Tre Raadio eilses Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli viiendas raadioloengus kõneles Riina Solman Eesti rahva, keele ja vilje kestmajäämise võimalustest üleilmastuvas maailmas.
Kuigi kõik saated on järelkuulatavad jätkab Külauudiste infoveski koostöös Tre Raadio ja väärikate ülikooliga valikuliselt ja vabas ümberjutustamise vormis loengute sisu vahendamist.
Pärnu raadiostuudio külalist tuntakse turundus- ja kommunikatsioonijuhi ning poliitikuna, kes oli 2019. aasta 29. aprillist kuni käesoleva aasta 26. jaanuarini rahvastikuminister. Ta ise tutvustab ennast inimesena, kelles leidub enamat kuraasi, seepärast ka olenemata aastaajast rohkem rõõmu, energiat ja tehatahtmist. „Gaasi on vahest liiga palju, nii et väsitad ennast korralikult ära, aga siis magad jälle välja ja jätkad uuesti.” Hommikuti ärkab ta taas sellise tundega, et tahaks midagi kasulikku ära teha.
Saatejuht Meelis Sarv küsis teema juurde asudes: milline see maailm on praegu meie ümber, kas muutuv?
Riina Solman: Ta on muutuv ja eks me kõik oleme pisukeses tardumuses või ehmatuses möödunud aastal alanud koroonakriisist. Aasta tagasi me ei teadnud üldse, millega tegemist ja olime võibolla eriti hirmunud. Me kuulutasime välja lausa eriolukorra ja piirasime kõiki käimisi ning tegemisi. Pesime käsi ja desinfitseerisime. Ja ma olen kindel, et see kõik oli õige. Me saime pidama. Meil ei olnud massilist viirusega nakkumisega kordaja tõusu. Nüüd on näha leevenduste pinnalt uut tõusu. Oleme nüüd targemad.
Meelis Sarv: Elame sellegi üle, aga kuidas on üldsegi hetkel rahvuspoliitiline olukord? Millised tuuled seal puhumas on?
Riina Solman: Mina oskan rääkida rahvastikupoliitika vaates, mida mul oli võimalik kaks aastat teha. Ma pean väga oluliseks rahvastikupoliitilist nägemust. Seda võib pidada nö Eesti Vabariigi personali juhtimiseks. Me teame, et kus on palju personali, seal on juhti vaja. See on valdkondade ülene poliitika, mis puudutab sõna otseses mõttes keele, kultuuri ja rahva kestma jäämist, sest meid on vähe. Täna me teame, et rahva arv on 1.3 miljonit ja see arv kogusummas tegelikult ei muutu. Aga kahanev on selles eestlaste osakaal. Rahvaarv püsib stabiilsena tänu sisserändele. Sisse rändab peamiselt slaavi keelt kõnelev inimene – Venemaalt, Valgevenest, Ukrainast. Sellele järgnevad teised-kolmandad riigid: India, Bangladesh, Pakistan, Somaalia ja Aafrika mandri teisedki riigid. Siia tullakse paremat elu otsima, sest Eesti on juba niivõrd-kuivõrd heaolu ühiskond.
Eestlaste osakaalu vähenemine tähendab keele osakaalu kahanemist. Aga ka kultuuri viljelejate kahanemist, sest olgem ausad ja päris täpsed. Kui meile tuleb ka inimene, kes austab meie kultuuriruumi tavasid, siis kas ta hakkab meie kultuuri viljelema? Pigem mitte. Pigem soovib oma kultuuri autonoomiat, mis on ka tema põhiseaduslik õigus. Oma keele ja kultuuri hoidmise eest peab ikka eestlane ise vastutama.
Meelis Sarv: Aga optimistlikumad hääled ütlevad, et see ongi ju väga hea, kui tullakse mujalt juurde. See rikastab meie kultuuri, meie keelt, meie rahvuse olemust. On ju meid läbi aastasadade anastatud, verd segatud. Me oleme siin ristteel olnud ja ikka kestma jäänud. Mis siis nüüd teistmoodi saab olla?
See on juurte ja järjepidevuse küsimus, mida niisama supermarketist ostma ei minda
Riina Solman: Toome näite kasvõi minust endast. Isa ubamulk, kes viiendat põlve elanud Viljandis, aga pärit on ta Mulgimaalt. Ema on puhast verd ingeri-soomlane ja sündinud hoopis Soomemaal. Kas ma olen nüüd siis rikastunud? Kas ma kuidagi hoian või kannan ingeri kultuuri? Ei. Ma olen nüüd eesti kultuuri viljeleja. Aga näen, kuidas üks väike rahvas, kellel oli oma maa, kultuur, keelemurre (see ei ole päris puhas Soome keel), on praegu kahanenud kusagil 3000-le. On veel isurid ja vadjalased – kõik, kes meile lähedased ja elanud Ida-Eestis, neidki enam kultuurikandjatena ei ole. Isurid ja ingerlased küll hoiavad oma tuld alles ja jõudumööda ka toetan neid. Nõukogude ajal passi saades pakkus isa Soome passi taotlemise võimalust. Muidugi ei tulnud mul seda pähegi.
