Juubelituuril lustime:
Tartus kolmapäeval, 4. novembril kell 20 Tiigi Seltsimajas koos Tartu tantsuklubiga;
Viljandis laupäeval, 14. novembril kell 16 Viljandi Pärimusmuusika Aidas;
Palmsesse ootame ansambli endiseid liikmeid laupäeval, 28. novembril kell 16.
Oma osavõtust anna kindlasti teada Ingridile (ingrid.nurmsalu@gmail.com).
Mõnesse Virumaa kooli jõuame ka.
[pullquote]
[/pullquote]
Pärast Lahemaa Rahvuspargi loomist, 1. juunil 1971, korraldati juba 1972. aastal Altja kiigemäel jaaniõhtu. Veljo Tormis oli selleks ajaks veendunud vana rahvalaulu ilus ja võlus. Lahemaa esimestel jaaniõhtutel oligi ta ise regilauluviiside ülesvõtjaks ja eestlauljaks. Toonase rahvuspargi teadusnõukogu liikmena tegi Tormis ettepaneku, et Leigarite ja Leegajuse sarnane ansambel võiks ka Lahemaa olla. Veljo Tormis soovitas Igor Tõnuristil võtta asi enda peale, kuid Tõnuristil oli pealinnas juba mitu ansamblit ja teadustöö käsil, mistõttu Igor sokutas Lahemaa regilauluansambli juhi kohale Leegajuse liikme ja Tallinna 7. keskkooli muuusikaõpetaja Viivi Voorandi (Aasamäe).
Oli 1975. aasta 18. november ja Viitnal oli Viivit ootamas seitse laulunaist. Regilaul oma lihtsas ilus ja nippidega – väga harjumatu. Selle esimese vana rahvalaulu “Kui mina hakkan laulemaie” toon ja laulunaiste viis ei tahtnud sugugi kokku saada, kuid kokku said laulunaiste vägev viru veri ja ansamblijuhendaja mulgi jonn. Esimene avalik esinemine Lahemaal oli juba kolme kuu pärast Võhma küla vastlapeol.
Naisterahvastele meeldib ikka meesterahvaste seltsis olla. Laulunaiste utsitusel tulid ansambli proovi 1976. aasta veebruaris ka kolm lähiümbruse pillimeest. Kahel mehel olid kandled kaenlas, kolmandal viiul käes. Pillirühma algusaegadest on Elmar Anton meenutanud: “Levis kuuldus, et üks vanamees elab metsas, on olnud koorijuht, seltsitegelane ja mängib viiulit. Ühel prooviõhtul ilmuski uksele vähemalt sajakilone mehemürakas, viiulikast käes. Algul kuulas teiste mängu ja siis mängiti juba koos.” Sellest vanamehest, Riho Leemetist ehk Riksu-taadist, on saanud ansambli ajaloo legend – neli klassi külakooli, aga kui palju ta teadis ja oskas! Pillimängu ja koori(de) juhatamise õppis selgeks omal käel. Kui me Riksu-taadi enda seltsi saime, polnud ta kaua oma tugevates maamehe kätes viiulit hoidnud. Aga hing ja süda kutsusid ja nii need sõrmedki jälle pisitasa pillimängule alluma hakkasid.
Kust sie laps nied laulud saanud? Kust Lahemaa Rahwamuusikud oma lood ja laulud ja tantsud saanud?
Ega ansambli algusaastatel polnud kellelgi meist enam otsest sidet nn vanema rahvalauluga. Maimu-tädile ja Miili-tädile midagi küll meenus, aga pigem mälupildina. Nii ongi repertuaaris olevad regilaulud õpitud raamatutest, välja otsitud Eesti Kirjandusmuuseumist ja väike osa kuuldud vanadelt helisalvestitelt. Aga laulumäng ja uuem riimiline rahvalaul ja rahvatants ning pisut pillimängki – vaat selles oleme juba otsese traditsiooni edasiviijad. Lisaks muidugi repertuaar eeskätt muusikamuuseumist ja erialastest raamatutest.
Esimesed laulumängud ja tantsusammud õpetasid meile selgeks Lahemaa kontoris kirjutuslaudade vahel Emmeliine (Emilie Kuuskla) ja Maimu-tädi (Maimu Lood). Kannelt ja lõõtsa mängime ka enam-vähem nii, nagu tegi seda Hundu-papi (Edgar Hunt). Riksu-taadilt oleme saanud päris palju vanu (eelkõige riimilisi) laule ja mõne tantsugi. Sellist laulu- ja eriti veel tantsuaita, nagu seda olid Kadapiku Ida ja Liine Viitna külast, oleks andnud Eestimaal otsida. (Kihnu ja Setumaa välja arvatud.) See viis ja see olek, mis neist õhkus – kõike tehti lusti ja rõõmuga ning väärikalt.
No vähemalt lusti ja rõõmu oleme tänasesse päeva välja vedanud ja see meid seniajani kokku toobki. Nagu seegi, et põhitöö või õppimise ja paljude muude hobide kõrval on rahvamuusika meie elamise viis. Teeme seda iseendi jaoks – naudime ise, naerame ise, olgu esinemispaigaks Altja Kiigemägi, Palmse või Altja kõrts, rannakülad, mõni mõisasaal, Baltica festival või Lahemaa torupillipäevad või kaugemad paigad Soomest Saareni… ja Eestimaa jaoks, et oleks OMA ja EHTNE. Kasvõi meie muodi!
Lahemaa Rahwamuusikute juubelituuri toetavad Virumaa Pärimuskultuuri Fond ja SA Virumaa Muuseumid Palmse mõis.