Tekst ja fotod: Liisa Aavik
Värske värvi lõhna võis tunda juba hommikul kell 11. Siin-seal kolisesid metalltalad ning kambakesi pandi kokku telke.
Kui mõnes vanalinna kohvikus maksab tükk kooki 4€, siis Uue Maailma festivalil saab sama raha eest neli korda rohkem ja paremat. Õuehoovides päikese käes peesitades proovitud koogid ja pirukad olid imehead ning imekenad. Leidlikud Kelmiküla kassijaama daamid mõtlesid ka oma kookidele välja selliseid põnevaid nimesid nagu näiteks „Lõhetätoveeringuga kass“ ja „Krämpsu kräsupea“.
Puudu ei olnud ka taimetoitlaste kohvik. Nii mõnigi müüja oli leti kõrvale paberile märkinud, mida ta pärast müügist saadud tuluga peale hakkab. Üks härra müüs oma aiamaasaadusi – tomatit, kurki, paprikat, maisi -, et ehitada Lagedisse „mõisa“. Üks daam jällegi kogus raha, et sõita USA-sse sõbranna pulma. Müüma olid tulnud ka lapsed. Tüdrukud müüsid tillukese laua taga vanaemaga koos küpsetatud õunakooki ning muud head ja paremat, poisid müüsid punaseid ning rohelisi käbisid, mis olid väidetavalt zombie kõhust päästetud.
Mõned pered pakkusid üheskoos vanu riideid, mänguasju, õunu, ploome, raamatuid. Kodu kaunistamiseks olid müügil tapeedikleepsud, maalid ja palju muud. Kui laulvad krišnaiidid minust väikesele tänavale mahutatud karusselli juures möödusid, märkasin härrat, kes mängis lastele pilli ning tegi samal ajal nukuteatrit. Teisel pool tänavat joonistati kriitidega asfaltile. Pooleli oli veel spreivärviga tähtsate festivali siltide meisterdamine.
Kunstnik Okeiko kujundas kollase jaotusalajaama huvitavate roheliste, roosade, valgete ning lillade kujutistega. Lisaks ringi patseerivale Minni Hiiele ja teistele toredatele tegelastele olid omamoodi vaatamisväärsuseks ka külastajad. Ringi liikusid väga põnevalt kombineeritud riietuses inimesed: üks preili jalutas oma tuhkrut, lapsed uhkustasid näomaalingutega, mainekas luuletaja ilmus kohale läikivas kuldses vestis, pintsak seljas, kaabu peas ning popsis piipu.
Uue maailma festival tõestas mulle täpselt seda, mis ta eesmärk oli: „Uue Maailma tänavafestival näitab, et ka linnakeskkonnas võivad valitseda sõbralikud suhted. Anonüümsest linnadžunglist elamisväärse kodukandini viib vaid naabrile öeldud “tere”.“