Kultuuriseltsi Tulused lahutamatu nelik koosseisus Krista Nõmm, Liina Hansen, Jaak Känd ja Timo Dreimann esitasid eile õhtul Pärnus Koidula ausamba juures terve tunni kestnud kirjanduslik-muusikalise etenduse “Siuru 100. Kohtumised pargis”, mis jutustas kirjandusrühmituse Siuru loomingulist tegevust kuni 1919. aastani.
Koidula parki kogunes umbes poolsada kirjandushuvilist, kes kuulasid huviga Marie Underi, Artur Adsoni, Henrik Visnapuu, August Gailiti, Friedebert Tuglase ja Johannes Semperi loomingut, mida omakorda kaunistasid Timo Dreimanni esitatud Raimond Valgre loodud muusikapalad. Selgitavad vahetekstid Siuru plahvatuslikust loomingulisest tegutsemisest aastatel 1917-1919 valis välja ja kandis ette Jaak Känd. „Kava kokkupanekul oleme kasutanud kirjanike loomingut, mälestusteraamatuid Artur Adsoni „Siuru-raamat“, Henrik Visnapuu „Päike ja jõgi“, raamatuid „Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus“ ja Ivar Grünthali „Müütide maagia“ ning Sirje Kiini artiklit maikuises Sirbis „Mida on siurulastel meile öelda?“,“ ütles Känd sissejuhatuseks.
Pikemalt tsiteeris ta kirjandusteadlast Sirje Kiini ajalehes Sirp avaldatud artikli põhjal: „Siuru näol on tegemist eesti kultuuriloo tähtsaima modernistliku rühmitusega, tõeliste kultuuri- ja kirjanduslike revolutsionääridega, kes panid Esimesest maailmasõjast vapustatud vaimsetele ja majandusraskustele vaatamata toime omamoodi kultuuriime. Olukorras, kus kirjanikel alles puudus oma koondav ning kaitsev organisatsioon, kus oli väga raske, kui mitte võimatu raamatuid välja anda, õnnestus noortel, veel üsna tundmatuil autoreil anda paari-kolme aasta jooksul välja 25 raamatut ning koguteost. See oli nooruslikult tormakas, vaimu vabastav raamatutulv, mis paisati sõjaajal täiesti kängunud raamatuturule. Kogu toonane kultuurielu ja avalik tähelepanu hakkas keerlema just selle rühmituse kirjanike ümber.“
Henrik Visnapuu on oma memuaarides kirjutanud: „Meie pääkorteriks kujunes Adsoni tuba Pikas tänavas number 34, Adson keetis oivalist kohvi ja vana tallinlasena oskas ta hankida ka mõnda vajalikku. Adsoni armastus ja lugupidamine kuulus Marie Underile ja seega kujunes korter kohaks, kus kohtusid Gailit, maapaost tagasitulnud Tuglas, Under, Visnapuu , Tallinnas viibimise puhul ka Semper.“
„Mai ja juuni on ikka olnud ka armumise aeg ja ilmselt sel ajal toimus ka romaan Underi ja Tuglase vahel, kuigi Underi pidevaks paažiks oli Adson ja karilejooksnud abielu Carl Hackeriga oli veel lahutamata. Sellest annab märku näiteks Underi kirjavahetus Tuglasega, kus 30. maist pärineb luuletus „Stantsid“ pühendusega Tuglaselle,“ vahendas Känd „Siuru-raamatut“.
Ühes vaheteksti lugemises kuulsid Koidula pargi kirjandushuvilised, kuidas tuli suur Siuru õhtu Estonias 25. septembril 1917. Kõige reklaami ja kõva eelmüügiga. Konrad Mägi kinkis ühe oma suure maastiku, mis lasti tol õhtul oksjonile. Otto Krusten joonistas Siuru grupikarikatuuri, millest telliti postkaardid. Mainitud õhtuks valmisid ka esimesed sajad „Sonetid“. Kuigi piduõhtu oli pikk ja loeti ette palju proosat, siis publik oli kannatlik, heatahtlik ja revolutsioonist rõõmus. See ettevõte tõi sisse umbes 5000 rubla. Nii oli raha albumi ja teiste raamatute väljaandmiseks koos.
Kokkuvõtvalt ütles Känd, et Siuru tõi Eesti kirjandusse uued, nii euroopalikud kui algupärased ideed ning neile sobivad uued väljendusvahendid, uue modernistliku esteetika, aga ka täiesti uue luulekeele. Aaviku keeleuuendusest vaimustatud siurulased kasutasid julgelt uudissõnu. Marie Under pani luulekogude lõppu koguni vastavaid sõnaselgitusi, et harjutada lugejaid moodsa eesti keelega. Under, Adson, Visnapuu, Semper, Tuglas, Gailit lõid aastatel 1917–1919 püsiva kirjandusliku väärtusega teoseid ning korraldasid enneolematu tõhususega ise oma raamatute kirjastamist.
Etenduse lõpetuseks esitas Dreimann Raimond Valgre loo „Mul meeles veel“. Selle ajal palus Känd luuleliselt kaunid daamid Krista Nõmme ja Liina Hanseni tantsule.
Jätkuvalt toimuvad kirjandusetendused veel teisipäeviti 25. juulil, 8., 15. ja 22. augustil kell 19 Koidula pargis. Tugeva vihma korral on etendus pargi kõrval asuvas Café Grand’is.
Urmas Saard
Samal teemal:
