KUIDAS KEHTESTADA EESTI KEELT TEGELIKKUSES RIIGIKEELENA?

Ilmar Tomusk. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Eile õhtul võis „Pealtnägias” kuulda keeleteadlast Indrek Parki, kes õpetab väljasuremisel indiaani keeli. Mihkel Kärmas lõpetas saate sõnadega: „Milline ime see on, et me saame siin oma keelt kõnelda.”

Asun jätkuvalt seisukohal, et eesti keel peab jääma Eesti Vabariigi pinnal ainsaks riigikeeleks ja seda ei saa jagada inglise, vene, araabia või mõne teise keelega nõnda, et maakeele tähtsus kahaneks viimaks tillukese veidrike seltskonna omavaheliseks suhtluskeeleks, millega ennast niisama ajaviiteks vahetevahel lõbustada. Ometi tekib üha sagedamini küsimus, kas oleme märkamatult juba mingist hetkest sisenenud ajajärku, kus eesti keel on minetamas riigikeele staatust või polegi selleni mitte kunagi jõutud?

Lühikese ajaga on kogunenud mitmeid erinevaid häirivaid juhtumeid, millega ei tahaks niisama käega lüües leppida. Umbkeelsete teenindajatega kokkupuutel pole põhiküsimuseks teineteisest arusaamine. Koolis õpitust on midagi meelde jäänud ja aastadki teadmisi juurde lisanud. Sellest on kasu välismaal reisides ja Eestit külastavate välismaalastega lävides.

Probleemi teravik asub mujal. Selle mõismiseks toon kujukaid näiteid meie igapäeva elust ja palun Keeleameti peadirektoril Ilmar Tomuskil nende kõrvale kommentaare.

Tomusk ei kahtle, et Eesti keel on põhiseaduse kohaselt riigikeel aga nimetab mõningaid eluvaldkondi, kus eestikeelne asjaajamine või teave ei ole kahjuks alati tagatud. „Nii töötab kaubanduses ja teeninduses arvukalt renditöötajaid, kelle suhtes on keeleoskusnõude rakendamine raskendatud,” möönab peadirektor. Ta selgitab, et valitsuse määruse kohaselt vastutab keelenõude rakendamise eest tööandja, kuid renditöötaja tööandja ei ole seesama ettevõte, kes töötajat tegelikult kasutab, vaid tööjõu rendifirma. „Oleme teinud ettepaneku õigusakti muuta ning panna kohustus tagada tööks vajalik keeleoskus lisaks tööandjale ka kasutajaettevõttele.”

Muidugi pole alati tegemist renditöötajatega, palju on ka ettevõtete oma töötajaid, kes eesti keelt ei oska. Üllataval kombel on eesti keelt mitteoskavate teenindajate hulgas ka noori, kes alles hiljuti Eestis kooli lõpetanud. „See viitab hoopis tõsisemale probleemile, sest kui aastal 2000 sündinud ning Eesti Vabariigi pealinnas hariduse omandanud noor ei oska eesti keelt müüjalt või teenindajalt nõutaval tasemel, ei lahenda tegelikku probleemi müüjale või tema tööandjale tehtud ettekirjutus.”

Kuid riigikeelega kaasnevad probleemid ei piirdu üksnes kõnekeelega. Väga meeldiva teenindusega mitmepäevane puhkus Georg Otsa nimelises Kuressaare hotellis lõppes ebameeldivaid tundeid tekitava võõrkeelse ankeedi esitamisega. Paluti vastata küsimustele, kuidas jäädi rahule teenindusega? Küsimusele, kas Eesti teenindusasutuses riigikeelne suhtlus valmistab ületamatuid raskusi, vastati jaatavalt. Vähemalt osati ausa vastuse juures vabandada. Asi seegi.

Tomusk kinnitab seepeale, et keeleseaduse ja tarbijakaitseseaduse kohaselt tuleb kliendile tagada eestikeelne teave ja teenindamine. „Teie näite puhul on tegemist ilmselge seaduserikkumisega. Kliendil on alati õigus nõuda eestikeelset teavet ja teenindamist. Kui seda ei tagata, tuleks pöörduda keeleameti poole, kes teeb sellekohase ettekirjutuse.”

Keeleametil on mitmeid näiteid selle kohta, et pärast järelevalveasutuse sekkumist sai klient eestikeelse teabe, mida talle esialgu mingil põhjusel ei antud. Georg Otsa hotelli kommunikatsioonijuht vastas kirjalikult kliendi nõutusele küll selges eesti keeles ja põhjendas probleemi olemust, aga majutusasutuse külastajat rahuldav lahendus on siiani leidmata. Vähemalt pole sellest senini teada antud.

