Ülo Kannisto, kes enda sõnul küll laulumees pole, sai sellele vaatamata juba kuuendat korda maha sügavalt rahva hinge tunginud taasiseseisvumisepäevale pühendatud laulupeoga.
Tagasihoidliku loomuga mees kogus oma kodukandis Saaremaal enamat tuntust eeskätt Vaba Rahva Laulu kontserdi mõtte algataja ja teostajana. Kuid mitte üksnes tuntust, ka kiitust! Koguni sedavõrd, et kohe esimeste õnnestunud kontserdite korraldamise järel otsustas Saare maavalitsus ja sihtasutus Saaremaa Arenduskeskus teda tunnustada Kena Teo tegija aunimetusega.
Saarlase algatus meeldib ka mandri eestlastele. Kena Teo tegija on juba käinud Tartus ja Keilaski laulupidu korraldamas. Aga läinud laupäevaks kutsus ta kungla rahva kokku Intsikurmu looduskaitse alusesse parkmetsa, kus asub mitmel põhjusel kuulsaks saanud Põlva lauluväljak. Ennekõike on siiski tegemist kultuurilooliselt olulise asukohaga. Kannisto teab, et esimesed eestlaste kooride ühised laulmised peeti tolle võluva metsapargi põlispuudest ümbritsetud „kontserthalli“ laval juba aastatel 1855 ja 1857. Seega siis veel varem kui Sindi laulukoor valmistus minema Tartusse Eesti esimesele üldlaulupeole.
Sindi laulukoor osales 19. augustil Vaba Rahva Laululul esimest korda. Suur buss võimaldas minna üheskoos Pärnu Oikumeenilise naiskooriga. Nemad käisid mullu ka Keilas samal laulupeol. Kui palju üksnes Pärnumaalt Intsikurmus osales, jäi lõplikult välja selgitamata. Juhuslikul kohtumisel segakoor Kungla dirigendi Timo Dreimaniga püüdsime kaudsel viisil kokku arvata, kes Pärnumaalt võisid kohal olla. Dreimani arvamine põhines peamiselt erinevate koorijuhtide silmamisel. Küllap siis on ka kooriliikmeid, arvas mees ja nimetas veel Audru segakoori, Sauga koori, Surjut, lauluseltsi Rannalised, Pärnu sõjameeste koori.
[pullquote]Puudutasingi ettevaatlikult üht säravat naist ja ennäe imet, leidsimegi ühise keele[/pullquote]Meie ees istusid vaatajate tribüüni kõrgeimal astmel lauljad, kelle kollaste särkide seljal seisis kiri: „Puuduta mind“. Astusin lähemale ja küsisin, kas samuti Pärnumaalt? Ei vastatudki kohe, paluti enne kõnetamist puudutada. Puudutasingi ettevaatlikult üht säravat naist ja ennäe imet, leidsimegi ühise keele. Aga puudutust palunud lauljad olid hoopiski Rakverest.
Et saada selgust lauljate täpsema hulga kohta, teretasin puhkehetkeks pingile istunud ühendkoori üldjuhti, kelleks oli teist aastat järjest Ants Üleoja õpilane Lauri Breede. Eelteate põhjal pidanuks lavatreppidel seisma üle tuhande laulja. Silmaga oli raske hinnata: kas rohkem või vähem? Arhitekt Vadim Tšentropovi projekti alusel 1969. aastal ehitatud ja pärast põlengut samal kujul taastatud laululava mahutab ligemale 3500 lauljat. Laupäeval päris nii palju ei olnud, aga Breede ei pidanudki kõige tähtsamaks lauljate arvukuse hindamist. Palju olulisem on see, et kohale tulid inimesed, kes soovisid tähtsa päeva pühitsemiseks laulda. Breede ei hoidnud tagasi kiidusõnadega, kui rääkis Kannisto organiseerimise innukusest. Ta väljendas mõtet, et kui ka tegutsemise teadmistest ja kogemustest võib nappust tunda, siis seda kompenseerib tugev tahe head asja ajada. Ja sellega tullakse kaasa.
[pullquote]Kui proovi ajal kurnas lauljaid hingemattev leitsak, siis pea terve kontserdi ladistas vihma sadada[/pullquote]Kui proovi ajal kurnas lauljaid hingemattev leitsak, siis pea terve kontserdi ladistas vihma sadada, aeg-ajalt kallas otsekui oavarrest. Muist lauljaid kaitses katus märja eest, aga mitte eelneva palavuse eest. Publikule pakkusid osalist peavarju laiad puuvõrad, aga mitte piisavalt. Vihmavarjudest ja kiledest näis olevat vähe abi, et kolme ja poole tunni pikkusel kontserdil lõpuni kuivaks jääda. Mõni üksik õnnelik võis seista ka Kuressaare Pereraadio Pildiraadio ülekande bussi tagumise ülestõstetud luugi all. Seisti kannatlikult ja hoolimata ilmast osati kõike toimuvat nautida. Vihm, äikse välgu löögid ja neile järgnenud müristamised andsid kujundlikus mõttes lauluväljakul toimunule lisaväärtuse. Välistest oludest olenemata lauldi rõõmsalt suus, südames ja hinges Vaba Rahva Laulu. Kinnitati, et miski ei väära vaba rahva tahet.
