Kaasates viit Sindi gümnaasiumi õpilast alustati õpetajate Eneli Arusaare ja Lembit Roosimäe eestvedamisel aegsasti tänase Tartu rahu aastapäeva tähistamisega. Paraku määrab koroona jätkuvalt kavandatud asjade käiku ja nii jäid poolel teel karantiini tõttu kõrvale Merilin Haasma, Kaari Kasemaa ja Randel Mattiisen.
Tähtpäev jäädvustub videos
Õpetajad kiidavad nii kõrvalejäänud õpilasi kui Mihkel Mattiisenit, kes tuli venna Randeli asemele. Braian Kulp valmistus meeskonnas algusest peale ja võttis teiste ära jäämise tõttu täiendavaid kohustusi juurde.
Oleme aastaid riiklikult ja rahvuslikult olulisi tähtpäevi tähtsaks pidanud ja jääme selle juurde nüüdki
Traditsiooniline avalik kooli kogunemine tuli tänavusel aastapäeval ära jätta. „Aga me ei jätnud sellepärast Tartu rahu aastapäeva tähistamist päriselt kõrvale. Oleme aastaid riiklikult ja rahvuslikult olulisi tähtpäevi tähtsaks pidanud ja jääme selle juurde nüüdki,” ütles Arusaar, kooli näiterühma juhendaja. Möödunud nädala neljapäevaks jõuti pikad tekstid pähe õppida, diktsioonile anti viimane lihv ja Arusaare kriitilise meele jälgimise all asuti kogu etteastet videole võtma. Kooli arvutite ja arvutivõrgu administraatorina töötav Asko Aru oli operaator ja video kokku monteerija.
Täna näitavad klassijuhatajad videoloengut Tartu rahust oma klassidele
Paarikümne minutiline pidupäeva video toob Tartu rahuga seonduvad olulisemad faktid õpilaste ja õpetajateni. Videotervituse tegi ka direktor Karel Alliku.
Rahuläbirääkimiste eellugu
Tartu rahu eelloost ilmnes, et ajalooline leping ei sündinud ootamatult ega üleöö. Juba 1919. aasta 25. juulil tegi Venemaa Eestile ettepaneku rahuläbirääkimiste alustamiseks, kuid 31. augustil esitas Venemaa valitsus raadio teel ametliku rahuettepaneku. Septembri keskel Pihkvas peetud esimesed kõnelused lõppesid vastastikuse usaldamatuse tõttu tulemusteta. Eesti poliitikud püüdsid saavutada kõneluste ühisrinnet Soome, Läti ja Leeduga, aga kokkulepet ei leitud. Lääneriikide relva- ja toiduabist suuresti sõltuv Eesti pidi Vabadussõjas arvestama suurriikide hoiakutega. Esimesena mõistis Suurbritannia valitsus eestlaste õigust rahu sõlmimiseks. Vastu seisid USA ja eriti Prantsusmaa. Viimane ähvardas Eestit isegi blokaadiga. Mõlemad lootsid taastada ühtset tsaari-Venemaad.
Jaan Tõnissoni valitsus võttis enda kanda suure riski
1919. aasta novembris võimule tulnud Jaan Tõnissoni valitsus võttis enda kanda suure riski, otsustades kohe üksinda alustada rahukõnelusi – ilma põhja- ja lõunanaabriteta. Valitsus kinnitas rahudelegatsiooni esimeheks Jaan Poska ja liikmeteks suuremaid erakondi esindavad Ants Piibu, Mait Püümanni, Julius Friedrich Seljamaa ning ülemjuhataja Johan Laidoneri staabiülema Jaan Sootsi. Sama aasta 4. detsembril saabusid rahusaatkonnad Tartusse. Vene saatkonda kuulusid Adolf Joffe. Issidor Gukovski, Leonid Krassin, Maksim Litvinov.
Julius Friedrich Seljamaa
Ettekande järgmise osana tutvustati kõiki Eesti delegatsiooni liikmeid, kellest Sindi õpilaste jaoks oli kahtlematult huvipakkuvam Julius Friedrich Seljamaa isiksus. Mees, kelle büst kõrgub Sindi gümnaasiumi ees, sündis Sindis 1883. aasta 8. aprillil ja suri Tallinnas 1936. aasta 17. juunil.
Seljamaa õppis Sindi ministeeriumikoolis, mille lõpetamise järel töötas lühikest aega vabriku kontoris. Edasi siirdus ta 15-aastasena Riiga, kus teenis raha õpingute jätkamiseks. Õpetajate seminari läbimise järel sai temast õpetaja Sindi lähedal asuvas Taali ministeeriumikoolis, veidi hiljem asus sealsamas juhataja kohale. Sealt siirdus Seljamaa Rakvere Eesti Haridusseltsi juhatajaks. Järjest kaugemale pürgides asus Peterburgi õigusteadust õppima, töötades samal ajal Vene Riigiduuma juures ajakirjanikuna.
Seljamaa aitas organiseerida 40 000 Peterburi eestlase demonstratsiooni rahvuslippude all Eesti autonoomia toetuseks. Aastatel 1917-1918 oli ta koos Johan Laidoneriga välisdelegatsiooni liige Venemaal, seejärel ajalehe Vaba Maa toimetaja. Ta oli üks Tööerakonna loojatest, Asutava Kogu ja Riigikogu liige, samuti Tartu rahulepingu ratifitseerimise komisjoni esimees. Diplomaatilise karjääriga alustas 1922. aastal, olles olnud saadik Lätis, Leedus, NSVL-is. Ta on olnud ka lühikest aega nii välisminister kui peaminister. 1936. aastal määrati ta saadikuks Itaaliasse, Vatikani, Austriasse, Ungarisse, paraku veel enne kohale asumist viis surm Seljamaa ära. Seljamaa teeneid Eesti ees hinnatakse hindamatuks. Hinnatud on ka tema raamat “Päiksepaisteline revolutsioon”. Nii võrsus lihtsast Sindi perest suurmees mitte üksnes sintlastele vaid kogu Eestile.
Läbirääkimised ja rahu sõlmimine
Läbirääkimised toimusid Aia tänava hoones. Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad. Osapoolte väga erinevad nõudmised kujundasid läbirääkimise raskeks, ähvardades isegi katkeda. Samal ajal alustasid punased Narva juures uut pealetungi, et relvajõul läbirääkimisi mõjutades eeliseid saavutada. Kuid vaenlase rünnakud ei andnud venelastele soovitud tulemusi. Aasta viimasel päeval kirjutati alla vaherahu kokkuleppele, mis jõustus 1920. aasta 3. jaanuaril kell 10.30 ja ööl vastu 2. veebruari allkirjastati rahuleping.
11,4 tonni kulda
Lepingu järgi tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust de jure, loobudes igaveseks ajaks kõikidest õigustest Eesti üle. Idapiiri määramisega sai Eesti enda valdusesse Petserimaa ja Narva-tagused alad. Eesti sai lepingu tingimuste järgi Vene keisririigi kullafondi jagamisel 15 miljonit rubla ehk 11,4 tonni kulda.
Karel Alliku tervitus
„Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos – täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust,“ lausus Jaan Poska 1920. aasta 2. veebruaril. Poska sõnadega alustas Alliku ka oma videopöördumist õpilaste poole.
Rahu sõlminud delegatsiooni mehed teadsid oma ülesannet ja mida oma tegutsemise valmiduses saavutada. „Nad olid valmis tegutsema hirmust hoolimata. Seda nimetatakse vapruseks.”
Üks neist vapratest meestest oli Sindi gümnaasiumi vilistlane Julius Seljamaa. „Meie koolist on saanud oskused ja teadmised oluline inimene Eesti Vabariigi ajaloost. Mees, kes tõusis Eesti vabariigi välisministriks, kes sillutas teid Euroopas ja lõi sidemeid maailma suurmeestega.”
Visionääridena jagati nägemust vabast Eestist ja läbikukkumine ei olnud plaanis
Direktori sõnul puudus riikide vahelisteks rahulepingute sõlmimiseks käsiraamat. Läbirääkimistes oli oluline kasutada enda varasemaid teadmisi ja oskusi ning kasutada neid õigel hetkel soodsate tingimuste saavutamiseks. Seljamaa teadmised ja oskused oli osa delegatsiooni koostööst, mis tõi vabaduse Eesti rahvale. „Täpselt nagu meie kooli moto: Teadmised ja oskused annavad vabaduse,” selgitas direktor.
Läbirääkimiste protsessis oli oluline meeskonnatöö: teada oma delegatsiooni liikmete tugevusi ja nõrkusi. Teada, milliseid ülesandeid keegi täita suudab. Visionääridena jagati nägemust vabast Eestist ja läbikukkumine ei olnud plaanis. „Rahuläbirääkimistel ei teadnud nad vastust küsimusele „kuidas“, kuid nad teadsid vastust küsimusele „miks“. Väljapaistvate saavutuste ja edu võti on usk endasse!”
Alliku lõpetas Eesti delegatsiooni juhi Jaan Poska meenutusega ajast, kui delegatsioon oli tagasi jõudnud Tallinna. „Üks tänava ääres seisnud naisterahvas tegi ristimärgi ja lausus „Te päästsite me pojad“. Suured teod saavad alguse väikestest sammudest. Igaüks meist võib teha suuri tegusid, piisab ainult eneseusust ja unistusest, mis peab olema kümme korda suurem, kui julged unistada. Kui suurelt sina julged unistada?”
„Täna näitavad klassijuhatajad videoloengut Tartu rahust oma klassidele. Kindlat kellaaega ei ole. Aja valik sõltub klassijuhatajast ja klassist,” selgitas õpetaja Arusaar.
Urmas Saard
Samal teemal:
SELJAMAA NIMI SEOSTUB SINDILASTE TEADVUSES EELKÕIGE TARTU RAHUGA
