Väega lahkõ ja as ‘atundja tohtri, timä käest võit nõvvu küssü eski kümne aigu õdagu, kitvä patsiendi Tervisetrendi kodolehe pääl Antsla perretohtrit Reva Kristat (53). Tuu kodolehe pääl saa egä Eesti perretohtri tüüd hinnada ja vana Võromaa perretohtriist om Krista saanu parhilla kõgõ inämb punktõ.
«No säänest üüse helistä mist iks väega pall’u ei olõ,» muhelõs Reva Krista uman päävä poolidsõ aknõga tüütarõn Antsla tervüsekesku sõn. «Ma klaari iks inämbüse as’ust päävä aigu är. Võimalusõ piät inemisele andma, a hindäle sälgä ei saa kah laskõ istu.»
Mille Krista õdagu ja nädäli vaihtusõl hindäle helistädä lupa – tä om kimmäs, et uma arst tiid iks parõmbidõ nõvvo anda ku infotelefoni-tohtri. «Nuu ei tiiä jo, mis inemine om ja mis täl hädä om.»
Krista tiid ummi ravi alotsit häste: tä om Antslan tohtritüüd tennü 1986. aastast. Juurõ omma täl kah küländ lähkül: Harglõ ja Karula kihlkunna piiri pääl Koemõtsan, kon eläs imä.
Tohtri kotsilõ või üldä, et tä om maa suul – Reva Kristalõ om külh pakutu latsitohtri tüüd Tarton, a tä lää-i suurtõ liina. Vällämaalõ ammuki mitte. «Liinaelu ei olõ mullõ, ma olõ maalats,» ütles tohtri lühküs seletüses.
Maausku tohtri
Reva Krista jutust tulõ vällä, et tä om maa- ja mõtsausku: soovitas ravialotsilõ innekõkkõ luudusõst peri ruuhi, apteegiruuhist hindas vanno ja läbiproovituid, mitte firmadõ päähämääritüid kallit vahtsit. «Ma olõ kuusõtõrvaga pall’u inemiisi avitanu. Om häste tüütänü, ku omma mädädse haava ja põlõtigu,» seletäs tohtri. «Olõ esi tuud kor’anu ja mõnõ ravialodsõ omma kah lännü otsma. Ku mõtsa läät, sis iks saat.»
Kinnidse nõna vasta soovitas Reva Krista pedäjänõglaauru ja kuusõkasvutsäid. «Pähnähäitsmetii, kurõmar’a ja mesi võissi iks kõigil kotun olla,» ütles tä. «Mesi – mõtõlda, mis kõik hääd sääl seen om! A tuuga piät olõma kannatust. Inemine taht kõkkõ õkvalt ja kipõlt saia. Palavikku ruttu alla ja… Inemine om kaotanu uma mõtlõmisõ är.»
Kukki parhillatsõl aol saa apteegist osta kümnit sortõ ravitsäid, soovitas Reva Krista haina esi kor’ada. «Ku om iks esi kor’atu, om hoobis tõnõ maik ja mõju,» arvas tä. «Luudusõst saa kõkkõ, a sis piät mõtlõma. A tuu om jo aig!»
Köhä vasta avitasõ paisõlehe tii ja jalavann. «Määrit tärpentiinisalviga jalatalla kokku, sinebijalavanni tiit, väega häste avitas,» kitt Krista. Põdrasamblõtii om mõrruv külh, a om kah hää abilinõ.
Krista kõnõlõs, et nahahäti vasta om kah häid luuduslikkõ salvõ. Üts hää kasv noidõ seen om saialill. «Avitas häste, a ekäütte ei avida kah – om vaia pruuvi,» ütles Krista. «Ku inemine pruuv ja saa arru, et avitas, sis nakkas tarvitama. Inemise omma mitmõsugumadsõ ja egäle ütele pass esi asi. Mullõ ei miildü kasti ja raami. Et kõik piät ütte ja tuud samma pruukma.»
