Ajaloolase Aldo Kalsi hinnangul ilmus Lõuna-Eesti Postimehes 9. oktoobril sisukas artikkel Seto Kuningriigi ülemsootskast. Kals ütleb, et see on hästi kirjutatud ja soovib usutluse mõnd lõpurida kommenteerida.
Piir pole setode lahendada.
Kommentaar ja küsimus: kelle siis? Kui Eesti riik suhtus aastaid leigelt oma territoriaalsesse terviklikkusesse, siis oli vaja see riik kodanikualgatusega korrale kutsuda. See õigus ja kohustus on põhiseaduses ette nähtud ja Petserimaa vabadusvõitleja Reet Tobre juhtimisel tegid Tallinna ja teised setod seda suure agarusega taasiseseisvumise algaastail. Samad sõnad Seto Kongressi ja selle vanematekogu aadressil. Selleaegseid dokumente lugedes tajud, et tegevus toimub õiges suunas, aga seda tehes ei tohi väsida ega lubada minnalaskmist nagu see on juhtunud. Kuiv lause hilisemate kongresside dokumentides, et järjekordne kongress toetab ja kinnitab kõiki varasemaid pöördumisi, pole piisav. Kõiki setode nõudmisi piiri suunal tuleb korrata ja seda lõputult kuni küsimuse lahenemiseni.
Kultuuri elushoidmisega tulevad setod toime ning seda teed tuleb seto rahval Peko asemiku sõnul edasi astuda.
Kommentaar: see on suurepärane ja keegi pole seda kahtluse alla seadnud. Muidugi on vaja täpsustada, et jutt on rahvakultuurist ja seda, kui kontrolljoone taga kustub viimne seto, siis on selle kultuuriga seal lõpp.
Mis puudutab aga piiriküsimust Eesti ja Venemaa vahel, mis Setomaa puhul alati tõstatub, siis selle nihutamiseks pole seto rahval väge ega võimu.
Kommentaar: piiri nihutamisega saab tegeleda riik ja keegi polegi setodelt seda nõudnud. Et aga piir on setode ehk Petserimaa oma, siis peavad just setod seda ise järeljätmatult ja valjuhäälselt riigilt enda huvides ning Eesti kasuks nõudma. Seda pole aga nähtavalt ja kuuldavalt millegipärast juba aastaid tehtud.
„Oleme suutnud oma kultuuri hoida alates muistse Rootsi riigi loomisest. Oleme seda hoidnud Kuldhordi ajal, tsaariimpeeriumis, mitmesuguseid valitsejaid on üle käinud, aga Setomaa on alles hoitud,” ütleb Rein Järvelill.
Kommentaar: tõesti, setod aitasid oma Irboska linnusemäelt viikingitel valitseda saamatuid venelasi, kes ei tulnud sugugi toime oma maa ja rahva elu korraldamisega. Seega osalesid setod juba hallil ajal Euroopa suures poliitikas. Kui vallutajad ei tee rahvamõrva, pole vaja maad ja rahvakultuuri (küllap kirjutaja mõtleb kultuuri all ikka rahvakultuuri) eriliselt hoida, see on ja jääb olenemata selle viljelejate tahtest või tahtmatusest ja valitsejate soosingust või sallimatusest. Genotsiidi või etnilise puhastuse korral aga juhtub see, mis on juhtunud kontrolljoone taga – varsti pole seal ühtki Seto- ja Petserimaa hoidjat ning rahvakultuuri edasikandjat. Ka tegutsevad mustad jõud selle nimel, et setodelt ka nende kontrolljoonetagune maa juriidiliselt ära röövida. Siis pole meil kunagi enam võimalik Ida-Petserimaal vabalt leelotada ega hõbedat kõlistada. Loodetavasti meie praegune rahvuslik ja konservatiivne valitsus riigile kahjuliku loovutusliku piirilepingu ratifitseerimise lubamisele rohelist tuld ei anna.
Petserimaa on minule poliitiline võitlus.