Teisel juhul ei osatud Tallinna vanalinna väikeses majutusasutuses täisvõõrkeelse teeninduse pärast isegi mitte vabandada ja nõuti asjasse puutumatult inimeselt korduvate järelpärimistega selgitust, miks pöörduti kaebusega Keeleameti poole. Lihtsalt ei teatud, et kaebuse esitaja ja grupile tubade küsija polnud üks ja sama inimene. Tegemist oli teenindajapoolse häbematuse tipuga.

Tomusk on juhtumitega tuttav: „Jah, kahjuks on Tallinna majutusasutustes probleeme nii eestikeelse suulise suhtlemise kui ka avaliku teabega. Kui eespool mainisin renditöötajaid, siis just majutus- ja toitlustusasutustes on neid palju. Nad vahetuvad väga tihti ning ettekirjutuse tähtpäeva saabudes võib samal kohal olla juba uus keeleoskamatu töötaja. Paraku ei sätesta ükski seadus, et hotell või restoran ei tohi keeleoskamatut töötajat tööle võtta või kasutada keeleoskamatut renditöötajat. Keeleseadusest tuleb keeleametile kohustus arvestada nõutava keeleoskuse omandamiseks tehtava ettekirjutuse puhul aega, mis töötajal kulub eesti keele õppimiseks. Ametil ei ole õigust tööle võetud töötajat töölt vabastada.” Kui Keeleameti käed jäävad lühikeseks, kas saaks siis klient ise teenindajat survestada? Näiteks nõuda halva teeninduse eest kogu raha tagasi maksmist või lepiks heatahtliku kliendina poole hinna tasumisega.

Mõned aastad tagasi müüs Euronics sügavkülmiku, millele sai ostetud lisagarantiiaega. Neil päevil tekkis kapiga probleem ja vajadus kasutada ostetud lisaaega. Selleks tuli eelnevalt täita võõrkeelne ankeet. Mis keeles pidi vastama, selle kohta selgitavat märget ei märganud. Küll potsatas ilmavõrgu postkasti kiri: „Dear, K… We have received your claim information and your case number is 20…
If you have any questions, please reply to this letter.
” Tõsi, hiljem saadeti ka eestikeelne meil täiendava küsimusega.

Tomuski seisukoht on ühene: „Võõrkeelse ankeediga ja vastusega – olgu siis kas või automaatvastusega – rikutakse keeleseaduse ja tarbijakaitseseaduse nõudeid. Kui keeleametile esitatakse sellekohane kaebus, on klient tavaliselt eestikeelse teabe saanud.” Aga ta lisab juurde, et võõrkeelse teabe puhul võib paraku olla tegemist nii müüja kui ka kliendi poolse eksimusega. „On juhtumeid, kus klient valis kaupleja veebilehel ekslikult ingliskeelse versiooni, kuigi eestikeelne oli samuti olemas. Ingliskeelse vormi täitmisel sai ta ingliskeelse vastuse. Konkreetsel juhul eestikeelsete küsimustega ankeet puudus nagu ka Saaremaa hotelli puhul. Aga kui ka olnuks keeltevalik olemas (peale riigikeele võibolla veel vene, soome, saksa jne), siis oleks ikkagi täiesti ootuspärane, et keeltevalikutest esikohal ja kohe ankeeti avades tuleks kõigepealt ette eesti keel.

Umbkeelsetest taksojuhtidest, kes ainsatki riigikeelset sõna ei tunne, pole vist enam mõtet kõnelda?

Tomusk siiski sellega ei nõustu ja arvab, et tegelikult võiks neist kõnelda küll. „2016. aastal tühistas Riigikogu ühistranspordiseaduse nõude, et taksoteenuse osutaja peab teenindajakaardi väljastajale (KOV või ühistranspordikeskus) tõendama oma eesti keele oskust tasemel B1. Taksoteenust võivad pakkuda kõik, kes soovivad, sõltumata keeleoskusest.”

Ametniku sõnul saadetakse aeg-ajalt ka kaebusi ebapiisava keeleoskusega taksojuhtide kohta. „Kui meil õnnestub taksojuht tuvastada, teeme talle ettekirjutuse, kuid siingi kehtib nõue, et talle tuleb anda eesti keele õppimiseks piisavalt aega. Tegevusluba tühistada me ei saa.” Muidugi ei vaevu kõik kohe Keeleameti poole pöörduma. Pole ka mina seda teinud. Siiski kirjeldasin kunagi Pärnu Postimehes pikemalt üht isiklikku kogemust pealinna taksojuhiga, kes sõitis palutud sihtkohale risti vastupidises suunas ja minu jutule ei reageerinud vähimalgi moel. Ka mitte võõras keeles. Kui taipasin hakata riigikeele asemel muud keelt valima, sai viimaks taksojuhtki suu laht.

