Agnes, olete teenusedisainer, koolitaja, konsultant, rahvusvahelise kaitse saanud isikute tugiisik, filmi produtsent, TV7 saatejuht, koguduse liige, kolme lapse ema. Ilmselt pole tegevusloetelu lõplik ja küllap saab pikka nimekirja veel midagi lisada. Palun, et ütleksite teiega tuttavamaks saades enda kohta midagi sellist, mida peate kõike eelnevat arvestamata jättes kõige olulisemaks.
Agnes: Kõige olulisemaks pean seda, et olen kristlane – Jumala laps. Jeesuse õpetus ja eeskuju on see, mis mõjutab iga minu tegevust, otsust ja valikut, minu suhtumisi ja väärtushinnanguid. Kõik muu lähtub sellest.
Kristlasega lähenevatest jõuludest kõneldes tuleb vist eelkõige kristlikke jõule silmas pidada? Või mahub teie ellu ka mingi osa nö paganlikke jõulusid – näiteks jõulusokuga kaasnevad kombestikud, jõulupuu, kaubanduslikud jõulud jne?
Armastan jõulumuusikat, jõuluvalgust, kõiki neid ilusaid sädelevaid inglikesi ja nipsasjakesi, mis sisendavad usku imedesse ja headusesse.
Agnes: Jõulusokul minu elus tõesti kohta ei ole, küll aga vahel jõulusokil.:) Tore on väikesi kingitusi teiste sokkidesse pista ja tore on neid ka ise saada. Mulle meeldib väga kingitusi teha, inimesi väikeste tähelepanekutega rõõmustada. Kunagi oli selleks vahendeid rohkem, ehk ka tulevikus. Aga ka kaubanduslik jõulumelu meeldib mulle väga. Armastan jõulumuusikat, jõuluvalgust, kõiki neid ilusaid sädelevaid inglikesi ja nipsasjakesi, mis sisendavad usku imedesse ja headusesse. See meeldib mulle. Aga jõulude sügavaim mõte on minu jaoks siiski Jumala Poja sünnis siia maailma, et meid päästma ja lunastama tulla. Martin Helme öeldus sõnastus see hiljuti väga kaunilt: maailma päästmine algab väikese lapse sünniga. Selle pärast peaks igal lapsel olema õigus siia maailma sündida ja oma väike panus anda.
Mul on raamaturiiulis 1966. aastal Eesti raamatupoodidesse müüki jõudnud Antoine de Saint-Exupery „Öine lend”, mida lugesin suure huviga 14- või 15-aastaselt kaanest kaaneni ja olen seda mitmel juhul korduvalt uuesti lehitsenud. See oli sügaval nõukogude režiimi ajal vist ainus raamat, milles Jumal kirjutati suure algustähega. Exepery ütleb mõtiskledes: „Kui meie oleksime olnud maailmale jõulud, oleks maailm meie läbi pääsenud.”
Agnes: Kahjuks olen ise lugenud vaid tema „Väikest printsi”, kuid kristlaste Jumal tuleb ikka suure tähega kirjutada. Mind on väga-väga häirinud, et tänapäeva noored ajakirjanikud kipuvad kristlasi intervjueerides kirjutama Jumal väikese tähega. Olen ise mõelnud, et kui peaksin mõnele sellisele ajakirjanikule intervjuud andma, siis lepiksin kohe alguses kokku, et Jumal, kellest mina räägin, on suure tähega Jumal. Ja kui see ei sobi, siis kasutan pidevalt Jumalast rääkides nime Jeesus, sest seda lihtsalt peab suure tähega kirjutama. Eesti rahva usuline kirjaoskus on kahjuks pea olematu, praegugi imestatakse meedias, miks küll kirikud koroona tingimustes lahti on. See siiras imestus näitab seda, et meil puudub täielik arusaam usu olemuslikust tähtsusest inimesele. Meid on loodud Jumala näo järgi ja kutsutud olema Temaga armastavas osaduses, sõpruses. Kristlik usk ei ole lihtsalt religioon, vaid elav suhe elava Jumalaga. Inimene, kes pole seda kogenud, ei suuda seda ka mõista. Õnneks pakub Jumal seda kogemust kõigile, peame vaid Tema kutse vastu võtma.
