23. juuni – võidupüha ja 24. juuni – jaanipäev on mõlemad lipupäevad, aga erinevalt teistest lipupäevadest jääb Eesti lipp kahe tähtpäeva vahelisel ööl lipuvardasse.
Riigikantselei teatel märgib võidupüha Eesti Vabariigi kaitsejõudude valmisolekut asuda taas kaitsma Eesti iseseisvust.
Vabadussõjas võitlesid Eesti väed ka baltisaksa ja saksa palgasõduritest koosneva Balti Landeswehriga. Pinevas võitluses löödi vastase vägesid ning 23. juunil 1919 võideti tagasi Läti Võnnu. Pärast seda murti Saksa vägede vastupanu kogu rindel ja juuli alguses sõlmiti vaherahu.
Landeswehri sõjas saavutatud võit oli Eestile tähtis poliitilise ja sõjalise olukorra kindlustamiseks. Vabadussõja lõppedes hakati Võnnu lahingu aastapäeva tähistama võidupühana.
Jaanipäev on iidne eestlaste pidupäev ja viljeline side põhjala ning muinas-eestlusega.
Jaanipäev tähistab suvist pööripäeva, mil päike, soojus ja valgus saavutavad suurima võidu külma ja pimeduse üle. Jaanilaupäeva ja -ööd tähistavad kõik põhjarahvad. Aasta kõige pikema päeva ja lühema ööga olid seotud maagilised tavad ja kombed. Üks levinumaid toiminguid on läbi aegade olnud jaaniööl tuletegemine ja tule ümber pidutsemine.
Jaanipäev on ka Ristija Johannese sündimise püha, millega seostub hulk erinevaid tavasid ja tegevusi. Paljudes surnuaedades kogunetakse püha pühitsema, mõeldakse lähedastele, ollakse koos perede ja sugulastega.
Ristija Johannese kuulutuse sisuks on kutse Jumala juurde tagasipöördumisele ja meeleparandus.
Johannes on Kristuse eelkäija, teevalmistaja, sest Jumala salapärasus on inimese jaoks ilma vahendajata taipamiseks liiga keerukas. Suvine pööripäev ja põhjamaine valgusküllus on aastaringis üks verstapostidest, mis võimaldab tähele panna loodu toimimist.
KU päevatoimetaja