Bolti kirjadega autoga laabus kõik ladusalt seni kuni tekkis põhjendatud kahtlus, et roolis ei istugi luust ja lihast autojuht, vaid tema aset täidab elektrooniline tulevikupundar. „Paraku on nn „äpitaksode“ hulgas ka ebaseaduslikke juhte, kellel pole õigust taksoteenust osutada. Selliste juhtidega on raske midagi ette võtta,” jääb peadirektor napisõnaliseks. Aga kui seadusliku äpirakendusega taksost jääb teatud juhtudel väheseks ja umbkeelse teenindusega taksojuht tekitab kliendile probleeme? Kas siis on kliendil õigus pärast kümne kilomeetri pikkust sõitu ilma sõidu eest arvet tasumata lihtsalt välja astuda? Või on õigus ka täiendavat kompensatsiooni küsida?

Sama küsimus ka toidukaupade koju toojatest, kes ennast olukorra peremeestena tundes suhtlevad selles ainsas keeles, mida nad parajasti oskavad – seda juhul, kui mitte ükski eestikeelne sõna ei meenu.

Tegime 2019. aastal ettepaneku täiendada keelenõuete määrust ja lisada sinna ka kuller, kellele praegu keeleoskusnõuet kehtestatud ei ole,” arutleb Tomusk.

Ilmselt ei näe Eesti Vabariigi Valitsus selleski probleemi, et mõne kohaliku omavalitsuse volikogu on valinud oma igapäevaseks töökeeleks riigikeelt välistava keele.

Tomusk ei oska kommenteerida Vabariigi Valitsuse seisukohta, kuid teab kommenteerida keeleameti seisukohalt. „Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus sätestab, et volikogu ja valitsuse istungid toimuvad eesti keeles. Siiani on probleeme volikogu töökeelega nii Narvas kui ka Sillamäel. Narva on püüdnud seda erineval moel lahendada, sest paljud volikogu liikmed ei oska eesti keelt. Nii on venekeelsete volikoguliikmete juttu tõlkinud isegi volikogu esimees.”

Miks volikogu liikmed ei oska riigikeelt. Keeleametniku vastus on lihtne – nad ei peagi oskama, sest ükski seadus ei nõua volikogu liikmelt eesti keele oskust. Kohaliku omavalitsuse volikogu liikmekandidaadi keeleoskusnõue tühistati 2001. aasta novembris. „Üheks argumendiks oli toona, et valija on piisavalt teadlik ning valib volikogusse inimese, kes suudab eesti keeles töötada. Nii pandi keeleoskuse kontrolli kohustus justkui valijale, mis minu arvates on ebaõige,” selgitab ja jagab oma arvamust Tomusk.

„Eelnevast nähtub, et keeleamet ei saa volikogu liikmelt nõuda eesti keele oskust. Küll oleme nõudnud seda, et võõrkeelsed esinemised ja sõnavõtud tuleb volikogu istungil tõlkida eesti keelde.

Kui ametile laekub sellekohane kaebus, külastame tavaliselt volikogu istungit ning teeme nähtu alusel volikogu esimehele oma ettepanekud.

Olukord ei muutu aga märgatavalt paremaks enne, kui volikogu liikmed omandavad oma ametikohustuste täitmiseks vajaliku eesti keele oskuse.

Praegune olukord on omamoodi absurdne, kui volikogu liige peaks justkui suutma oma tööd teha eesti keeles, kuid eesti keelt ta oskama ei pea.”

Keeleameti peadirektori vastused on põhjalikud, arvamused sisukad ja ettepanekud õiged. Kuid paraku lisavad selgitused vaid rohkelt küsimusi juurde ja suurendavad muret eesti keele tuleviku osas. Küsin veel ainult ühe küsimuse: kuidas saaks eesti keelt riigikeelena jõulisemalt kehtestada? Küllap on Tomuskil ka sellele küsimusele suurepärane vastus olemas, aga vastuseid ja lahendusi peaksid pakkuma peale riigiametniku teisedki. Ja võibolla ei peakski eestlane igal võimalikul juhul oma erilist haritust ja keeleoskust umbkeelsete teenindajate ees demonstreerima!

Urmas Saard

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga