Alaveski loomapark üllatab liigirikkusega

Hundikutsikad

Tallinna loomaaia külastajad võivad vaid unistada hundi silmamisest, aga Alaveski loomapargis Võrumaal Mõniste vallas saavad hallivatimehe fännide unistused teoks: siin on ja siin näeb.

Alaveski loomapark on tegus aastast 2007. Praeguseks on lisaks karudele ja huntidele pargis võimalik silmata ka ilveseid, metssigu, kabehirvi, põtru, lambaid, küülikuid, oravaid, nugiseid, kährikuid ja sinirebast.

Nunnumeetri keerab kõige rohkem põhja põdravasikate, metsseapõrsaste, lambatallede ja hundikutsikatega tõtt vaatamine.

Peremees Rein Kõivu sõnul saadakse loomad peamiselt loomaaedadest või teistest loomaparkidest, kuid kauba tegemine ei pruugi ühti nii roosiline olla.

Loomade saamine paras peavalu

«Paberibürokraatiat on metsikult palju ja alati ei peeta lubadustest ka kinni. Näiteks Tallinna loomaaed on meile pikemat aega osa loomade eest võlgu. Meie andsime neile ilvesed, aga nende lubadust ootame senini,» rääkis Kõiv.

Lihtne pole ka piiritaguste loomaaedadega. «Riia loomaaed tahab meilt kährikukutsikaid saada. Ütlesin konkreetselt, et kui ma midagi vastu ei saa, siis ma ei anna, sest nad on meie käest ilveseid saanud ja pole midagi vastu andnud,» ütles ta.

Omaette ooper on Kaunase loomaaed, kes pakub loomi, millega pole loomapargi tingimustes midagi peale hakata. «Näiteks igasugused surikaadid ja sellised loomad, kes vajavad troopikamaja. Utoopia,» rääkis Kõiv.

Et külastajatele silmailu pakkuda, on loomapark aidanud üles kasvatada ka mitu looduses hätta jäänud isendit. «Kaks aastat tagasi kasvatasime üles paarkümmend toonekurge ja keskkonnaamet jättis meile selle eest maksmata. Meile läks see lõbu maksma 3000–3500 eurot. Pidime selle kõik oma taskust kinni maksma ja loomadel isegi ise järel käima,» rääkis Kõiv loomapidamise telgitaguseid.

Neljajalgsed elavad Alaveskil võrreldes suuremate loomaaedadega väga heades tingimustes. «Nõue on selline, et kaht hunti võib pidada sajal ruutmeetril, iga järgnevaga peab kaasnema 20 ruutmeetrit. Meil on aga huntidel elamiseks 2800ruutmeetrine aedik,» rääkis Kõiv.

Head ja avarad tingimused

Ka karudel pole kehvem põli – kaks karupoega, isakaru Harri ja emakaru elavad 3600ruutmeetrisel alal. «Oleme välja arvutanud, et sisuliselt võiks siin elada 198 karu.» Loomade söötmine pole aga naljaasi – näiteks kulub peremehe sõnul hundile kolm-neli kilo liha päevas. Neli karuvatsa nõuavad kokku päevas 10 kilo kala ja 10 kilo liha. «Mett kulub aastas kusagil 300–400 liitrit,» lisas Kõiv.

«Kõikidele loomadele kokku on lihavajadus meeletu, kuskil 12 tonni liha aastas. Seda saame Adaverest, mille eest tuleb meil muidugi ka maksta. Jahimehed aitavad aga kobrastega – nuputamist on palju. Hädaolukorras oleme isegi toidupoes käinud, et loomadele liha osta,» rääkis ta.

Tema sõnul on kurb, et lõhepeade hind, mida söödetakse karudele, on võrreldes eelmise aastaga kolmekordistunud. «Kala aga peame ostma, muud üle ei jää, sest mujalt meil seda saada ei ole.»

Loomadele antakse ka elavat sööta, et kiskjad ei kaotaks oma instinkti. «Aastast 2013 on loomaparkides elava söödaga toitmine lubatud. Enamasti anname huntidele ja ilvestele kanu, sest me ei taha, et nad oma murdjainstinkti kaotaksid. Pealegi on see neile ka seedimiseks kasulik,» ütles ta.

Peremehe sõnul on kõige kulukam loom karu ja teisena hunt. «Karu on aga küllaltki atraktiivne loom, kellest me küll ei tahaks mingi hinna eest loobuda,» ütles Kõiv.

Karude ja huntide pidamine kulukaim

Kõiv ütles, et Tallinna loomaaed ei taha pruunkaru, kuna selle pidamine ei tasuvat ära. «Loomaaia pidajaga vestlesin ja ta ütles, et milleks ta peaks võtma pruunkaru, kui sellest on ainult kulu ja üldsegi mitte tulu.  Vastasin, et kuidas siis niimoodi, külastajad tahavad ju näha. Ta ütles, et see pole oluline, sest olevat väikseim rahaartikkel,» kõneles Kõiv.

Alaveski loomapark on võtnud oma südameasjaks eestlastele ja lätlastele kodumaiste liikide tutvustamise, et lapsed metsas metsseapõrsaga tõtt vaadates ei arvaks, et tegu on koerakutsikaga. «Ükskord käisid siin maakooli lapsed koos bioloogiaõpetajaga. Õpetaja ei suutnud lastele selgeks teha, et metsseal on põrsad. Mudilased olid veendunud, et kui on roosa ja karvadeta, siis on põrsas; kui on teist värvi ja karvadega, siis on kutsikas.»