Sünnipäevaks üllatused, droon ja menukas pidu

Sindi gümnaasiumi 180. sünnipäeva tähistamine pakkus kogu eilse päeva meeleolukaid kohtumisi, sportlikke elamusi, päevakohaseid väljapanekuid muuseumis, maalinäitust linnaraamatukogus, pingelist mälumängu, nauditavat kontsertkava seltsimajas, banketti võimla väikeses saalis, pidu aulas kahe ansambli esinemisega ja palju muud meeli köitvat.

Sindi Gümnaasium 180 Foto Urmas Saard — Sindi Gümnaasium 180. Foto: Urmas Saard

Spordisaali

[pullquote]Igal inimesel käia oma rada – kui oled sündinud, siis tuleb olla teel[/pullquote]Kella kümne paiku hakati külalisi vastu võtma. Koolimaja õuepoolsel küljel lehvisid viiel aknal ühtekokku 15 sinimustvalget majalippu. Sindi gümnaasiumis väärtustatakse erilise rõhuasetusega lipukultuuri kasvatamist juba palju aastaid. Juhtumisi astus esimesena uksel vastu raamatukoguhoidja Imbi Jalakas, kes kutsus endale järgnema. Kindlasti tasub külastada kooli raamatukogu eesruumi. Jalakas tegi ära tänuväärse töö ja kujundas suure stendi, millel näeb paljude lendude õpilasi ja teisi huviäratavaid fotosid. Registreerimislaudade taga töötasid õpilased. Mälestuseks kooli järjekordne almanahh, punane pastakas ja vahtralehe kujuline märk rinda. Märk kinnitus riietele magnetiga, mis oli paljudele uudiseks. Märki, millel kiri ‘SG 180’ peaks direktori Aind Keerupi arvates kandma terve aasta.

Kohe hommikul alustati vilistlasturniiridega korv- ja võrkpallis (fotoreportaaži pallilahingutest näeb Helen Parmeni pildikarbist). Linnaraamatukogus on juba mõnda aega avatud kooli kauaaegse direktori Harry Raide loodusmaalide näitus. See on tema neljas isikunäitus, kus on üles pandud 15 tööd. Kokkuleppel autoriga pühendati näitus Sindi kooli 180. sünnipäevale. Keskpäeval avas oma uksed ka Sindi muuseum, kus juhataja Heidi Vellendi sõnul oli palju uudistamist ja rõõmsaid taaskohumisi endiste koolikaaslastega.

Kell neli istus seltsimaja väikeses saalis 13 võistkonda kilbareid laudade äärde, et leida õpetaja Lembit Roosimäe koostatud küsimustele õiged vastused. Parimaks osutus kahemeheline võistkond, kuhu kuulusid Sindi juhtraja automudelismi ringi juhendaja Johannes Mets ja Jaan Pärn, Eesti üks nimekamaid ehtekunstnik. Mõlemad muidugi Sindi gümnaasiumi vilistlased.

Proovid, proovid ja veelkord proovid

Kõrvalolevas suures saalis käisid viimased viimistlevad proovid suuretenduseks. Stsenaariumi kokkuseadja ja pealavastaja oli Eneli Arusaar. Kontsertetenduse nimetus sai proovide käigus muudetud: „Üksteist peab hoidma“. Kehalise kasvatuse õpetaja Katrin Kallit tegeles pärast mälumängu lõppemist poistega väikeses saalis. Arusaar astus juurde ja jagas omapoolseid korraldusi. Virgo Vellend seadistas heli- ja valgustuspulti. Asko Aru seisis pikka aega lava tagumise seina valge lina ees, millele oli projietseeritud suur hulk sinimustvalgeid lippe. Ta hoidis pulti pea kohal ja sättis valvsa pilguga jälgides midagi õigeks. Mida lähemale kella osutid kuuele nihkusid, seda suuremat kogunemist võis festibüülis näha. Harva, kui kohtade puuduse tõttu tuleb avada ka rõdu uks. Just nii see eile oligi. Arvatavalt kõige kaugemalt tuli spetsiaalselt kooli juubeliks kohale vilistlane New Yorgist, ütles daami õpetaja Lembit Roosimäe.

