Aasta tagasi tegid seitse ajaloomälu hoiule pühendunud ühingut Riigikogu juhatusele ettepaneku rajada riigi sajandaks aastapäevaks Toompea lossi kõrvale mälestusmärk Eesti riigi juhtivale väljakuulutajale ja esimesele valitsusjuhile Konstantin Pätsile. Ühtlasi juhiti tähelepanu tõsiasjale, et praegu on meie pealinna avalikus ruumis mälestusmärk ainult ühele riigipeale – Boris Jeltsinile.
Aasta jooksul on aset leidnud väga suur hulk mõttevahetusi kõige erinevamatel tasanditel – raadios, televisioonis, ajalehtedes, aga ka avalikel aruteludel, milles on osalenud suurem osa nimekaid Eesti ajaloolasi. Valdavalt on jõutud arusaamani – ajaloole ei saa läheneda meie tagantjärele tarkusega. Ajalooliste isikute käest ei saa tagantjärele nõuda selgeltnägija võimeid. Nemad ei saanud näha ette seda, mida meie näeme nüüd tagantjärele.
Sellegipoolest võib ajaloost õppida. Ent õppides on asjakohane võtta arvesse kõik meile teadaolevad faktid ja asjaolud ning mitte piirduda nendega, mis meile meeldivad või mis on kooskõlas meie tänaste arusaamadega. Ja isegi tõlgenduste erinevuse korral on arukas otsida hinnangute ühisosa – seda, mis on oluline.
Vähem vaieldakse selle üle, missugune oli Konstantin Pätsi osa Eesti riigi sünniloos – see oli väljapaistev ja keskne. Kasutades klassikalist väljendit, ta oli primus inter pares – esimene võrdsete seas. Küll aga murtakse piike 1934. ja 1939.-1940. aastaga seoses.
Ent nende väga oluliste ajaloo murdehetkede vaagimisel tuleb just nimelt arvesse võtta kõik teadaolev, mitte aga piirduda vabadussõjalaste kunagi lendu lastud ja hiljem Nõukogude lektorite mõnuga korratud loosungitega „vaikivast ajastust“ ja „hääletust alistumisest“, teadmata sündmuste täpset kulgu.
12. märtsi 1934 nimetatakse sageli riigipöördeks. Mõiste „riigipööre“ eesti keeles tähendab ebaseaduslikku võimuhaaramist. Kaitseseisukorra kehtestamine nimetatud päeval oli aga täielikus kooskõlas sama aasta jaanuaris jõustunud põhiseadusega. See oli vabadussõjalaste algatatud põhiseadus, mis oli üsna autoritaarne, aga see oli vastu võetud rahvahääletusel Eesti rahva valdava häälteenamusega. Kaitseseisukorra kehtestamise põhjus oli vapside vägivald kihutuskoosolekutel ja räiged avalikud ähvardused oma vastastega arved õiendada.
[pullquote]Sellest üliolulisest faktist eelistavad Konstantin Pätsi kriitikud mööda vaadata![/pullquote]Kaitseseisukord kehtestati kooskõlas kaitseseisukorra seadusega – nii nagu seda oli aasta varem teinud riigivanem Jaan Tõnisson, nii nagu seda oli tehtud ka näiteks seoses kommunistide 1924. aasta mässukatsega. Enamgi veel, Riigikogu kogunes kolm päeva hiljem oma istungile ja kiitis kaitseseisukorra üksmeelselt heaks! Sellest üliolulisest faktist eelistavad Konstantin Pätsi kriitikud mööda vaadata! Nagu sellestki, et kaitseseisukorra kehtestamisele andsid oma rõhutatud heakskiidu autoriteetsed juhid Jaan Tõnisson ja August Rei. Kaitseseisukorrale andis oma avaliku toetuse Eesti Kirjanikkude Liit! Et kaitseseisukorda pikendati, on poliitilise kaalutluse küsimus – see polnud ebaseaduslik. Konstantin Pätsil oli ühiskonnas väga lai toetus.
Teine suur vaidluste teema on „hääletu alistumine“ aastatel 1939 – 1940. Leitakse, et me kaotasime vabaduse, sest meil polnud demokraatiat ja me ei hakanud sõjaliselt vastu. Justnagu oleks „lehmakauplemise“- riigikogu suutnud leida tee, kuidas põrmustada punaarmee. Tshehhoslovakkias ja Taani Kuningriigis oli eeskujulik demokraatia, aga mis see aitas!?
