LOOMAD JA INIMESED PEAVAD OLEMA PUUTETUNDLIKUD

Pärnu Y-klubi liikmed külastasid 19. septembril Tallinnas väikese erateatri lavastajat ja teatri Ruum Raam Ring asutajat Jaanika Juhansoni, kelle üleskutsel koguti lavastuse “Kuni armastus peale tuleb” tarvis vanu sokke, postkaarte, potte, panne, kulpe jne. Kohtumisel anti Pärnu Y-klubi ja Raeküla seltsi liikmete kogutud asjad üle.

Järgnevalt tekkis huvi sama etenduse nägemiseks ja 25. oktoobril avaneski selleks võimalus. Vahetult pärast etendust kohtus lavastaja Juhanson väikese seltskonnaga vestluseks, et kuulda Kirjanike Liidu majas nähtud etendusest rohkem kui silmad ja kõrvad märkasid. Lisaks saadi teada Juhansoni tegemistest muudki ja seati plaane Y-klubi ning Raeküla seltsi vahelisteks ühistegemisteks.

Urmas Saard: Ei ole raamatut „Kuni armastus peale tuleb” lugenud ja teadlikult ei otsinud enne etendusele tulekut võimalikke viiteid lavastuse ülesehituse ning sisu kohta, et kõik oleks uudne, ootamatu, täis sündmustejada ootuspõnevust, üllatusi. Silmad otsisid kogutud potte ja panne, mida siiski kusagilt ei leidnud. Selle asemel keskendus pilk saali keskel asuvale punase katte ja patjadega voodile. Istusin sellele nii lähedale kui võimalik, teadmata kui sobiva vaataja koha ma üldse valisin. Ja siis kõik algaski: kolm naist ühesuguses mustas riietuses, musttuhat lendu tõusvat sokki, mällu sööbivad mõttekatked. Pole mitte kunagi näitemängu toimumise ajal näitlejatega nii lähedases silmsides asunud ja iialgi nõnda palju kaela paremale-vasakule suunda väänanud, et toimuvast täit ülevaadet omada. Miskipärast jäi veel pärast etendustki kumisema kuuldud mõte, et loomad ja inimesed peavad olema puutetundlikud.

Tegemist on dramatiseeringuga luuletaja Veronika Kivisilla (fotol) proosa miniatuuridega koostatud raamatust „Kuni armastus peale tuleb”

Jaanika Juhanson (naerab kaasakiskuvalt head naeru): Tegemist on dramatiseeringuga luuletaja Veronika Kivisilla proosa miniatuuridega koostatud raamatust „Kuni armastus peale tuleb”, mis sündis omakorda Veronika Facebooki postitustest. Kuuldud lood on ka tegelikkuses juhtunud – päriselt ühe naise eluhetked, tunded, erinevad mõtted. Need on omakorda minu poolt seostatud tema luuletustega. Kirjutasin selle lavastuseks vahetult enne seda, kui hakkasin näitlejannadega proove tegema. Ega see väga palju proovide käigus ei muutunud. Jäi selline sisemaailm, sisemaastik, kollaaž, mis toimub ühe naise peas – mälestustes ja mõtetes.

Piia Karro-Selg, Selts Raeküla juhataja ja Pärnu Y-klubi liige: Ka mina ei ole seda luulet ega raamatut lugenud. See tagasikeeramise koht. Kuulaks neid uuesti. Sõnastus ja valik on sinu enda tehtud. On see sõnastus tulnud originaalist või kujunenud mängides?

Jaanika Juhanson: Sõnastus tuleb originaalist, aga kontekst – kuidas, mis järjestuses ja millega need on vahelduma pandud – kujuneb mängu käigus. On üks aastaring, aga mitte ühe aasta ring vaid erinevate aastate ringid selles ühes mõttelises aastas koos. Vahelduvad meeleolud liiguvad ühest sügisest hilissuvesse siili juurde ja pargi pingile tagasi. Erinevad mälestused. Sa läheksid nagu läbi elu kihtide, mis toimuvad samaaegselt – sa mäletad, mis toimus kahe või kolme aasta eest. Sa tead, et sinu poeg on seitsmeaastane, aga mäletad sedagi, mida ta kolmeselt rääkis ühel sügisel. On selline ajavoog.

Piia Karro-Selg: Kust tuli pottide, pannide idee?

Jaanika Juhanson: Põhilise asjana on alati südame peal see, et teater on üks kõige raiskavamaid kunste üleüldse. Suurtele teatri- ja kommertsprojektidele võetakse koguaeg uusi materjale, uusi asju, mis hiljem ära visatakse. Siit ka taaskasutuse väärtustamise mõte. Me ei läinud lihtsalt poodi midagi ostma vaid suhtlesime inimestega. Aga mis juhtus pottide ja pannidega? Meil oli äärmiselt tore protsess. Inimesed võtsid meiega ühendust ja kui palju toredaid kontakte tekkis selle jooksul. Me plaanisime ehitada pottidest-pannidest installatsiooni klaveri kõrvale. Siis mõtlesime selle teha seinale. Proovisime üht- ja teistpidi ja lõpuks otsustasime, et puhas vorm on parim. Jäimegi puhta vormi peale ja ainult helide juurde. Oleme kunstnikuga arutanud, et järgmine lavastus tuleks kogu lavakujunduses pottide ja pannidega. Sokke on meil ka. Ma valisin oma käega erinevate sokkide seast just need, mis olid enamvähem tumedad. Ühel hetkel otsustasime kasutada musta värvi sokke. Täiesti kontseptuaalselt kasutasime kavalehtedel postkaarte, mis on päästetud sahtlitest, pööningutelt, kuskilt keldritest. Need on mingid ajahetked, mis kellegile olnud väga olulised, mida oled kellegiga jaganud. Inimene ise ja see hetk on juba kadunud. Aga kui uus inimene võtab korraks selle vana hetke kätte, võib ta saada väikese kontakti üle aja. Sa ei tea kellega – kellegi võõra inimesega, sul on mingi hetk pihus. See on täiendav asi meie lavastuses.

Piia Karro-Selg: Õhku jäid mõned lood. Kas need lood saavad nüüd järje? Perroonil seistes?

Jaanika Juhanson: (naerab jälle nii südamlikult): Seal perroonil vist ei juhtunud suurt midagi, aga meil on tõepoolest tulemas üks formaat, mille esietenduseni pole veel jõudnud. Meil tuleb lisaks ka kuuldemäng, päris paljude lugudega. Selle esietendus on 7. novembril. Ma olen nimetanud seda jalutuskuuldemänguks, koosnedes kolmest osast. Kuuldemängu jagub täpselt nii palju, et saab sõita Nõmmele. Nõmmel liigutakse ringi samamoodi nende samade juba kuuldud lugudega. Siis sõidetakse Nõmmelt tagasi Balti jaama. Muidugi saab seda nautida ka kuskil mujal. Aga seal on üks väike trikk: parem kui ei asu ühe koha peal kodus istudes vaid viibid looduses või kusagil linnas jalutades või ühistranspordis liikudes. Tegelikkus hakkab segunema nende lugudega, mida sa kuuled kuuldemänguna. Tänutäheks hooandjatele https://www.hooandja.ee/projekt/kuni-armastus-peale-tuleb toimuvad mõned jalutuskäigud minuga koos samas versioonis. Hiljem teeme selle kingitusena kõikidele vaatajatele ka avalikult. Seda saab jagada kõigiga ja veel tagantjärgi natuke meenutada saalis veedetud aega.

Piia Karro-Selg: Selgeltnägijateni me jõuame veel?

Jaanika Juhanson (naerab): Jah, võibolla, ei tea.

Urmas Saard: Millal esietendus toimus ja kui palju esinemisi on kavas?

Jaanika Juhanson: Esietendus oli 25. septembril. Muidugi ei ole me päris järjest mänginud. Viimaste etenduste vahe on olnud kaks nädalat. Vahel oleme mänginud reedeti ja pühapäeviti. Praegu on jäänud plaanitud kümnest etendusest veel kolm. Nüüd tuleb kuuajane paus, siis tuleb novembris ja kahel korral veel detsembris. Eks näeb, kas me kevadel ka edasi mängime.

Ma nimetan seda lavastuse universumiks. See ei ole mitte üksnes see, mis on laval vaid see, mis inimesed asuvad lavastuse ümber. Kasvõi meie suurepärane kohvik – samaviisi selle mõtteviisi, hoiaku või tunde esindajad kui see mida me ajame oma teatrikunstiga. Selle lavastuse kohta pean ütlema, et mitte kunagi pole lavastust tegema hakates teada, kuidas lavastusperiood läheb. Aga see lavastusperiood on olnud tõesti õnnelik, väga harmooniliselt toimiv. See on hakanud elama täiesti iseenda elu. Covid tähendab toolide vähemaks võtmist. Saali saanuks ju mahutada natuke rohkemgi.

Asudes tegema natuke tundmatus kohas mitte päris laiatarbe lavastust on publiku ülesleidmise tõenäosus väiksem, kui võibolla teistsuguses situatsioonis.

Piia Karro-Selg: Kuidas meeskond sinu jaoks sündis?

Jaanika Juhanson: Sündis kõigepealt näitlejatest. Liiaga (Liia Kanemägi-Jõerand) on üks teine projekt ka, mida me tegime covidi ajal. Me tegime laste monolavastuse, kus Liia räägib rahvapärimuse lugusid ja samal ajal mängib ka pilli, tekitab helimaastikke. Tänu sellele sai läbi Liia kontakti Külli Reinumägiga, kellel on oma loominguline ühendus Oma Lava. Siis ma kutsusin Katja (Jekaterina Kordas) juurde. Tunnen teda juba varajasemast hetkest ja mõtlesin, et oleks tore temaga koos midagi teha. Sellest kolmikust sai väga ilus kollektiiv. Me tegime proove terve juuli kuu, hommikuti selles samas saalis. Pooles augstis tegime pausi, septembris lõpetasime. Huvitav, et meil on laval kolm daami, aga ümbritsevas lavastustiimis noormehed. Lavastuskunstnik Johannes Valdmaga on see juba kolmas lavastus. Mulle meeldib tegeleda edasi nende inimestega, kellega kontakt juba olemas. Kui me sobime, siis iga järgmine etapp viib arenedes edasi. Valguskunstnik Märt Sell on Rakvere Teatrist. Ta oli minu endine üliõpilane ja nüüd hea sõber, kellega oleme samuti juba mitmeid töid koos teinud. Liikumisjuht Kardo Ojasalu on muide Pärnust. (Piia Karro-Selg: Kardo on meie kohalik Raeküla gümnaasiumi vilistlane). Õppisime koos Viljandi kultuuriakadeemias. Tema õppis tantsimist, mina lavastamist. Oleme temaga juba mitmeid aastaid koos teinud. Aga mida siis liikumisjuht tegi? Liikumisjuht puhastab. Ta ei pane midagi juurde, pigem võtab ära, et mingisugustest asjadest saaksid puhtad asjad. Vahel isegi väga väikesest asjast võib midagi muuta. Kardoga on meil ka hea klapp. Helilooja Argo Valsiga on mul esimene koostöö. Minu kujutluses klappis koostöö väga hästi lavastuse maailmaga. Tehnikuna on tulnud juurde Uku Talmar, kellega me oleme nüüd pinginaabrid. Ma tegin sellise otsuse, et mängin muusikat ise maha. Igakord timmin vastavalt sellele, kuidas näitlejannad mängivad. Ma hingan nendega muusikat koos. Uku paneb siis valgust ja ehitab lava üles ning võtab maha. Rasmus Ristissaar on tulnud juurde publikujuhina, aga aitab meil ka asju kokku panna. Meil on üsna mõnus, muhe seltskond.

Piia Karro-Selg: Meil on ka muhe seltskond. Aga mul on sulle kutse pärast kümmet etendust Kirjanike Liidu majas tulla ka Pärnusse Raeküla Vanakooli keskusesse midagi tegema,. Meil on väga ajalooline maja.

Jaanika Juhanson: Tegelikult ma tuleksin heal meelel vaatama. Vabalt võib olla näiteks mõni suveprojekt. Ma olen teinud Pärnu teatris ühe lavastuse. „Et sa kaotaksid kõik” oli poolõuduslugu. Peamiselt minu kursakaaslastega: Priit Loog, Sten Karpov, Liis Karpov, Jaanus Mehikas jt – see on see nö meie kooliaegne punt.

Piia Karro-Selg: Aga sinu heategevuslik külg?

Asi sai kunagi alguse sellest, et ma (fotol Jaanika Juhanson) sattusin festivalile „Puude taga on inimene” ja juhtusin ühe laua taha rääkima Põhja-Eesti Pimedate ühingu inimestega

Jaanika Juhanson: Ma olen õige mitu aastat juhatanud Põhja-Eesti Pimedate Ühingus pimedate ja vaegnägijate harrastusteatrit Terateater. Üks osa on pimedate ja vaegnägijate stuudiotööl, aga me jõuame aeg-ajalt ka etendusteni. Paar aastat tagasi jõudsime Vabale Lavale välja, professionaalse kontekstiga lavastuseni. Aga teeme ka väiksemaid projekte. Meil oli väike paus, kuid nüüd on mõned uued tulijad ja praegu teeme iga neljapäeva õhtul väikest stuudiot. See on ka ilmselt üks neist asjadest, mille puhul ma saan vist väga hästi aru, milleks ja kuidas seda teha. Asi sai kunagi alguse sellest, et ma sattusin festivalile „Puude taga on inimene” ja juhtusin ühe laua taha rääkima Põhja-Eesti Pimedate ühingu inimestega, nende hulgas kultuuriorganisaatoriga. Poole vestluse pealt küsiti äkki, mida ma arvan teatriringi tegemisest. Polnud sellele kunagi mõelnud. Vaat kui huvitav mõte. Nagu filmis, mille järgmises kaadris istusime juba kohvikus ja panime paika tegevuskava. Mina usun, et kui inimene tahab teha teatrit, siis ei ole sellel mitte mingisuguseid takistusi. Sa pead seda saama. Minu asi on lavastajana leida inimesele mingisugune haakumispunkt, jõukohane edasiarendav ülesanne ja kuidas nendest kõikidest inimestest saaks ühtne tervik. See ongi põhimõte, mida mööda pimedate teatris tegutseme. Vaatame, kaugele me jõuame.

Kolmanda asjana meeldib mul teha väikseid lavastusi lastele ja noortele. Mul on Peeter Volkonski lasteluule põhjal tehtud lavastus, mida tahame ühel hetkel välja viia – millal, seda ei tea. Sarnane praeguse etendusega, aga väiksemas formaadis ja tugeva absurdi huumoriga.