Emadele, vanaemadele – neist endist ja üksnes neile

Eeloleval pühapäeval on emadepäev. Sindi gümnaasiumis on tavaks selleks päevaks pikalt ja põhjalikult ettevalmistusi teha. Eile toimus kooli aulas emadele ja vanaemadele pühendatud kontsert, mis jutustas lauludes, sõnades, liikumistes ja lühinäidendis lugusid neist endist ning üksnes neile.

Õnneli Pilliroog  ja  Chätlyn Parts sketšis Armastus kolme apelsiini vastu. Foto Urmas Saard
Õnneli Pilliroog ja Chätlyn Parts sketšis “Armastus kolme apelsiini vastu”. Foto: Urmas Saard

[pullquote]laulu “Palvesse sean käed” saab loodetavasti kuulda uuesti juba lipu päeval toimuval kontserdil[/pullquote]Tänavune kontsertõhtu oli pealavastaja Eneli Arusaare jaoks eriline. Kolm tema näiterühma õpilast lõpetavad gümnaasiumit ja sellises koosseisus koolilavale tulek jäi ilmselt viimaseks. Chätlyn Parts tegutses erilise innukusega kooli näiterühmas alates kolmandast klassist, tema klassivennad Egon Gentalen ja Martin Salundi liitusid õpilasteatriga kümnendast klassist ning omandasid näitlemise vilumust hoolsusega, mis on õpetaja Arusaare hinnangul eeskujuks noorematele harrastusnäitlejatele.

Lisaks näitlejatele esines täissaalile palju teisigi õpilasi, ühtekokku 77 koolnoort. Kaheksateistkümnest etteastest koosnev kava algas 2.a klassis õppiva Annabeli lauluga. Laulu “Unenäoriik” saatis klaveril muusikaõpetaja Marje Tilk. Mudilaskoori esituses kõlanud laulu “Palvesse sean käed” saab loodetavasti kuulda uuesti juba lipu päeval toimuval kontserdil Sindi seltsimajas.

Braian ja Johanna mängisid värvilise õhupalliga ajal, kui laval vahetusid esinejad. “Minu 1.a klass on terve aasta harjutanud “Oige ja Vasemba” tantsu,” ütles Arusaar.

Taas olid laval õpetaja Jelena Oleštšenko klassi tütarlapsed Polina ja Darja, kes naerutasid kuulajaid selges eesti keeles anekdootidega.

Sindi gümnaasiumis õppinud Õnneli Pilliroog ja tänavune lõpetaja Chätlyn Parts tõid kontserdi lõpuosas lavale veidi jaburavõitu sketši „Armastus kolme apelsini vastu” just sellisena nagu Veneetsiast pärit Carlo Gozzi 1761. aastal tuntud muinasjutu põhjal oma esimest näidendit kirjutades oli mõelnud. Publikumenu sai võidetud sedavõrd hästi, et pärast Braiani ja Johanna viimase minuti sõnalist etteastet jäi küsiv puudutus mõttesse, kas sellega ongi juba kontsert lõppenud? Nähes publikut toolidelt tõusmas, pidi siiski just selle teadmisega leppima ja jääma uusi kontsertelamusi ootama.

Urmas Saard