Septembri lõpus 1939, mil Euroopa suurriik Poola oli just sõjaliselt purustatud Hitleri ja Stalini ühiste löökidega ning mil Soome Talvesõjast polnud keegi veel undki näinud, pakuti Eestile baaside lepingut, mis lähtus Tartu rahulepingu kehtivusest. Isegi kui selline pakkumine polnud kõige usaldustäratavam, oli see ometi võimalus aega võita ja elusid säästa! Alternatiiv oli saata oma pojad keeldumisele järgnenud hommikul lahingusse – üksinda punaarmee vastu, ilma liitlasteta! Et tuleviku põlvedel oleks uhke müüt!
Me ei tea, kui palju neid tuleviku eestlasi oleks ellu jäänud. Ega siis pärast sõjalist hävingut jää vangilaagrid ja küüditamised olemata. Nii nagu Poola ohvitseridel Katõnis. Kui Eesti oleks tühjaks küüditatud nagu Ida-Preisimaa, oleks meie maa täna äravahetamiseni sarnane Kaliningradi oblastiga.
[pullquote]Kui loovutada riik de facto (ent mitte de jure!), aga rahvas jääb alles, siis see rahvas – riigi kodanikkond – saab riigi hiljem de facto taastada.[/pullquote]Otsus baaside lepinguga järele anda ja aega võita ei olnud ainult Pätsi ega Laidoneri otsus. See oli ka Tõnissoni ja tema mõttekaaslaste otsus – taandumine pole veel alistumine. Ja riigiõiguse heade tundjatena mõistsid Eesti riigijuhid ka suvel 1940 – allkirjad, mis on antud toore jõuga ähvardades, on algusest peale kehtetud. Kehtetud on Riigivolikogu „valimised“ ja J. Vares-Barbaruse „valitsuse“ ametisse nimetamine. Kui loovutada riik de facto (ent mitte de jure!), aga rahvas jääb alles, siis see rahvas – riigi kodanikkond – saab riigi hiljem de facto taastada. Just see sündiski aastatel 1989 – 1992.
Lahingud Sinimägedes, mis võinuksid aset leida sügisel 1939, peeti viis aastat hiljem siiski. Ka siis võitlesid punaarmee vastu Eesti kodanikud – nad tegid seda olude sunnil küll Saksa relvadega ja Saksa mundris, aga Eesti riigipea kohusetäitja Jüri Uluotsa käsul ja Eesti Vabariigi nimel. Konstantin Päts ja tema võitluskaaslased ei saanud ette teada, et Saksa relvad tulevad appi liiga hilja. Küll aga teadis tema ja ta kaasaegsed, et kahest halvast tuleb valida vähem halb. On kahetsusväärne kujutada kuriteo ohvrit selle toimepanijana. Kust võtaksime meie selleks moraalse õiguse?
Seega, Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks – parim, mis me saame teha, on otsida oma hoiakute ühisosa ja see esile tõsta. Eesti Vabariigi pealinn on meie riikluse sümbol. Riigi väljakuulutaja ja esimese valitsusjuhi mälestusmärk on sümbol, mis ületab ühe inimese mõõtme. See on riigi sümbol ühe inimese kaudu. Ei mälestusmärk Tahkurannas ega ka Kadrioru suletud roosiaias asenda sellist mälestusmärki pealinna avalikus ruumis. Seni on meil Boris Jeltsin!
Kas liigumegi selle teadmisega vastu 24. veebruarile 2018?
Konstantin Pätsi mälestuse jäädvustamiseks on algatatud üldrahvalik rahakorjandus, mille abil soovitakse püstitada Kuberneri aeda monumentaalteos.
Helistades 900 1918 laekub mälestusmärgi arvele 5 €. Helistades 900 1920 laekub arvele 25 €
Saab ka ülekandega annetada.
Annetuse saaja: MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum
Arveldusarve: EE101010031568127222
Selgitus: Konstantin Pätsi mälestusmärk
Trivimi Velliste
Samal teemal:
Telefoni abil saab toetada mälestusmärgi rajamist K. Pätsile
Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks soovitakse president Pätsile püstitada mälestusmärk
