn, kuid püüdis leida ka elavaid sidemeid Konstantiniga. „Vanem vennas Leo Saar elab Lasnamäel. Tema pühendus samuti Mülleri uurimisele. Ajasime Tallinna hauaplatsid välja. Käisime Siselinna kalmistul, kuhu on maetud Konstantini vend. Vask-Narvas sündinud Konstantini abikaasa Tatjana puhkab Rahumäel, kus nägime hästi hooldatud hauaplatsi. Nägime, et inimesed ikka käivad.” Vennad Henn ja Leo nuputasid, kuidas leida nende inimestega kontakti. Mullu kevadel otsustati poetada laterna sisse sedel enda telefoni numbri, aadressi ja nimega.
„Alles septembris võtsid tütred minuga ühendust. Nad kõhklesid, et mis meestega üldse tegemist on. Kui me Tallinnas arhiivis istusime, oli esimene küsimus meile, kui palju te tahate meie käest raha saada? Ma ütlesin, ei, ei, ma olen ajaloohuviline.” Hiljem ütles Zoja, et tema noorem õde Tamara oli seda kirja leides kõvasti ära ehmatanud. Ei juletud helistada. „Nüüd on aasta möödas ja me suhtleme tütardega. Nad käisid Uulu kalmistulgi ära.”
Urmas Saard