«Üts mu opilanõ Võromaa kutsõhariduskeskusõst ütel’, et timä vanaimä oll’ nakanu ikma teleka iin, ku tuu uudis tull’,» ütel’ Veeroja Eda, kiä üten Eichenbaumi Külliga võrokõisi sanna UNESCOhe vidäsi.
«Võrokõsõ pandva rõõmuga üles pilte hindäst uma savvusanna man,» kõnõl’ Eda. «Mul om kah UNESCO aianukan!», «Puulpäävä kütämi uma UNESCO kuumas!», tõi tä vällä rõõmuhõiskit Mol’ovihu savvusanna leheküle päält.
Tervüisi saatsõ ka suur sannarahvas suumlasõ. «Nä omma nakanu sannaperändi alalõhoitmist tõsitsõmbalt võtma ja pruuvva perrä tulla,» kõnõl’ Veeroja Eda.
Klubi Russkaja Banja vidäjä Ruspari Marat kutsõ jõulukuu keskpaigan Vinnemaalõ sannafestivaalilõ. «Turismi- ja spaaettevõtja omma kah väega rõõmsa,» ütel’ Eda.
Eichenbaum ja Veeroja märgotasõ, kuis saadust tunnustusõst saasi ossa kõik võrokõsõ. «Ega mi es aja tuud asja õnnõ hindä jaos, egä Vana Võromaa vald või küläliisi tuuga kutsu, et näil om kah savvusann,» ütel’ Eichenbaumi Külli. Plaan om suidsusann Vana Võromaa hää nime kujondusõ sisse tsusata.
Sannaoppust tulõ kah mano. Võromaa kutsõhariduskeskusõn om tegemisel sanna-opikava. Veeroja Eda jutu perrä naatas sügüsest oppama sannamehe ja -naasõ mõistmiisi: sannakütmist, sannan toimõndamist sannankäümisest ravitsõmisõni. «Peränditurismi opikava om joba olõman ja sann tuu seen, oppus lätt õkva käümä, kes taht, saa mano,» kuts tä.
Vahtsõ huuga nakkas Veeroja Eda küsümä müügilupa sannan suidsutõdu liha jaos, millega põllumajandusministeeriüm olõ-i seoniaoni tahtnu väega edesi minnä.
Raamadu “Mi uma savvusann” (Võro Selts VKKF 2012) perrä
Savvusann – mi uma sann
Vana Võromaa savvusann om mi uma sann, midä ütsjago meist pidä pühäs, tõnõ jago tervüse praavitamisõ kotussõs ja kolmas jago mäletäs latsõ-iäst tuud, kuis karm kõgõ silmä tükse.
Kukki savvusannu lövvüs Saarõmaal, Soomõn ja mõnõn muun paigan kah, om Vanal Võromaal savvusannu kõgõ inämb alalõ ja vannu sannakombit rahvas iks viil tiid. Määne om sis mi uma sann? Elleri Kalle om kirotanu savvusanna-raamatun niimuudu:
«Ku mõtõlda mi maarahva inemist ilma sannalda, olõssi seo küländ võimalda asi. Määndene elämine taa sõs olõssi, ku iho harimalda ja heng niisamaldõ.
Mi tiiä, et inemise elo alost’ inämbäle sannan ni sagõdalõ sannan ka lõppi. Vaihõpääl käve sann kõigi tegemiisi ja olõmiisi mano.
Viimädse saa aastaga sisen om Võromaal kütet sanna puulpäävä, päält tuu viil inne pühhi, inne perrekundliisi sündmüisi, inne talost. Varratsõmbal aol om kütet viil ka nelläpäävä. Niisamatõ om sanna kütet mõnõl esierälidsel johtumisõl. Näütüses tull’ poig sõast kodo, sõs küteti sann meelega mõista. Viil küteti sõs, ku oll’ tõbi vai mõni tervüsehädä.
Viht om vanal Võromaal ütessäkümnel kõrral saast õks kõoviht. Tõsõ kotusõ saa tammõviht ja kolmanda sõs kadajanõ viht nigu saarlaisil. Talvidsõ viha tetäs alasi päämädselt ümbre jaanipäävä. Küländ teedä om ütlemine, et viht piät olõma tett nätäl inne jaani; taa man om vast är unõhtõt kallõndri vaihtaminõ vana kallõndri päält vahtsõ pääle. Seo tiidmise perrä piäsi järgmädse talvõ viha valmis olõma säitsmendämäs hainakuud ja tuu omgi õigõ aig.
Vihtmine tulõ üten tõsõ hiiga. Taa man om külh üle kõgõ Vana Võromaa olnu moodus (ja mõnõl jaol om viil parhillaki) tennädä vihtmisega kuun kõiki: sanna eihtäjät, kütjät, viividäjät ja nii edesi.»
Lihasuidsutaminõ
Sanna muust pruukmisõst om Vanal Võromaal kõgõ tähtsämb lihasuidsutaminõ. Tuud tetti päämidselt inne joulu. Kombõs oll’ hoita lihha inne suidsutamist vähämbält nätäl aigu suulvii seen. Suidsutaminõ võtt’ aigo kooni kats päivä.
