Sindi linna slaavi kultuuriühing Slavjanotška kutsus täna lapsed ühes oma vanematega slaavipäraselt vastlapäeva ehk maslenitsat tähistama.
Väga vana tava kohaselt on maslenitsa enne 40 päeva aset leidvat vaikset paastuaega viimane suurem trall ja pidu.
Niina Mozessova selgitas, et slaavlaste pühadest on vastlad igipõlise paganliku traditsioonina tänini säilinud. Slaavlased tähistavad seda mitte üksnes Venemaal ja Ukrainas, ka Tšehhis, koguni Küprosel, aga muidugi Eestiski. Sõnaga: kõikjal, kus slaavlaste kogukondi leidub.
Rahvapeo ja ringmängudega põimitud meeldejääv tegutsemine pakkus Sindi seltsimaja väikeses saalis külluslikku meelelahutust lastele ja vanematele inimestele. Esines Slavjanotška koor ja koori pillimehed. Niina eestvedamisel pandi lapsed rahva ette toolidele istuma. Nende kätte anti lusikad, kulbid, pannid ja muud võimalikud musitseerimise vahendid, millega pandi saal rõkkama laulust ja „pillide“ kõlast.
Nalja sai ka köieveost, kotijooksust ja muust sportlikkust tegevusest.
Saali peegelseina ääres oli pikk laud kaetud suure linaga. Kui Niina sellelt katte eemaldas, kutsus ta kõik külalised aupakliku käeliigutusega lauale lähemale. Maslenitsa bliinid on slaavlaste vastla lahutamatu osa. Uuema aja kombe kohaselt jagas Nina lahkesti suure korviga ka šokolaade ja teisi maiustusi.
Miks rahvas ei kogunenud sarnaselt mõne eelmise aastaga seltsimaja kõrval asuvale künkale liugu laskma? Nina vastas, et temalgi oli selle osa ärajäämisest kahju. Aga ilmad polnud sedavõrd talviselt kindlad ja nii äkitselt pole mõeldav siseruumidesse kavandatud pidu välja tuua.
Kuid vaatamata sellele oli kelgutajaid sealgi. Näiteks Pärnu Vanalinna põhikoolis õppiv Reya tuli koos oma vanaema Vallyga esmalt seltsimajja maslenitsale ja sealse peo lõppedes roniti ühiselt kõrgele künkale. Ettenägelikult oli kaasas suur kelgutamiseks mõeldud alus, kuhu suurema vaevata mahtusid nii vanaema kui lapselaps. Jätkupidu künka otsas ja all ei tahtnudki lõppeda.
Urmas Saard