Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi koostatud rändnäitus „Lapsepõlvelood” jutustab kahekümne kolmel suuremõõdulisel fotoplanšetil Eesti näitlejate ja muusikute lapsepõlveunistustest, -mälestustest koos muuseumi arhiivis leiduvate armsate beebifotodega, millega tulid avamispäeval kõige esimestena tutvuma Sindi gümnaasiumi 1A klassi õpilased ja Eneli Arusaare noored näitlejad.
Läinud nädala neljapäeval tegid Sindi Ajalooklubi huvilised väljasõidu pealinna, kus külastati Maarjamäe lossi ja Patarei kindlust. Teekonnal ühest sihtkohast teise peatus mikrobuss ühe külje ratastepaariga Müürivahe tänava kõnniteel nõnda, et autode liiklus päriselt ei sulguks ja jalakäijatelegi ruumi jätkus. Muuseumi töötajad olid üllatunud, et Sindist tuli tosinkond inimest näitust tooma ja isegi linnapea tegi transporditööd. Eriti usinalt oli fotoplanšettide pakkimisel abis Ats Tobias Pikk, sest pikal sõidul ei tohtinud raamid omavahel hõõrduda ja seepärast pidi pehme kangas kõigile eraldi vahele asetatama.
Kuna Sindi muuseum tähistab 4. juunil oma asutamise tähtpäeva, siis seoti tänane näituse avamine linna mäluasutuse sünnipäeva tähistamisega ja räägiti ka samale päevale langevast lipu päevast.
Arusaare näitetrupi õpilased Õnneli Pilliroog ja Chätlyn Parts esitasid kahekesi sissejuhatuseks huvitava sõnaseadega jutustuse, mille nad ise pealkirjastasid mõttega: „Kõik lapsepõlve liivalinnad on ehitatud sinise mere kaldale“.
Aegsasti enne ametliku osa algust jagas muuseumi juhataja Heidi Vellend kõigi 23 näitusel esitletud isiku kohta selgitusi. Tundus ootamatu üllatusena, et esimese klassi õpilased tundsid ilma teksti lugemise juurde asumata juba eemalt ära Kaie Kõrbi ja mõnegi teise lavakunstniku. Arusaar muigas selle tähelepaneku peale ja ütles: „Ju nad on minu õpilased ja mina olen näiteringi juhendaja.“ Kaie Kõrb piltidel lapsena ja suurena, kõrval olev eestikeelne ja ingliskeelne tekst jutustab, et isa oli küla pillimees ja juba väikese lapsena lendles tulevane kuulus baleriin tantsusammudel tema muusika saatel.
Georg Otsa kohta kuuldi, et olevat juba seitsmeselt laulnud sulaselges itaalia keeles aariat Puccini ooperist “Tosca”. Tasub näitust külastada, päris huvitavad jutustused.
Urmas Saard