Kommentaar: selle lause eest väärib ülemsootska kõige kõrgemat Eesti riigi auraha! Ülemsootska seda aga vist ei tea, et kuningriigi päevi korraldavad alamad on tema selja taga põhiseaduse vastaselt keelanud seal igasuguse poliitilise tegevuse. Parem, kui meie õiguskantsler neid ridu ei loeks. Võib juhtuda, et pärast kolmandat hoiatust keelustatakse Seto Kuningriigi päevade korraldamised kui Eesti Vabariigi õigusruumi sobimatud antidemokraatlikud üritused. Seda ma küll ei soovi. Muidugi tuleb arvestada võimalusega, et eestvedajate väsimisel, raha ja uudse sisu puudumisel need hääbuvad nagu see on juhtunud ärkamisajal või selle järel tärganud samasuguste kauneid ja huvitavaid nimesid kandnud ettevõtmistega teistes maanurkades.
Kui panna see suuremale ajaskaalale, siis [Eesti Vabariiki] oli enne sõda 20 aastat, aga setod on oma kultuuri ja isamaad alles hoidnud tuhat aastat. See on palju ajatum ja olulisem, kui pühenduda võitlusele 20-aastase hetke pärast.
Kommentaar: see on kogu kirjutise „pärl“. Seto kultuuri ja Eesti Vabariigi vastandamine on odav demagoogiline võte, millega kõrvutatakse ja vastandatakse kaht kõrvutamatut nähtust – seto kultuuri ja Eesti riiki. Soov näib olevat saavutada setode ajaloost Eesti Vabariigi kahekümneaastase ajajärgu kui mitte kustutamist, siis vähendamist viimase piirini. Seda on piinlik lugeda. Palun teadmiseks võtta, et Eesti riik tegi kahe kümnendiga setode heaks rohkem kui viikingid, mongolid, venelased ja muud härrasrahvad oma ja maailma kultuuri endale hoides, tuhande aastaga. Minu põlvkonna muinasjutulugejad tundsid kõik seto rahvajutustajat Ustinja Kõivastikku, kes elas eelmisel ja üle-eelmisel sajandil ning oli kirjaoskamatu. Tema tsaariaegne poeg higistas kirillitsa trükitähtedega allkirja andmisel, aga sai Eesti ajal perekonnanime. Omakorda tema poeg lõpetas eestikeelse Petseri Gümnaasiumi ja tõusis Tartu Ülikooli kasvandikuna maailma tuntusega mikrobioloogiks! Neid edulugusid on setode hulgas aga palju. Säh siis sulle see liblika tiivalöögi sarnane EV 20-aastane hetk, mille eest ei tasuvat võidelda!? Olen lugenud setode siirast tänu Eesti riigile nende murranguliste aastate eest. Kas ei peaks mõtlema eestiaegse Petserimaa ühele arengumootorile, Samuel Sommerile õiges kohas väärika mälestusmärgi püstitamisele?
Riigipiiride küsimus tuleb Järvelille sõnul setoks olemisest lahutada, sest see ei ole setode võitlus.
Kommentaar: kuivõrd Petserimaa on piirimaakond ja EV riigipiir pole seal veel taastatud, kelle võitlus õige piiri eest eelkõige peaks olema? Ikka nende, keda asi kõige lähemalt puudutab, aga seda peab toetama kogu Eesti, esmajoones riigiaparaat. Kas Tallinn läheks appi hiidlastele nende võitluses tuuleparkide vastu või kas juhtuks sama Ruhnu sadama uuendamisega, kui seda häälekalt ei nõua kohalik kogukond?
„Võitlus oma piiride eest peaks olema Tallinna ja Moskva küsimus,” ütleb Järvelill. „Tallinn peaks võitlema oma riigi piiride eest ja oma linnade, ka Petseri eest; peaks seisma oma riigi kodanike heaolu eest. Peaks võitlema nende setode eest, kes elavad sealpool kontrolljoont, et nad saaksid oma riigilt tuge, mille kodanikud nad on. Aga kui Tallinn ei võitle oma kodanike, oma maade eest, siis öelda, et ainult setod peavad võitlema – see on ebaaus. Me ei saa ära unustada, et mõni seto pole päevagi elanud Eesti Vabariigis, pole hetkegi olnud Eesti kodanik. Nad ei saa öelda, et nende riik on Eesti Vabariik.”