Kui me võtame, et rahvus on ikkagi enesemääratlus, siis etnilist kohustust kellegil ei ole. Aga me ei saa ümber ega üle sellest, et rahvust niisama vahetada võimalik ei ole. See on juurte ja järjepidevuse küsimus, mida niisama supermarketist ostma ei minda. Loeb see, mitmendat põlvkonda inimene selles riigis elab. Kas ta austab selle riigi kombeid. Milline oli tema lapsepõlv, milline kodukeel, emakeel, usk, väärtused ja tõekspidamised. Me ju tunnistame, et meil on muinaseestlaste jooned. Me oleme omandanud kristliku kultuuri pärandi, oleme saanud selle läbi Euroopa osaks. Samal ajal, kui on olemas rahvad, kes tunnevad uhkust oma kultuuri üle ja tahavad seda siin korraldada, siis see on ka väga tore. Aga kui ka eestlane omab identiteeti, siis on ta ise ka selle kandja ja peab seda oma lastele pärandama.
Nüüd jõuame laste teemani. Meil on üheksakümnendatel sünnitusikka jõudnud põlvkonda juba ühe kolmandiku võrra vähem. Lapsi sünnib kolmandiku võrra vähem. Ükskõik kui tubli naine, mees, pere ka ei oleks, on meie sündimuskordaja 1,66. Eesti naised saavad keskmiselt 1,8 last, venelannad 1,6 last (nende emamaal on umbes samasugune sündimuskordaja). Aga Eesti taaste tasemeks on tarvis keskmiselt 2,1 last naiste kohta. Me teame, et kahelapselisi peresid on palju, aga muud ei ole vaja, kui oleks rohkem kolmelapselisi kodusid.
Meelis Sarv: Kas kolmanda lapse toetuste suurenemine on toonud kasu? Et naised julgeksid sünnitada ja oleksid rohkem kindlustatud?
Kui kõige noorem sündis, olin juba 40
Riina Solman: On toonud tulemust. Me ei saa öelda, et see pikaajaliselt mõjub, sest inflatsioon sööb ju toetuse ära. Aga kui 2017. aasta esimesel juulil kolmanda ja enama lapse toetus tõusis, siis kahel järgneval aastal sündis 600 last rohkem kui eelnevatel aastatel. Rahvastikuministrina soovisin mitte jätta kolmanda lapse toetust inflatsiooni süüa – pidanuks jälle pisi-tasa tõstma. Võrdne oleks just suurperesid toetada, sest nemad annavad endast ühiskonnale rohkem. Kindlasti tuleks tõsta ka esimese ja teise lapse toetust, aga näiteks Prantsusmaal esimese lapse toetust ei olegi. Prantsusmaa võiks olla Eestile eeskujuks, sest seal on sündimuskordaja kõrgem. Seal on palju kolmelapselisi peresid. Seal tagatakse võimalus, et naine saaks kiiresti tööle naasta. Tal on kohe sõimed, lastehoiud. Noh, meie emad tahavad ise lapsekesega kodus olla. Tean endastki, et aastast last ei raatsinud vanaemagi kätte jätta. Nii armas, nii kallis mulle. Tahtsin kogu kontrolli oma käes omada. Kui kõige noorem sündis, olin juba 40. Ma olin nii õnnelik kui üldse õnnelik olla saab.
Moraalses plaanis on eestlaste olukord väga hea. Uuring näitab, et eesti pered, naised, mehed – kõik soovivad lapsi saada. Sest lapsed toovad rõõmu ja elu kestvust. See on meisse kuidagi sisse kodeeritud, tahamegi rahvusena kestma jääda. Aga siis tulevad materjaalsed takistused, kuigi üle poolte eesti naistest sooviksid saada kolme või enamat last.
Prognoos näitab, et aastaks 2045 koondub rahvastik valdavalt Tallinna ja Harjumaale, jätkub ka Tartumaale. Aga ida-Virumaa, Järvamaa, Võrumaa, Valgamaa – kõik voolab ikkagi põhja suunas. Tundub nagu see oleks vältimatu ja me selle voolu vastu ei saagi mitte midagi teha. Tegelikult on see ju isevool. Inimene läheb ikka sinna, kus on rohkem tööd, võimalusi oma lapsi üleval pidada.
Aasta isa 2020, Arvo Tuvikene, kalandusteadlane – küll on tore mees. Tema elas Tartumaal täitsa metsa sees ja kasvatas seal neli last ülesse.
Aga statistika näitab, et inimesed tahaksid rohkem elada hajaasustuses, ilusas looduskaunis kohas, kus on ruumi, et mitte pead ja jalad koos elada. See on ju eestlasele väga omane, et ta tahab ruumi saada ja mitte naabrile akendesse vahtida. Aasta isa 2020, Arvo Tuvikene, kalandusteadlane – küll on tore mees. Tema elas Tartumaal täitsa metsa sees ja kasvatas seal neli last ülesse. Ta ütles, et esimene asi oli kool. Kui kooli ei ole läheduses, siis mida seal metsa sees teha. Ja sellepärast minnakse ära.
