On põhjust, et seda kunagi Petseri maakonna ja nüüd Setomaa valla Lämmijärve saart naljatamisi teisiti kutsuda, aga meie seda ei tee.
Juba aastaid tegutsenud rühma väikesaarte huviliste ammu kavandatud järvereis sellele saarele sai teoks kolmapäeval, 9. septembril. Tegu on „meretaguse asjaga“ ja kunagi ei tea, kas kordub meie Piirissaare saaga, kus tormi tõttu õnnestus alles kolmas katse. Varajane ilmateade ei lubanud seegi kord midagi head, aga meil on mõnikord õnne. Näiteks mullu Kõinastu saart külastades hakkas sadama just siis, kui astusime Muhus kojusõiduks liinibussile, Nii ka seekord Räpinas.
Oleme harjunud sellega, et mitu tuhat aastat tagasi mandrijää koorma alt vabanenud maapind mõne millimeetri kaupa aastas kerkib ja mõnigi laid või saar tükib mandri külge tulema nagu see oli meile tuttava Lääne-Virumaa Munasaarega. Rahvapärimust uskudes on Salusaarega aga vastupidi. Kunagisest poolsaarest on saanud umbes 12 ha suurune saar. Nagu öeldud, sinna sõiduks on vaja jõuda Räpinasse ja leida tubli paadimees. Selleks oli meil Margus. Paar edasi-tagasi pooletunnist sõitu ja samapalju neljalisi salkkondi rändureid said saarel käidud. Õnneks oli paat suur ja turvaline ning Suure Pakri külastusest meelde jäänud tapvat vibratsiooni polnud.
Kormoraanid on meile teada-tuntud Abruka, Kihnu ja Tondisaare reisilt, aga vaatepilt, mis avanes Salusaarel, annab imestada. Lõunamaa mitme tuhande linnu happerohked väljaheited on kahjustanud armutult rohu- ja põõsasrinnet. Ega 12 ha pole ülejõu, et üle saare võrgud laotada või midagi muud ette võtta, et võõramaised rändlinnud eemale peletada. Saare omanikul on piisavalt sõpru, et kutsuda neid „Teeme ära“ puhul saart koristama. See muudaks saare kindlasti Peipsi järvistu üheks pärliks. Meid häälitsemisega tervitanud mägiveised Vormsi saarelt või lambad Manilaiult teeksid siin samuti puhta töö. Lihaks vääristatud rohumass aitaks aga väljaminekuid tasakaalustada.
Kui saarel pisut nägusam väljanägemine oleks ja omanik sinna mõne rendihüti kirjanikule või heliloojale püstitaks, siis loodaks seal kindlasti surematuid vaimusünnitisi nagu seda tehti ja tehakse Vilsandil.
Kui meid võõrustanud Mohni, Prangli ja Ruhnu on ökoloogiliselt puhtad ja hoitud, siis meie matkajuhist geograaf Arvo Järvet leidis Salusaarelt klaaspurgi. See oli varasemate saarekülastajate poolt maha unustatud ja õnneks puruks löömata. Purk jõudis mandri prügikasti. Ka rändas üks nägus kivikamakas minu Muhu suvekodu õuekraani kivisillutisse, kuhu neid on toodud üle maailma.
Nagu Osmussaar Soome lahe suudmes ja Kesselaid keset Suurt väina, saavad sealse laevaliikluse üle valvata, nii ka Salusaarelt võib jälgida Pihkva järvest tulijaid ja sinna lahkujaid. Mõistatus on see, miks naaberriigi kaardijoonistajad jätsid 1944. aasta MRP päeval selle olulise ründeotstarbelise saarekese tšuhnaadele? Seevastu nabisid nad Värska lahe kurgust Kolpino saare endale, kuigi kiviviske kaugune Eesti kallas on sadade omandiniitide ja kalmukohtadega saarega seotud. Peamine see, et meie matkasoov omaenda Kolpino saarele võib jäädagi unistuseks, sest Venemaa täiendatud konstitutsioon kuulutab kõik aegade algusest naaberriikidelt anastatud maa-alad enda omaks ja keelab röövsaagi tagastamise omanikele. Ka ei riskiks me sellega, et tänu meile osaks langeda võiva inimröövi tõttu mõni riigireetur või salakuulaja jälle Eesti vanglast lahti lastaks ja meie vastu välja vahetataks. Eesti põhiseaduse järgi on aga Kolpino saar meie oma ja pole põhjust sellest taganemiseks. Et me seda ei unustaks, hoidis meie pildil Petserimaa lippu Riigikogule 2015. aastal 120 avaliku elu tegelase poolt Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust toetanud kirjale alla kirjutanud Forseliuse Seltsi auesimees Madis Linnamägi.
Aldo Kals
Petserimaa sõber