Selle aastane teema “Vabadus” oli nii abstraktne, et andis tõepoolest vabaduse ka programmi koostajatele. See lai teema hõlmab kõike ja kõike annab sobitada selle deviisi alla. Nii oli Tarmo Noormaal vabadus tuua eelmisel aastal rohelisel laval laineid löönud ja terve aasta Eestit hullutanud ansambel Curly Strings põhiprogrammi. Kavalalt oli lahendatud kavapaigutus – nad esinesid neljapäeval – mitte kunagi varem (siin kirjutaja poolt kontrollimata fakt) pole neljapäeva päevapasse välja müüdud. Kas on Curly Stringsil oma selles fenomenis roll mängida? Lava mõttes oleks Kirsimägi ehk parem valik olnud, sest Kaevumägi jäi kitsaks. Publikupuuduse all ei kannatanud nad ka oma teisel kontsertil.
Nikns Suns on omapärane bänd, kelle repertuaar on laias laastus vähe muutunud. Sel aastal üllatasid mitme uue looga. Teiste hulgas on viisi ja salmid juurde saanud nende tunnuslause “folk rokib, raisk”. Kuigi Kurja Koera helikeel on aegumatu, rikastasid nad pilti konnarohelistes tunkedes puhkpillimängijatega. Popsid on oma nooruslikkuse ja kirju repertuaariga minu vaieldamatu lemmik orkester. Tore oli kahte lemmikut korraga laval näha. Kuid edaspidi eelistan neid siiski eraldi kuulata. Nikns Suns annab Popsidele kindlasti juurde, ent kas Pasunad suutsid vastata samaga?
Vapustavat elamust olevat pakkunud ka Paabel, kelle kontsertile ise kahjuks ei jõudnud. Samal ajal toimus vanas lennukitehases sümbioos klubimuusikast, elektritrummist ja akordionist. Kulno Malva värvis elektroonilist rütmi lisaks akordionile ka Eesti torupilliga. Malva ja Kirsipu duo teine pool Tõnis lisas rütmi elektritrummides ja põhirütmi pani põksuma DJ HarlEtno aka Harlet Orasmaa.
Eesti esinejaist vääriks ära mainimist loomulikult Zetod, kellele hakkab ka Kirsimägi kitsaks jääma. Ning vana legend Minu Isa Oli Ausus Ise, kelle teatraalne etteaste rahvast naerutas. Debelaki ja Mitti publik on nii truu, et naerab ka siis, kui nalja iva esinejate endi meelest päriselt välja ei tulnudki. Sellisel puhul pole mõtet üle mõelda. Suurepärast muusikalist elamust sinna vaevalt keegi otsima läks ja naerda sai igatahes. Seega – võit igal juhul.
Ka välismaised esinejad olid tasemel. Silma jäid prantslased, kes laulsid keeles, mida teatakse suhteliselt vähe ja peetakse väljasurevaks. Seda räägib umbes 1,5 miljonit inimest kusagil Lõuna-Prantsusmaal. Keele nimi jooksis kahjuks mu kõrvust mööda. Aga helikeel oli rütmiline ja kaasakiskuv. Muuseumi hoovis sattusin šotlaste kontsertile. Kolm noort poissi, kes näitasid ka oma rahvuse kroonjuveeli – Šoti torupilli.
Katre Kaseleht