Kolmandat korda avas laulupeo Eesti hümniga Kuressaare noormees Oliver Leppik, keda teavad televaatajad ETV legendaarsest saatest “Laulukarussell”. Aga enne seda laskusid vaatajate nõlvalt alla lippude kandjad. Pärnakad vastasid Kannisto üleskutsele tulla peole paljude lippudega ja võtsid ühes suured kandelipud. Lippe valgustasid tumeda ja hästi vesise taeva all tõrvikute kandjad. Hetk oli ülev. Esmalt väljaku äärealale suundunud salk paluti lava ette.
Peolisi tervitas Põlva vallavanem Georg Pelisaar.
Koori ees laulsid tuntud ja alles tuntust koguvad solistid. Peoõhtu juht Mart Müürisepp oli peoõhtu juht, aga laulis ka Jaak Joala ”Unustuse jõel“. Võimsalt hingevärelust tekitas Intsikurmus Ott Leplandi versioonis esitatud Tõnis Mäe ”Koit”. Koos laulsid nad Henn Rebase ”Veskimeest”. ”Kas tunned maad” pidavat olema Prantsuse algupära, aga meile kõlab ta omaselt päris enda lauluna. Seda laulis Boris Lehtlaan.
[pullquote]Et kokkupuude tolle maaga veelgi tugevam oleks, libisesin lauluvõlust haaratuna ja[/pullquote]Kuulates Siiri Sisaski ”Mis maa see on?”, jäin mõtlema mis laulupidu see Vaba Rahva Laul on, mida alles nüüd esmakordselt olen endale avastamas. Pealegi veel sellistes märgades oludes. Et kokkupuude tolle maaga veelgi tugevam oleks, libisesin lauluvõlust haaratuna ja arvatavalt liigsest ettevaatamatusest tingituna porisele kallakule küliti. Heledad riided said määritud, aga vaimus tunnetasin valjult kõlavat naudingut ja hing saanuks justkui veelgi selgemaks kauni Eestimaa taeva ja maa vahel.
Ja siis kõlas sünnipäeva laul. Selgus, et oma ansambliga lauljad saatnud Urmas Lattikas oli saanud paar päeva enne Vaba Rahva Laulu aasta vanemaks.
Kui oma debüüdiga astus lavale Carmen Joala, käskis Kannisto tabada ajaloolist hetke. Boris Lehtlaan laulis kolmandat korda Vaba Rahva Laulul Raimond Valgre Saaremaa valssi. Laulu ajal astus Ülo Kannisto ühes abikaasa Marikaga härrasmehelikul kõnnakul väljakule ja tantsis vihmast hoolimata uhke väärikusega nagu palee parketil. Rahvas aplodeeris.
Üllatusesinejatena tantsisid korduvalt ja ikka vihmavalingute vallas Põlva Päntajalad.
[pullquote]Õnneks pidas tehnika sama vapralt vastu nagu inimesed[/pullquote]Järjepidevalt toimiva suursündmuse ellukutsuja lausus lõpusõnades kõiki toetajaid tänades erilise rõhuasetusega, et imetlusväärselt suurt abi osutas peo kordaminekuks Põlva Kultuuri ja Huvikeskuse direktor Maire Pedras. Seda kuuldes meenus, et Sindi laulukoori vanem Aino Edo palus kindlasti tänada Sindi linnavalitsust sõidu rahastamise eest. Loodetavalat ei tekita see teadmine kadedust teistes osalejates, usutavalt tegid sama paljud teisedki. Veel ütles Kannisto, et Vaba Rahva Laul ei tohi surra. Võis näha, et sellel silmapilgul polnud inimeste näod mitte üksnes vihmast märjad, paljud lasid häbenemata pisaratelgi üle põskede voolata. Kannisto sõnul on suurem autasu, kui Kena Teo tegija tiitel, hoopis tagasisidena saadud paljude inimeste tänu. Kannisto ei kartnud, et rahvas vihma ja kärgatuste tõttu lauluväljakult plagama paneks. Tema sõnul andis muretsemiseks põhjust tehnika, mis võinuks välgust üles öelda. Õnneks pidas tehnika sama vapralt vastu nagu inimesed, oli peakorraldaja õnnestumisega rahule.
Juba esitas Kannisto kutse järgmisele Vaba Rahva Laulule, mis toimub tuleval aastal Eestimaa südames, Paides.
Ester Murrand, Pärnu Oikumeenilise naiskoori dirigent, kirjutas oma näoraamatu seinale sellise mõtte: „Eestlane on ikka üks huvitav nähtus: ta on valmis sõitma kolm tundi teise Eesti otsa, tegema kaks tundi tapvas palavuses lauluproovi, seisma kolm tundi laval, et lausvihmas laulda kogu hingest, sõitma tagasi koju kolm tundi ja on seejuures veel jube õnnelik…. ma olen vist ikka ka eestlane!“
Urmas Saard
Samal teemal:
Ülo Kannisto: saame ühislaulmise väes natuke paremateks inimesteks