Vinne roho ei olõ halva
Vana hää ja lihtsä as’a tüütäse häste, om Reva Krista kimmäs. Nii nigu omma aspõriin ja penitsilliin. «Vanastõ, Vinne aigu olli mõnõ väega hää as’a, midä kah’us inämb ei olõ,» kõnõlõs tä. «Näütüses Višnevski salv. Olõ esiki lasknu tuud Vinnemaalt tuvva. Vanastõ segäti pall’u asju apteegin. Hää lihtsä as’a, nigu kampriga määrmise rohu. No omma kõik roho valmis purgikõisi seen ja väega kalli.»
Kallit ruuhi jõvva-i mõnõ inemise vällä osta, a häbendäse tuud üteldä. «Ma saa tuust arru ja püvvä midägi vällä mõtõlda,» ütles Reva Krista. Õnnõs saa tä no õkva teedä, ku sääne asi om – teno digiretsepti-süstemile.
Inemise omma väsünü ja katski
Kukki Reva Krista nimistün om rohkõmb nuuri ja latsi, om timä ravialotsil iks hulga tervüsehäti. «Inemise omma rassõt tüüd tennü ja tuu and tunda. Noorõ tegevä parhilla väega rassõt tüüd. Inemise omma rädsidü, mõnõ omma peris katski. Ku inemine om katski, sis om tasakaal lännü ja hädä tulõva,» tiid Krista.
«Tüüpäävä omma pikä ja inemise väsüse är. A tunnus, et vast vundament ei olõ ka kimmäs. Ma ütle, et vanainemise omma kõva inemise! Nuu iks niisama arsti manu ei tulõ. Mu põlvkund om kah inämb-vähämb, a noorõmba eläse, söövä joba võlssi. Tuust om nii pall’u kõnõldu, a mõnõlõ inemisele piät iks väega pall’u kõnõlõma.»
Krista tiid, et inemisele ei tohe pikkä juttu kõnõlda – tuu ei jää miilde. Tulõ ütte ja samma üle üteldä. «Mullõ hindäle miildüs paprõ pääle kiruta. Inemine hoit tuud papõrd alalõ ja ma tunnõ, et sõnal om suur jõud ja vägi.»
Streik pand ‘ järekõrralõ kats kuud otsa
Kolm nädälit peetü meditsiini tüütäjide streik mõot’ Antsla perretohtrit niipall’o, et timä mano naas’ millegiperäst väega hulga rahvast vuurma. Ummõhtõ es olõ viiruisi aig egä midägi. Streigi mõo om viil tuu, et parhilla omma Tartolõ eriarstõ mano väega pikä järekõrra – iks paar kuud tull’ harilikulõ järekõrralõ otsa.
Reva Krista ütles, et Võro maa inemist ei olõ siski keerolidsõmb Tarto eriarsti mano saata ku liinainemist. Miä hoobis tähtsämb om: piät otsma häid arstõ, kelle mano ummi ravialotsit saata. Piät kumpma. «Et olnu tulõmust ja nätä, et inemisega iks tõsitsõlõ tegeldäs,» seletäs Reva Krista. «Kogõmusõga arst om iks väega väärt. Ku hädä om, sis ma ütle inemisele: vaihta arsti, tuu manu är minku!»
Ravialotsit om Reva Kristal päält 1400. «Ma rohkõmb es tahtnu,» tunnistas tohtri. «Ma ei kujuta ette, kuis tohtri 2000 patsiendiga ülepää jõudva – ma kül ei jõvva… Nummõr piät sääne olõma, et tuuga toimõ saat.»
Lõpõtusõs pallõlsi üteldä hinnatul perretohtril mõnõ hää oppusõ-sõna, midä võinu egä inemine kõrva taadõ panda. Tohtri ütel’: «Mis tiit, tiit hendäle. Hendä pääle piät mõtlõma. Ku ummi asjuga olõt tasakaalun, om häste. Rütm om kah hää, aastaaigõ- ja päävärütm. Tii tüüd, a puhka kah, ei saa hennäst katski tetä. Ku tasakaalu ei olõ, tulõ arsti manu tulla ja mõtõlda, kuis tuud tagasi saia. Haigus om tagajärg, põhjusõ omma muu.»
Ku seo jutu pääle tull’ tahtminõ ka hindä perretohtrit hinnada, sis saa tuud tetä Tervise trend.ee kodolehe pääl.
Harju Ülle, Uma Leht