Narva linna purustamise järel 6. märtsil oli suurim Tallinna barbaarne pommitamine 9. märtsi õhtul ja sellele järgneval ööl. Kahes laines: esmalt kell 19.15 ja seejärel öösel kolme ning kuue vahel kohale lennanud punalendurid heitsid Tallinnale 1725 lõhke- ja 1300 süütepommi.
Rünnaku peamiseks sihiks olid rahulike elanike kodud, mitte vähesed Tallinnas asunud sõjalise otstarbega rajatised. Rängalt sai kannatada hansalinn Tallinn. Süttis eestluse sümboliks olnud Estonia teatrimaja, kus just enne pommirünnakut oli alanud etendus. Põlesid Niguliste kirik, Linnaarhiivi hoone Rüütli tänaval ja vaekoda Raekoja platsil. Kahes rünnakulaines hävis kokku 1549 hoonet ja 3350 sai kahjustada. Tollasest elamispinnast moodustas see ligi kolmandiku. Pea 20 tuhat elanikku jäi ilma oma kodudest. Rünnaku tagajärjel hukkus 554 Eesti kodanikku, 50 saksa sõdurit ja 121 sõjavangi.
1989. aastal alustas Eesti Muinsuskaitse Selts 1944. aasta 9. märtsi pommitamise ohvrite mälestamist hingepalvega nende kesksel matmispaigal Siselinna kalmistul, mälestusteenistusega Niguliste kirikus ning küünalde süütamisega Harju tänava haljasalal Niguliste kiriku ümbruses.
Viirus levib halastamatult ning seetõttu peame tänavust aastapäeva veidi teisiti. Väldime kogunemisi, mälestame ohvreid omaette.
Olete kogu päeva jooksul oodatud viima küünla või lille Tallinna Siselinna kalmistule, Harju tänava veerde ja Niguliste kiriku ümbrusesse.
Kell 12 hingepalve Siselinna kalmistul.
Kell 19.15 helisevad Tallinna kirikute kellad
Eesti Muinsuskaitse Selts kogub mälestusi 1944. aasta märtsipommitamisest
Tallinlaste harjumuspärane elu lõppes sellel märtsiööl. Lühikese aja jooksul purustati hooneid ja inimelusid. Rünnakus hävisid elurajoonid, hotellid, kinod, vabrikud, sünagoog, haiglad, kauplused ja laod. Keskaegne Niguliste kirik oli varisenud tühjaks kestaks keset suitsupilvi. Kes said, püüdsid lahkuda — veoautodel, jalgsi, täistuubitud rongides. Nende hulka kuulus ka minu ema, kes tol ajal oli neljateistaastane. Oma sünnilinna ei tulnud ta tagasi rohkem kui pool sajandit.
Ian Thomson
(Mälestuste täistekst ilmub märtsikuises Loomingus.)
Iani lugu lugedes saan aru, et minu sugulastel läks pommivarjendis ja põlevast majast hädapäraseid asju välja tassides küllaltki hästi — nad ei sattunud silmitsi surmaga. Aga räägiti ka teistega juhtunust, kõige meeldejäävam oli lugu tädi Hertast või Selmast või kuidas ta nimi oligi, kes kõndis häire alguses Harju tänaval ja ruttas esimese ehmatusega kino „Amor” sissekäigu kangialusesse varju. Seal oli inimesi tihedalt, korraga ilmus nende sekka Saksa sõdur, kes hüüdis: „Siia ei tohi jääda, jookske välja, minu järel!” Tänaval oli juba ohtlik, rünnak oli alanud, tädi Herta või Selma ja veel mõni jooksid hirmu ületades sakslase kannul kangialusest lageda taeva alla, sõdur vehkis kätega: hargnege laiali, ja tädi pääses igatahes eluga. Kõik, kes „Amori” kangialusesse jäid, olid mõni hetk hiljem pommi otsetabamusest surnud. Kino kõrval oli hotell „Kuld Lõvi”, kus olevat peatunud kõrgemad Saksa ohvitserid, seepärast arvati, et venelased sihtisid oma pommi neile otse pähe, ja et seda aimas ette ka inimesi kangialusest välja ajanud sakslane, kuigi venelastel vaevalt selliseks täppislöögiks võimekust oli. Seda lugu meenutati tihti, see käibis mitmes variatsioonis, ühes neist on kangialusest pääsenute hulgas ka minu vanaema, kes jookseb, ema käekõrval, mööda Müürivahet oma maja pommivarjendisse. Kuid see on arvatavasti juba lapseteadvuse teisendus sellest unenäolisest reaalsusest, mille sõda jätab päranduseks mitmele põlvkonnale.
Toomas Haug
Minu ema oli pommitamise ajal seitsme aastane. Perekond elas otse Balti jaama vastas Kopli tänaval. Kuna linna oli pommitatud ka varem, siis ei osanud keegi oodata, et seekordne rünnak nii jõhkraks kujuneb. Minu vanaema Ida-Johanna oma nelja lapsega (kellest mu ema Helgi oli vanuselt teine, kaks olid veel väiksemad ja viies laps tulekul) ei otsinud seepärast spetsiaalset varjendit, vaid perekond läks varjule oma maja keldrisse. See oli kohutav, mida lapsed ja nende vanemad üle pidid elama. Neil oli õnne, maja ei saanud pihta, kuigi Balti jaama piirkonda pommitati ikka tõsiselt.
Helle Solnask
Mälestused märtsipommitamisest on tasapisi muutumas mälestuste mälestuseks. Esimese põlve järeltulijate meenutused oma vanemate läbielatust aitavad hoida ajaloolist mälu. Eesti Muinsuskaitse Selts oleks rõõmus, kui selliseid mäletajaid veel leiduks ja nad läkitaksid oma talletatu aadressile info@muinsuskaitse.ee või Pikk 46 Tallinn 10133.
Helle Solnask
Eesti Muinsuskaitse Selts