14. juunil heisatakse sinimustvalged lipud poolde masti või kinnitatakse majalippudele leinalindid, et mälestada Nõukogude Liidu poolt Eesti pinnal korraldatud riikliku terrori ohvreid, kellest enamiku moodustasid naised, lapsed, vanurid.
Ööl vastu 14. juunit 1941. a korraldasid Nõukogude okupatsioonivõimud Eestis, Lätis ja Leedus esimese terroristliku massiküüditamise. Vägivaldse vahistamise käigus viidi Venemaale tuhandeid perekondi. Terrorismi küüsi langesid vahet tegemata võrdväärselt nii endised Eesti Vabariigi juhtivad riigitegelased, ametnikud, õpetajad, sõjaväelased, ühiskonnategelased, kodanikeühenduste liikmed, põlvepikkused lapsed, naised, vanurid, haiged. Vaid vähestel õnnestus viiekümnendatel kodumaale tagasi pöörduda.
Inimsusevastane kuritegu pandi toime lisaks Eestile kogu Baltikumis ja endises Bessaraabias. Üheaegse deporteerimistelainega saadeti Eestist, Lätist, Leedust, Ukrainast, Valgevenest ja Moldovast välja üle 85 000 inimese.
Punaterrori võimalikkus läinud sajandi Euroopas kujunes Eesti kodanikele vapustavaks üleelamiseks, mis kutsus esile massilise metsavendluse tekke. Suuresti just sellel põhjusel liitusid tuhanded eesti mehed Eestisse tulnud Saksa vägedega. Pärast sõda pidi rahvas elama üle veelgi suuremaid küüditamisi ja repressioone. Eestlaste hulk vähenes kodumaal pea neljandiku osas.
Leinapäeval jäävad leinaga kokkusobimatud avalikud üritused ära.
KU päevatoimetaja