Eile, 22. septembril toimus Tallinna Metsakalmistul Otto Tiefi valitsuse kenotaafi juures mälestustalitus, kus kõnelesid Konstantin Pätsi Muuseumi esimees Trivimi Velliste ja Riigikogu Isamaa fraktsiooni aseesimees ning Rahvuslaste ühenduse esimees Tarmo Kruusimäe. Asetati pärgasid, lillesid ja süüdati küünlaid.
Tarmo Kruusimäe ei kahtle, et neljakümne neljandal tegid Otto Tief ja tema mõttekaaslased sangarliku teo. Tänu sellele oli võimalus taastada meie riik õigusliku järjepidevuse alusel. „22. september on minu vanaema sünnipäev ja samal päeval lehvisid poisikese põlves punased lipud kõikjal majadel. Küsisin vanaema käest: mis päev see on? Ta vastas: räägitakse, et Tallinn olevat vabastatud. Kuid vanaema mälestustes jääb faktiks tõsiasi, et Tallinn lagastati,” rääkis Kruusimäe. Samas möönis ta, et Tallinn vabastati vabadusest.
Kruusimäe juhtis tähelepanu, et 81. aastat tagasi toimus veel üks impeeriumimeelseid vaimustanud sündmus. 22. septembril pidasid Wehrmacht ja Punaarmee ühise võiduparaadi Brestis, mille võtsid vastu venelaste poolt brigaadikindral Semjon Moissejevitš Krivošein ja sakslaste poolt kindraloberst Heinz Guderian. Tõsi, tänapäeval tahetakse sellest pigem vaikida, aga ka Poola vabastati 22. septembril iseseisvusest.
Kruusimäe sõnul olime me nõukogude okupatsiooni ajal kõik kibedad käed. Tollepärast ongi nüüd selle päeva nimi vastupanuvõitluse päev. Pöördudes peaasjalikult noorte poole, lausus Kruusimäe järgmist: „Teie vanemad räägivad, kuidas nad olid aktiivsed laulvas revolutsioonis. Küsige nende käest: millal vastupanu murdus, et pannakse vabatahtlikult endale miilitsa või nõukogude armee munder selga – minnakse Haapsalusse, juuakse ennast täis ja põlistatakse okupatsiooni, nimetades seda nostalgiaks. Millal te lõpetasite oma vastupanu ja läksite kergema vastupanu teed? Meie kohustus, kes me oleme siia kogunenud, on sellest rääkida ja juhtida tähelepanu, et Eesti jaoks on nii natsi Saksamaa kui ka kommunistlik Venemaa mõlemad olnud terrorirežiimid ja nende mundrite kandmist Eesti pinnal ei saa lubada.”
Ta jätkas võrdleva näitega ja küsis: „Kui me praegu paneksime natsi vormid selga ja kõneleksime selle juures puhtast nostalgiast, siis ilmselgelt nõutakse sellise teo eest nii minu kui kõigi teiste seesuguste tagasiastumist. Aga riietudes nõukogude vormi, peetakse seda meelelahutuslikuks ja puhtal kujul apoliitiliseks nostalgiaks. Kas ka okupatsiooni tagaigatsemiseks?”
Otto Tiefi mälestades lausus Kruusimäe, et ta ei saa eelkirjeldatuga nõustuda. „Minu vastupanuvõitlus tähendab asjade nimetamist nende õigete nimetustega.”
Urmas Saard
Samal teemal:
RIIGIVANEMAID MÄLESTATI TÄNAVU KEILAS
TRIVIMI VELLISTE: KUIDAS SUUDAB EESTI TOIME TULLA VANADE JA UUTE OHTUDEGA?