Kommentaar: see on sulatõsi – riigi territoriaalse terviklikkuse eest peaks Eesti Vabariik võitlema 24 tundi ööpäevas. Setod peaksid aga võitlema vähemalt ühe päeva aastas ja nimelt augustikuu esimese laupäeva. Iga kuningriigi päev peaks olema setode maailmaüritus, mis koosneb 50% leelost, pillimängust, rahvatantsust ja hansast ning 50% ulatuses poliitikast ja vabaharidusest. Siis ei tule kunagi seda setodele kahjulikku piirilepingut. Kuidas aga setodele õiglase riigipiiri eest Moskva võitleb, ei saa aru? Selleks oleks vist vaja Aleksei Navalnõi kiiremat paranemist.
Kui aga küsida seda, kui ülemsootska oli aastatel 1999–2002 Tallinnas, kuidas ta võitles setode õige riigipiiri eest? Sama küsimus aastate 2009–2014 kohta, kui ülemsootska oli Brüsselis? Mitu ettekannet ta oma leivaisale kirjutas EV territoriaalse terviklikkuse taastamiseks? Need pole etteheited. Sellega on soov näidata, et ka tulihingelisel setol on raske seto asja ajada. Riigiametnik peab esmalt vaatama tööandja suunas ja alles siis setode poole. Kui teema ei sobi, kaotavad loomulikult setod. Olgu selle näiteks ka Inara Luigase soov Värskas piirilepingu vastast laulupidu korraldada, millest aga midagi välja ei tulnud. Olin 2014. aastal külalisena Seto kongressil, kus auväärne setode juht keelitas seto asja nii ajama, et „jala´ maas oleksid. Maas küll, aga kelle, kas Eesti või Moskva huvides?
Nõnda pakub Rein Järvelill välja, et riik, mis kõiki setosid koondab, on nende kuningriik, millel pole piire ega ka kaarti, vaid mis asub iga seto südames.
„Minu missioon on tuletada seto rahvale meelde, et meie Jeruusalemm on alles. Me peame hoidma Seto kuningriiki, mis kaitseb meie keelt, väärtustab kultuurikandjaid. Kuningriik on meie riik meie südames. Hoiame oma kultuuri ja tahame, et sellega tegeleksid kõik riigid, kus me asume, on see siis Vene Föderatsioon või Eesti Vabariik.”
Kommentaar: siin on tegelikkus ja näitemäng omavahel segi aetud. Eesti riigi heateod setode suunal kiputakse omistama Seto Kuningriigile, mida pole olemas. Eesti riigita pole seto kõrgkultuuri. Rahvakultuuri saab kellegi abita viljelda samamoodi nagu muiste juba tuhat aastat. Rahvakultuur hääbub aga koos setodega nagu see kahjuks kontrolljoone taga juhtub. Setode Jeruusalemm on alles siis olemas, kui Peko hauale saab viisata minna. Kui aga setod ise selle nimel ei pinguta, siis olete oma Jeruussalemmast igavesti ilma. See pingutamine sisaldagu kasvõi võitlust paberil, seto kogukonda ei jäta ükski meie erakond ega valitsus saatuse hoolde, aga te peate oma muredega, eriti piiriküsimuses pidevalt pildil olema. Praegu see nii pole ja ülejäänud Eesti ei saa aru, miks te oma saatuse suhtes nii osavõtmatud olete?
Kui aga keegi küsiks, kes on uue piirilepingu vastases võitluses nõrk lüli, siis kaldun arvama, et kummalisel kombel kuulub üks lüli setodele. Pole kohanud ühtki setot rahva hulgast, kes toetaks uut piirilepingut, aga vastupidist tööd teevad nende mõned juhid. Need, kellega mul on olnud au suhelda, on soliidsed ja targad oma rahvakildu hoidvad ja kaitsvad patrioodid. Kes on aga see või need hallid kardinalid, kes setosid allaheitlikkusele ja äraandmisele juhivad? Äkki neid polegi ja on tegemist arusaamatusega? Kas ei peaks kaaluma piiri küsimuses ajutrusti moodustamist? On tegemist kahetsusväärse eesmärgitu paigaltammumisega? Ka vajaks Setomaa vallas ehk Lääne-Petserimaal arutamist tabude ja tsensuuri teema, mis mujal Eestis tundmatu.
Aldo Kals,
Petserimaa sõber