Tekstiilikunstnik Helgi Tuul tähistas 3. detsembril oma 70. sünnipäeva isikunäituse avamisega Sindi muuseumis.
Tema töid on olnud paljude aastate kestel vaadata väga mitmel pool, ka välisriikides. Sindi muuseumis nägid külastajad tunnustatud tekstiilikunstniku gobeläänvaipasid viimati 2009. a märtsis avatud näitusel. Sarnaselt tollele meeldejäävale päevale kogunes ka laupäeval märkimisväärselt suur hulk tema loomingu austajaid muuseumi kitsukestesse ruumidesse. Kohal olid viis Helgi lähimat kaastöölist omaaegses 1. detsembri nimelises vabrikus; Helgi tütar Tiina; tekstiilikunstnik Karin Tislar, kes alles tänavu juulis tähistas samuti Sindi muuseumis oma 70. sünnipäeva isiknäituse avamisega; kunagine üleaedne ja praegune riigikogu väliskomisjoni liige Marko Šorin, endine majanaaber ja praegune Sindi muusikakooli direktor Merike Teppan-Kolk; teised lähedased, sõbrad tuttavad, kunstihuvilised.
Näituse avamisele andis tundelise pidulikkuse Merike, kes pani viiuli keeltel helisema traditsionaali „Forever joung“ (igavesti noor). Näituse avamisel liiguti ühest ruumist teise, kolmandasse. Kõigis tubades mängis Merike järgmise peatüki sissejuhatuseks.
Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend ütles enne kunstnikule endale sõna andmist, et Helgi elu suur periood on möödunud eelkõige Sindis tööd tehes. „Kui kellegil pärnakatest tekkis küsimus, miks ikkagi Helgi just Sindi muuseumis oma imeilusa näituse korraldab, siis selleks on üsna mitu põhjust, aga neist põhjustest teab Helgi ise kõige paremini rääkida. Aga meie teame, et paarikümne aasta pikkusest tööst Sindi vabrikus on Helgi jätnud muuseumisse täiesti nähtavaid jälgi,“ kõneles Helgi.
[pullquote]Juurtelt olen sintlane viiendat põlve, kuigi Pärnus sündinud.[/pullquote]„Mina olen Sindiga seotud väga tugevalt. Juurtelt olen sintlane viiendat põlve, kuigi Pärnus sündinud. Peale instituudi lõpetamist töötasin kolm aastat Pärnu linakombinaadis. Seal jäi minu loominguline külg kitsaks, sest koguaeg olid samad artiklid, aga Sindis olime nii öelda vabariik vabariigis. Oma tsehh, omad võimalused. Muidugi omad nõuded, aga nendest saime jagu. Sindi vabrikusse tulin 1975. aastal. Aasta enne tulekut oli avatud eksperimentaaltsehh. See oli üleliiduliselt ainus. Meil oli terve kudumistsehh, kus omad käsiteljekudujad. Varem olid meriinovillased, täisvillased, poolvillased kangad. Alates 1985. aastast hakkas vabrik jalgu alla saama. Assortiment laienes uutele villadele, mis kasutusele võeti. Tuli kaameli-, kitsevill ja muu.“
Kõik muuseumisse välja pandud tootenäidised ei ole Helgi omad. Näidiste hulgas on ka kaastööliste töid. Helgi nimetas Ira, Alja, Nadja nimesid. „Meil oli tore oma tiim. Saime hästi läbi. Nõudmised olid suured, kõikvõimalikud gostid, mis olid tolleaegsed üleliidulised riiklikud standardid. Tootmisel olime me nii öelda kaikad kodarates, kes ei lasknud plaani täita.“
„Rahvariideid hakkasime tegema 1987. aastal. Algas ärkamisaeg. Rahvariiete autor olen mina. Uute tuulte puhudes hakkasime üleliiduliselt esimese ettevõttena juurutama töösse mittekootud kangaste trükkimise kõrval ka klaasvillaste kangaste trükkimist. Väga populaarsed olid ruudulised kostüümiriided.“
„Meil oli kombeks, et üks autor töötas välja artikli koos mustritega, järgmistel aastatel tegid ka teised mustreid juurde. Sest üks ei jõudnud koguaeg üht ja sama artiklit teha. Olin kolorist, kellega koostöös mustrid valmisid, muidugi koostöös kogu tööstusega. Töötasime artiklid välja kuni viimistlemiseni, aga üsna palju oli vaja ka inseneri mõtlemist.“
[pullquote]Muudkui sõitsime nende kangastega Moskva vahet. Seal olid krunnidega tädikesed, kes otsustasid, mis kõlbab, mis mitte.[/pullquote]„Kuna vabrikutöö oli hästi mürarikas ja närvipinget tekitav, siis jõuti Moskvasse või Tallinnasse kinnitamisele alati viimasel minutil. Kõik kangad ja mustrid tuli kinnitada Moskvas. Muudkui sõitsime nende kangastega Moskva vahet. Seal olid krunnidega tädikesed, kes otsustasid, mis kõlbab, mis mitte. Selle pingelise vabrikutöö kõrvalt leidsin endale nišši, tegevuse, mis ei nõudnud piire, mida tohib, mida ei tohi teha. Hakkasin ise kuduma vaipu.“ Oma vaipadest rääkides juhatas Helgi külalised järgmisesse tuppa, et tutvustada lähemalt seintele riputatud suuri vaipasid. Kuid sõnadest kõnekamalt räägivad loodud vaibad ise enda eest. Seepärast peab neid esmalt ikkagi oma silmaga nägema.
Tiina jutustas sellest, kuidas ta käis ema töökohal Sindi vabrikus „nagu oma jope“. „Lasteaiast või koolist tulles läksin kaadri osakonna uksest sisse. Seal kirjutati ühepäevane luba. Kui nad minust väga ära tüdinesid, sain juba terve nädalapikkuse loa. Luba saadud, vudisin üle õue eksperimentaaltsehhi. Ema ümber olid fantastilised inimesed, kodune seltskond, väga toredad tädid, keda mul on ka täna nii hea meel siin näha. Nad kannatasid kõiki minu küsimusi. Arvan, et olen üks vähestest õnnelikest, kellel oli väga vahva lapsepõlv. Aitähh, sulle, ema,“ meenutas tütar oma lapsepõlve elamusi ema töökohal.
[pullquote]Alati terase märkamisega Marko silmas vabriku kellatornis lippu.[/pullquote]Näituse puhuks pani muuseumi juhataja stendidele haruldased fotod, mis võimaldas meelde tuletada endisi töötajaid ja valmistas ka Helgile rõõmu iseennast ära tundes. Alati terase märkamisega Marko silmas vabriku kellatornis lippu. Kahjuks jäi küsimusele vastus saamata, kas pildistatud lipukangas oli sinimustvalgetes värvides või mõne vaenuliku riigi punase taustaga lipp? Nii selgeid kontuure polnud võimalik väikeselt fotolt näha, ilmselt ka mitte selle suurendamisel. Aga üllatav uudis oli seegi, et kellatornis on üldse kunagi lipp heisatud.
Sõna said ka kõik pikas rivis oodanud õnnitlejad ja lillesülem kasvas suuremaks kui sülle mahtus. Šampuse pudelite avamise järel asetus taas Helgi tähelepanu keskmesse ja ka siis, kui ta asus tükeldama sünnipäeva torti.
Urmas Saard