Tänavu möödus Exepery sünnist 120 aastat. Kui muidu tsiteeritakse rohkem „Väikest printsi”, siis nüüd võiks peatuda ka raamatu teistel peatükkidel. Lahingulendur ütleb, et tema tsivilisatsioon on kristlike väärtuste pärija. Kas prantslased või eestlased on valmis tunnistama ka praegu, et ollakse kristlikke väärtuste pärijad?
kristlaste pilkamine on nii tavaline, et me ei märkagi sellele tähelepanu juhtida
Agnes: Me ei ole mitte ainult kristlike väärtuste pärijad, vaid ka nende edasi andjad. Kahjuks nõukogude võim kestis Eestis liiga kaua, usu ja Jumala naeruvääristamine on sealt meie rahva sisse jäänud. Naeruvääristatakse ju ikka seda, mida ei mõisteta. Sellest on kahju. Aastaid on kristlased pidanud lugema Andrus Kivirähki pilavaid lugusid Jumalast ja kirikuõpetajatest. Kas te näiteks kujutaksite ette, et ta sedasi igal laupäeval kirjutaks homodest või moslemitest? Aga kristlaste pilkamine on nii tavaline, et me ei märkagi sellele tähelepanu juhtida. Tänapäeval on sellele lisandunud veel konservatiivide kohustuslik sarjamine. Ja on lihtsalt küüniline, et samad inimesed peavad end ise kõige suuremateks sallijateks!
Kuidas te ise tulite kristlike väärtuste juurde?
Agnes: Ma kasvasin üles ilmalikus perekonnas, kus küll usuti, et on Jumal kui Taevaisa ja kui õiglane Kohtunik, aga Jeesust ei osatud kusagile paigutada. Mu vanemad ei käinud ka kirikus ega lugenud kodus Piiblit. Ema võibolla vahel luges, tema õpetas mulle ka Meie Isa Palve. Aga 8-aastasena oli mul õnn sattuda Pärnu Immaanueli Baptistikoguduse jõulupeole ja sealt edasi pühapäevakooli. Hiljem käisin ka Eliisabeti kiriku noorteõhtutel ja Taizé kogunemistel ning leerikursusel. Olen väga tänulik, et olen saanud võimaluse Jumalat isiklikult tundma õppida juba lapsena. Palju valesid valikuid elus on seetõttu olemata jäänud.
Kas saan õigesti aru, et kristlaseks olemine tähendab eelkõige elamise viisi ja mitte üksnes kombeid, sakramente jne?
Agnes: Jah, see on kitsas tee, nagu Jeesus ütles. See tähendab isiklikku osadust Jumalaga, enda elu Tema Sõna järgi kohandamist, enda alistamist Jumalale, et kogeda seeläbi sisemist, vaimset kirgastumist, Jumala tingimusteta armastust. See annab sügava sisemise rahu, kui tean, et Jumal armastab mind tingimusteta, mind täielikult aktsepteerides ja mõistes, samas mind armastuses pühaduse teele juhtides. Tean, et kogu minu elu on Jumala käes, Tema juhtida ja kaitsta, see aitab elu pingetes lõõgastuda, hingata.
Mis on selles teie meelest nii olulist, et ei lähe kaasa laialt leviva nn liberaalsete väärtustega?