Elleri Kalle kirotas savvusanna raamatun, et lihasuidsutamisõ man saa võrokõisist nigu kats parteid. Üte nimes võissi olla «edimädse matsu partei», tõnõ olõs sõs «perämädse matsu partei». Edimädse ütlese, et lihalõ tulõ õkva alostusõn anda kuivi puiõga kõrras kõvva kuuma, sõs laskõ tuuridõ puiõga tassa edesi, kooni liha valmis. Tõnõ partei alostaski tuuridõ puiõ ja veidü külmembä sannaga, õnnõ viil kõgõ lõpun tulõva kuiva puu ja kõva kuum. Seost as’ast võiva võrokõsõ otsalda vaiõlda, ku viil vaiõlust hämmäse mõnõ vedelämbä as’a lavva pääl. Kokko ilman ei lepütä. «Edimädse matsu partei» ütles tõisilõ, et neo laskva liha kõgõpäält parralt hapnõs ja õnnõ sõs küdsäse läbi. Tõsõ ütlese jäl edimäidsile, et neo küdsäse kõgõpäält liha läbi, sõs sulatasõ pikäpääle kõik rasva vällä ja sõs laskva saepurul hüä maitsa. No tan jääs külh kohus mõistmalda, kiä om õigõ ja kiä võlss!
Ku vana sann om?
Hummogu-Soomõ ni Põh’a-Kar’ala sanna omma küländ sammamuudu ku mi Võromaa uma. Terve Põh’a-Vinnemaa vinläisi ni mi hõimõ sanna, Volga jõõ veeren ja ümbre Uurali mäki, omma õks küländki ütetaolidsõ, niisamatõ Põh’a-Lätin. Sanna ommaki üle kõgõ taa ilmajao, kon kunagi elli Uurali rahva. A kõik seo käü sanna ku üte huunõ eihtüse, aho ja kütmise viie kotsilõ. Sannakombõ omma kõigil esisugumadsõ.
Parhilla või arvada, et mi maanuka rahvil oll’ muistõ sann kedägi säänest ku Põh’a-Ameerigan (telk-sanna). Seoga või olla esiki ollu ütine alostus viil tuhandit aastit inne, ku naati hirsist eihtämä.
A seolõ arvamisõlõ, et inne hirresanna oll’ koobasann, anna ei tukõ ütski asi. Arvada tulõs, et neo kats sannatüüpi elli kavva aigo kõrvuisi, ja egäl umaette johtumisõl tull’ otsusta, määne sann eihtä. Saa ei unõhta tuudki, et mi maast käve ütteviisi sõto üle. Ku keväjä poolõ talvõ – nigu inämbält jaolt naa sõakäügi olli – õks külä maaha är palotõdi, sõs suta es kiäki sügüses tävvelist hirrest sanna üles rako. Ku sõs oll’ õkva man kah viil oroviir vai mäekülg, oll’ seo keremb viis koobasann tetä.»
Sann ku pühä kotus
Sann oll’ joba esihindäst sääne pühä kotus, kohe tull’ minnä rahuligu meelega, määnestki tüllü ega kur’a vanmist es tohe sannan olla, es tohe piiru laskõ egä nabaalotsit nall’o tetä.
Vanal Võromaal om üteldü sanna tullõn: «Jummal sekkä (siiä, sisse, seltsi)!» ja vasta om üteldü: «Jummal hää miis!» Viil om üteldü: «Mõro vällä, makus sisse!»
Sannan käümise mano käve iks uma ütlemise ja tennämise, millest kõgõ kinni peeti. Mõnõl puul üteldi niimuudu: «Aitüma sannakõsõlõ, aitüma viividäjäle, aitüma vihtlõjalõ, aitüma sannalõ.» Sanna-lõunõst loodõti kassu ja edesiminekit ka uma egäpääväelo töile ja tegemiisile.
Sannast ku väega vanast pühäst kotussõst kirot’ kõva rahvajuttõ ni -laulõ kogoja, keriguopõtaja Eiseni Matthias Johann Eesti Rahva Muusõumi aastaraamatun nr 7 (1934): «Vana umausu iistläsel oll’ kats pühhä kotust – pühämõts (hiis) ni sann. Näütäs nii, nigu olõs perämäne pühämb ku edimäne. Kristilisus pand’ näile katõlõ mano viil kolmanda, tähendäs kerigu, ja pruumõ üteliidsi naid vanno pühhi asjo nõrgõmbas tetä ni alanda.
Pühämõtsaga läts’ asi häste kõrda, pall’o veidemb sannaga. Sann sais õks viil avvu seen ni nõud hindäle tähtsät ossa maainemise elämise man, olkõ et seo tähtsüs nõsõ ei inämp inneskidse korgu pääle.
Sündümisest pääle kooni kooluni olli kõik inemise elo esierälidsembä johtumisõ sannan. Sannan sündü inemine, sannan käüti kosjo ni hähki (pulmõ) aol, sannan tohtõrdõdi tõpõ, sannan panti kuppõ ja sannan põdõlanõ ka kuuli. Sannan, õkva nigu tiiristi pääl, tetti varavidäjit, puukõ, lindvat, ni võtõti toimõnda mitund sorti nõidust. Seo kõik tähendäs, et sann oll’ vana-ao maarahvalõ mõnõsugumaidsi esieräliidsi toimõndamiisi ni taigo kotus.»
Sanna-tarkuisi sannaraamatust:
Sannavesi ei tohe olla keenü. Ku om keenü, sis nakkas ihu süütmä. RKM II 308, 131/2 (30) < Karula khk, Koobassaarõ k, Keeni t - Mall Hiiemäe < August Kivirähk, s 1897 (1973). Sannan ei pühitä suud, läät ruttu vanas. E 9124(4) < Rõugõ khk>.
Kui sannah kedäge arstitas, tasotas vai muud’o sälgä lüvväs, sis ei tohi tennätä arstjat, muud’o ei saa api. ERA II 262, 646 (44) < Räpina khk, Veriora v, Kirmse k - Daniel Lepson < Jaan Karpson (82) (1939). Inne jaanipäivä viha tiit, sis omma rohoviha, pääle jaanipäivä omma hariligu. RKM II 347, 138 (41) < Räpinä khk, Leevako k - Mall Hiiemäe < Leida Häidson, s 1907 (1980). Harju Ülle, Uma Leht