Mitte hümn, vaid kooli tunnuslaul

Viienda klassi õpilased mängisid plokkflöötidel „Kus on minu koduke“. 40 lauljat võtsid poodiumil kohad sisse. Kõlaritest kostus kahe naise omavaheline jutlemine. Meenutati koolilaulu sündimise lugu. Koolilaulu sõnade kirjutaja Ene Michelis ja viisi looja Kristel Reinsalu arvasid, et nende ühise töö tulemusena sündinud laulu ei peaks nimetama kooli hümniks. Pigem on tegemist kooli tunnuslauluga. Rahvas seisis püsti ja laulis: „Igal inimesel käia oma rada – kui oled sündinud, siis tuleb olla teel.“ Laul kõlas selgelt ja võimsalt, sest iga istme seljatoele oli kinnitatud sedel sõnadega, mida kõik pidid oskama laulda. Ene ja Kristel liitusid lauljatega lava esisel poodiumil.

Paarikümne etteastega kontsert oli täiega käima lükatud. Kava ülesehitus oli väga dünaamiline, vahelduseks ka päris naljakas. Sketšid õpetajatest olid hästi humoorikad, aga siiski piisavalt pieteeditundelised. Õpilased küsisid, mille peale kontrolltöö tuleb? „Paberile,“ vastas õpetaja.

Kõne asemel pidi rohkem küsimustele vastama

Naljakas oli ka direktori kõne, sest kaks poisihakatist sikutasid kogu rääkimise aja kuuehõlmast, et saada ka oma küsimustele vastuseid. „Täna on päev, mil teile meenuvad sündmused, mida olite unustanud. Just täna võivad arglikud tuuleiilid puhuda hõõguvaks sädemed, mis tundusid lõplikult kustunud olevat,“ kõneles direktor. Aga pikemast jutust ei saanudki asja. „Härra direktor, kas teie saite ka sel sügisel valituks?“ Ei saanud, kõlas vastuseks. „Mina sain valituks 10 aastat tagasi, kui linn otsustas mind paljude kandidaatide seast valida Sindi gümnaasiumi direktoriks.“ Järgmisena küsis paremalt poolelt sakutav poiss, et mitu korda on pidanud direktor „Tere hommikust ütlema“? „Õpilasi olen teretanud 600 000 korda ja õpetajaid 50 000 korda.“ Uuriti, kas koolipõlvest meenub midagi, mida oma õpilastelt ei ootaks? „Kindlasti! Jalgrattaga riidehoius söökla ukse ees sõitmine väga normaalne küll ei ole, eriti kümnendas.“

Jaan Pärn, laulusõnade kirjutaja

Eliise, Chätlyni ja Õnneli tantsimise järel astus lavale Jaan Pärn. „1989. a palus Rein Laaneorg minult teksti oma uuele laulule, mille ta tahtis pühendada Soome elama kolinud sõbrale Tõnu Aarele, kes oli “Apelsini” solist ja pillimees. Laul saavutas kiiresti populaarsuse ja sai ka tolle aasta Pop-Tipu konkursil teise koha,“ rääkis Pärn. „Minu edasine koostöö Reinuga jätkus ja üks selle tähistest oli tema tollase ansambli “Monarh” heliplaat, kus kaheksast laulust kuus olid minu tekstidega. 1990. a kolis Rein ise Kanadasse, kuid meie koostöö laabus ka peale tema tagasitulekut 2000. a ja nii on “Kutse tantsule” seeria helikassetil tema uue ansambli “President” neljateistkümnest loost 12 minu tekstidel,“ selgitas Pärn ja kinkis need kaks muuseumiväärtusega helikandjat oma koolile. Ta lisas juurde, et kokku sai neid laulutekste kunagi kirjutatud 60-70.

Aga just sellele esimesele laulule “Hüvasti, Eesti!” gümnaasiumi tüdrukud tantsulavastuse tegidki ja sellepärast palus Arusaar tal kohe lavale tõusta selgitusi jagama. „Ega ma muidu poleks sinna püüne peale roninud,“ muigas Pärn hilisemas vestluses. „Minu soov oli see lavastada, nii pöördusingi oma neidude poole.“ meenutas Arusaar. „Andsin oma soovi ja mõtte Jaanile edasi, suhtlesin temaga palju kordi. Eliise ja Chätlyn ja Õnneli alustasid kohe mu mõtte teostamist, appi palusime veel Lisette,“ rääkis Arusaar oma õpilaste ja vilistlase vahelisest koostööst.