Meelis Sarv: Kuidas on lood maailmas. Mida on seal toimumas või toimunud?
Riina Solman: Oleme teiste riikide näidetest korjanud endale mõndagi head. Näiteks vanemahüvitis on pärit Rootsi mudelilt. Rootsis oli pikka aega sündimus väga kõrge. Aga millegipärast on hakanud see trend nii Rootsis kui Norras muutuma. Soome oli eestlastega üsna samal tasemel: 1,8 last naise kohta. Tänaseks on see kukkunud 1,4 peale. Oleme hea osa üle võtnud, aga nüüd peaksime jälgima ka teist osa, mis sündivust vähendab, individualismi. Kuuleme rünnakutest traditsioonilise perekonna vastu. Lugesin alles eile artiklit „Maria Jufereva-Skuratovski: traditsioonilised rollijaotused perekonnas viivadki perevägivallani” (2. märts 2021), milles traditsiooniline perekond olevat naisele kõige ohtlikum koht. Jah, see puudutab väga kurba statistikat perevägivallast ja see on üleilmselt kurb statistika. Aga öelda, et see on kinni soorollides, mitte inimese enda iseloomus, nendes tegurites, mis on muutnud teda isekaks ja jõhkraks kasvamist – see on meelevaldne ja mingi teatava ideoloogia pealetung. Mina selliste trendide pooldaja ei ole. Kui me räägime Euroopa Liidust, siis seal on asutud ka demograafia teemal koostööd tõhustama. Mina ise ja mitmed minu ametnikud on käinud mitmel-mitmel konverentsil Ungaris, Horvaatias, viimati jõulude ajal Saksamaal. Toimub kompetentsi koondamine, sest kogu Euroopa on hädas sündimisega. Selle asemel, et killustuda, peaksime just koonduma.
Kuigi see jäi nüüd pausile, kavatsen mina ikkagi nö eksiilis jätkata, sellest edasi rääkida
Rahvastikuministri olemasolu tõi Eestile rahvusvahelist tunnustust ja me oleme jõudnud juba teistest sammu võrra ette. Kuigi see jäi nüüd pausile, kavatsen mina ikkagi nö eksiilis jätkata, sellest edasi rääkida. Aitäh, et te mind täna Pärnusse kõnelema kutsusite!
Ilmselt ei teata fakti, et alates 2019 töötab Euroopa Komisjonis demograafia küsimuste eest vastutav asepresident Dubravka Šuica, kellega hiljaaegu kohtusin videosilla vahendusel. Meie tegevussuunad olid hämmastavalt sarnased. Me polnud üksteise pealt mitte midagi maha koppinud. Tema portfelli kuulub samuti rahvastiku regionaalne paiknemine ja kodaniku ühiskonda puudutav.
Nüüd tahan kõnelda sellest, mis meid eriti ärevaks teeb, aga palju ei räägita. Demograafiat kujundab järgnevate kümnendite poliitika, sest rahvastikuga kaasnevad ka ränderiskid.
Kui vaatleme, mida kõneldi Saksamaal jõulude eel, siis seal keskendutigi just demgraafilistele muutustele Euroopas, fookusega rahvastiku vananemisele ja vähenemisele. Ka piirkondliku ebavõrdsuse süvenemisele, mis tuleneb linnastumisest, ajude äravoolust linna. Samad probleemid on Euroopa Liidus laua peal ajal, kui meie kaotame rahvastikuministri koha ära. Saksamaal käsitleti ka globaalseid trende ja Aafrika rahvastiku plahvatuslikku kasvu. Tõdeti, et lähikümnendi kõige kaalukamaks teemaks kujuneb demograafia, sest tundugu Euroopa Liidu probleemid kui tahes suured, on need siiski väikesed võrreldes Aafrikas toimuva mõjuga.
Numbrid räägivad enda eest. Kui veel kuuekümnendal elas Sahaara taguses Aafrikas kõigest 300 miljonit inimest ja samal ajal oli Euroopa 28 riigi rahvastik 400 miljonit, siis tänaseks on Aafrika rahvastik kasvanud 1,35 miljardi elanikuni, aga Euroopa oma kõigest 500 miljonini. Prognooside kohaselt on Aafrikas 2050-ks aastaks 2,5 miljardit inimest, aga Euroopa Liidu rahva arv ei muutu. Euroopal tuleb tulla toime endast viis korda suuremaks paisuva Aafrikaga, kust rändab võibolla 100 miljonit, võibolla paarsada miljonit lähikümnenditel Euroopa Liitu.
Aga me tahame Põhiseaduse vaimus ka edaspidi kestma jääda.
Urmas Saard
Samal teemal:
LAVLY PERLING: ON KÕIGITI LOOGILINE SEADA ÕIGLUS ÕIGUSE ETTE
PILLE LILL RAADIOEETRIS: MUUSIKAST KUI ELU MUUTJAST
KRISTJAN-ERIK SUURVÄLI RÄÄKIS RANGSTONG GYATHOK’I TIPU VALLUTAMISEST
