Kooli- ja õpetamise ajalooga tegeleva mäluasutusena on Tallinnas Rävala puiesteel asuv pedagoogika arhiivmuuseum Eestis ainulaadne külastuspaik.
Eesti lipu selts on varemgi oma aastakoosolekuid viinud läbi kultuurilooliselt olulistes asukohtades ja täiendanud nõnda töist kogunemist mäluasutuste väljapanekute keskel uute teadmiste omandamisega. Sedakorda valis lipu seltsi esimees Jüri Trei kogunemise paigaks Rävala puiesteel asuva Tallinna ülikooli Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi ühe toa.
Praeguse nimetusega Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi (EPAM) eelkäija oli Tallinna Linna Pedagoogiline Muuseum (TLPM), mis asutati juba 1922. aasta jaanuaris Tallinna Algkooliõpetajate Kesk- raamatukogu baasil. TLPM-i eeskujul asutati pedagoogiline muuseum ka Tartus 1922. aastal ja samuti Pärnus, 1937.
Veronika Varik on alates 2007. aasta septembrist pedagoogika arhiivmuuseumi direktor, kes tutvustas ülevaatlikult, kohati üsna põhjalikult, eesti haridus- ja kooliloolist arengut. Ta ütles, et EPAM on avatud kõigile eesti pedagoogilise mõtte ja haridusloo arengust huvitatud inimestele. Väikemuuseumi tutvustamist alustas Varik tsaariaegselt sisustatud koolitoas, kus pikkade kitsaste laudade ääres olid seltsi liikmed eelnevalt oma töökoosolekut pidanud. Soovi korral võinuks proovida krihvliga tahvlile ja sulega paberile kirjutamist, gooti kirjas tekstide lugemist ja arvelauaga rehkendamist. Sama saab harjutada ka Pärnus Koidula muuseumis.
Varik jäi seisma laua taga istuva koolmeistri vahakuju juures. „Linnades polnud koolikohustust, küll käisid maal elava rahva lapsed külakoolides.“ Tol ajal elas valdav enamus rahvast maal. Tsaariaegseid õpilasi kutsuti koolilasteks. Kooliealisteks lasteks arvati alates kaheksandast eluaastast kuni 16 aastasteni. Koolikohustus algas 10-aastaseks saamisel, aga paar aastat enne seda õpiti kodus lugemist, katekismust ja kirikulaule. Kodus õppijaid nimetati kodulasteks ja kooliealiseks saades pidi juba tsaariajal suutma vähemalt veeridagi.
Lapsi kohustati kooli ilmuma 15. oktoobril. Heade ilmade kestmise korral pidid lapsed jätkama loomade karjatamist ja nii ei jõutudki alati määratud ajaks kooli. Õppetöö lõppes aprilli keskpaigas. Koolis käidi kolm talve. Hiljem käidi veel vahekoolis iga kahe nädala järel õpitut uuesti meelde tuletamas.
Õppetöö toimus kuuel nädalapäeval. „Koolipäev algas piibliloo ja katekismusega, hariduse usuline hoiak hoidis paigas noore areneva inimese väärtushinnangud,“ rääkis Varik. Usuõetusele järgnesid emakeel, rehkendamine, vene keel, geograafia, ilukiri, laulmine, kehaline kasvatus. Koolikohustusest kõrvale jäämise korral trahviti vanemaid.
[pullquote]Aleksander III kehtestas ääremaade rahvaste venestamise korra[/pullquote]Varik asetas oma kaela sildi, millel kirillitsas kirjutatud sõna. „Mõelgem sellele imele, et võime praegu veel kõnelda eesti keeles, meil on oma rahvas ja riik ja riigi keeleks eesti keel. Ometi oli 19.-20. sajandi vahetusel olukord sootuks teine. 1881. aastal võimule pääsenud keiser Aleksander III kehtestas ääremaade rahvaste venestamise korra.“ See tähendas venekeelset õppimist, aga mitte ainult seda. Tosin aastat pärast Aleksander III võimule tulekut pidid lapsed juba isegi vahetunnis omavahel vene keeles kõnelema. Koduses keeles vestlemise eest saadi kaela häbistav venekeelne silt „eesel“. Silti pidi kandma nii kaua, kuni keegi järgmine laps jäi emakeele kasutamisega vahele. Vaher teadis juhtumeid, et koolmeistergi ei osanud alati vene keelt ja pidi sellisel juhul palkama abiõpetaja.
Koolis valitses ülimalt range kord. Lapsi lubati tagumiku peale vitsaga nuhelda. Oli ka teisi karistamise viise. Näiteks Peningil pandud laps mitmeks tunniks põlvili. Muuseumis võis proovida harmooniumi kõrvale puistatud herneste peal põlvitamist, mis oli samuti üks tsaariaja karistamise võimalusi. Karistati ka väga pikkade kirikulaulu tekstide pähe õppimisega.
Külakoolmeister oma töö eest enamasti tasu ei saanud. Palga asemel sai kasutada tasuta koolimaad, lisaks anti prii elamispind ja küte. Tsaariaegne õpetaja vabastati teoorjusest, ihunuhtlusest, nekrutiteenistusest, vallamaksudest. Õpetaja amet sundis leidma lisateenistust kas kingsepa, vallakirjutaja, puussepa või mõne muu tööga.
Meie esivanemad olid väga püüdlikud ja püüdlesid vaatamata tõsistele raskustele ikka parema hariduse poole, jutustas Varik. Eesti kooli ja õpetaja ameti muutustest saab pedagoogika arhiivmuuseumis põhjaliku ülevaate ka lähemast minevikust. Vanemeale põlvkonnale tuli väga tuttavana ette uus veneaeg, mille pidi 50 aasta jooksul samuti üle elama.
Urmas Saard