Kiidusõnad tegijatele

Kaheksanda klassi poiste „Härjatants“ meenutas teismeliste omavahelist kätega nagelemist, mis kutsus esile tugevad naerupahvakud.

Jälle ilmusid tagaseina ekraanile vilistlaste fotod ja vilistlane Taavi-Toomas Tärk laulis laulu „Sõpradele“.

Eilne lavastus tõi rohkelt kiitvaid hinnanguid vaatajate-kuulajate huultele. „Kulla Eneli! See oli fantastiline, mida nägime! Vahel on olnud õpilaste lavastuste puhul ikka see miski, mis ütleb, et nad on ju alles õpilased. Nüüd olid laval professionaalid! Aitäh sulle!“, ütles Kristi Suppi ja Arusaar lasi pisaratel üle põskede veereda.

„Энели! Вся моя семья осталась в восторге от концерта. Говорят, что он прошел как на одном дыхании! Ты превзошла саму себя! Молодец!“ lausus Jelena Kuvšinova kogu oma pere nimel. Tema abikaasa ja lapsedki on samuti Sindi gümnaasiumi vilistlased.

Kontserdile järgnes bankett kooli töötajatele ja kutsetega inimestele. Banketil tervitas kooli Sindi linnapea Rein Ariko. „Kahjuks ei saa täna öelda edasi volikogu õnnitlusi, kuna eelmist volikogu enam ei ole ja uut veel ei ole. Mina seisan teie ees iseseisva Sindi teise viimase linnapeana. Esimene kaotas ameti 1957. aastal, teine kaotab tänavu, aga nagu vanasõna ütleb, ega kaks ilma kolmandata jää. Tuleb uuesti Sindi iseseisva otsustamise õigus,“ ei saanud Ariko päris ilma poliitikata läbi ka sellel kaunil pidupäeval.

Kuidas linn ja kool paistavad kätte drooni lennu kõrguselt?

Linnapea tunnustas kooli arengu tõusuteed. Tulles vastu kooli soovile omada drooni, saabki see linnavalitsuse poolse kingitusena teoks. „Saate drooni, mis suudab kanda korralikku kaamerat. Kingituse saate kätte siis, kui olete esimese neljakohalise arvu lähedase summaga arve viinud raamatupidajatele. See jätab teile valikuvabaduse ja paneb kohustuse valida korralik seade.“

Sindi hoolekogu esimees Toomas Kandima meenutas Sindile au teinud korvpallurit Andrus Nagelit, kes mänginud pikka aega Eesti koondises. Et kasvaksid uued Nagelid, kinkis ta koolile korvpalli. Jätkuva heade suhete kinnituseks tervitas kingituse ja lilledega Sindi gümnaasiumit ka Paikuse vallavanem Kuno Erkmann. Õnnitlejate hulgas olid allasutuste esindajad. Fein-Elast Estonia kinkis koolile raha raamatukogu varude täiendamiseks. Ka Pärnu kolledž oli õnnitlejate hulgas.

Muusikalist elamust kinkis banketil osalejatele viiuliduo. Viiulit mängis Sindi muusikakooli direktor Merike Teppan-Kolk ja tema partner oli Anu Mänd, Pärnu linnaorkestri kontsertmeister ja viiuliõpetaja. Esimese loona mängiti Harold Arleni “Over the Rainbow“. „Olen Sindi Keskkoolis käinud viis aastat, esimesest viiendani. Siis siirdusin õppima Tallinna Muusikakeskkooli,“ ütles Teppan-Kolk.

Tordi lõikas lahti banketti ettevalmistanud Tatjana Grigorjeva-Keerup. Samal ajal liikusid klassiruumides ringi vilistlased, istusid ammustes koolipinkides ja meenutasid möödunud aegu.

Paar tundi enne keskööd tuli üllatuslikult aula lavale 1991. a Sindist alguse saanud ansambel The Tuberkuloited. Nende järel jäi tantsuks mängima Audru Jõelaevanduse Punt. Koolihoone uue osa välisseinal liikusid veel hilises ööpimedas erinevad sõnumid: „Tere tulemast Sindi kooli“, „Sindi gümnaasium 180 1837 – 2017“, „Tere tulemast vilistlased“, „Oskused ja teadmised annavad vabaduse“.