Jumal kutsub meid olema lapsemeelsed, aga mitte lapsikud
Agnes: Liberaalsed väärtused on ju väga palju muutunud. Need ei ole täna enam need, mis need olid 30 aastat tagasi. Täna tähistavad liberaalsed väärtused moraalsete absoluutide puudumist ja kohustust kõik normaalseks või lubatavaks kiita. Liberaalsed väärtused asetavad inimese Jumala asemel troonile ja kõik peab käima selle järgi, mida see inimene tahab või soovib – peaasi, et ta end hästi tunneks. See on minu jaoks väga ebaküps, lapsik ellusuhtumine. Ma saan aru, kui mu lasteaia eas lapsed nii käituvad, aga kui täiskasvanud inimene ei soovigi suureks kasvada, siis on see kurb. Jumal kutsub meid olema lapsemeelsed, aga mitte lapsikud. Meilt oodatakse, et saaksime täisealiseks, küpseks Kristuses. Eesti rahva moraalne vundament on täna väga pude, ohtlikult pude. Vajame suurt usulist ärkamist ja meeleparandust, et üldse rahvana püsima jääda. Jumal tahab meid selles aidata. Kristlased on õigusega kutsutud olema maa soolaks ja maailma valguseks, et hoida ära meie ühiskonna roiskumist ja pimedusse langemist. Saame seda teha nii teiste inimeste pärast palvetades kui ka reaalselt ühiskonnaelus kaasa rääkides ja kristlikke väärtuste eest julgelt seistes. Leian, et kristlased on olnud liiga mugandunud, liiga vaiksed – liiga magedad ja tuhmi valgusega. Vajame Jumala Püha Vaimu, et uuesti olla soolased ja kirka valgusega.
Meie pere jõuluootus möödub nii piparkooke küpsetades ja kodu koristades, kui igal laupäeva õhtul või pühapäeval lastele piiblilugusid jutustades ning koos kristlikke jõululaule lauldes
Mida on jõuluootuses erilist? Kuidas läheneb teie pere jõuludele ja mida võtate ette pikal pühadeajal, eriti jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal?
Agnes: Jõuluootust nimetatakse advendiajaks (adventus Domini – Issanda tulemine). Kristlased meenutavad sel ajal Jeesuse esimest tulekut siia maailma väikese abitu lapsena, kes vajas perekonda ja hoolitsust, et kasvada ja lõpuks täita oma missiooni meid patust ja patupalgast lunastades. Kuid jõulud tuletavad meile meelde ka Jumala tõotust, et Jeesus Kristus tuleb kord taas tagasi, aga nüüd enam mitte kui väike lapsuke ja maailma Päästja, vaid kui maailma Kohtunik ja Auhiilguse Issand. Ka selleks tuleb valmistuda. Tegelikult peab iga kristlane elama nii, et tal oleks igaks õhtuks oma suhe Jumalaga ja kaasinimestega korrastatud: kui vaja, siis andeks antud või andeks palutud, ära lepitud. Ainult puhas süda on valmis Jumalaga kohtuma ilma hirmuta. Oma südame saame puhtaks oma patte Jumalale tunnistades ja Temalt andestust vastu võttes, aga ka Piiblit lugedes (Jumala Sõnaga pesemine) ja leivamurdmisel või armulaual osaledes.
Meie pere jõuluootus möödub nii piparkooke küpsetades ja kodu koristades, kui igal laupäeva õhtul või pühapäeval lastele piiblilugusid jutustades ning koos kristlikke jõululaule lauldes. Jõululaupäeval oleme tavaliselt käinud Pärnu Immaanueli Baptistikoguduse jõulujumalateenistusel, aga mul on ka väga ilusad mälestused noorukieast, kui käisin jõululaupäeva hilisõhtul Eliisabeti kirikus jõulumissal. Eelmistel aastatel oleme koos õeperega Hiiumaal jõule tähistanud, sel aastal oleme oma pisikese perega kodus, teeme häid toite, mängime lauamänge, laulame jõululaule ja jagame kingitusi. Kõige tähtsam on hoida südames tänulikkust ja armastust, see toob ka rõõmu ja rahu südamesse! Immaanuel tähendab „Jumal on meiega” ja see teadmine on meiega kõikjal: mis iganes juhtub, on Jumal alati meiega ja meie poolt, keda me peaksime kartma või miks muretsema? Tema on hea Isa, kes hoolitseb meie eest, kes aitab leida tööd, aitab leida lepitust kaasinimestega, aitab leida rahu ja õnnistust! Soovin Jumala õnnistust ja armastust ka kõikidele lugejatele ja nende peredele selleks kauniks jõuluajaks!
Tänan vestluse eest ja soovin kaunist jõuluaega teile ja teie perele!
Urmas Saard