Kas olete kunagi teinud sõira? See laagerdamata kohupiimajuust on Setomaa au ja uhkus. Nii tähtis, et ülemsootskale valitakse aastaks oma sõirameister ja ta valitakse suure hulga sõirameistrite seast.
Minu sõirategemise huvi sai alguse Torinost, kui istusime ühes Slow Food restoranis ja eelroaks kanti meile ette poole tikutoosisuurune sõirataoline juustutükk, millel natuke paprikapuru ja mett. Hind oli sel toidul selline, et ise makstes oleksin ilmselt eelroa söömata jätnud.
Lennukiga koju sõites mõtlesin aina üht, kohe kui koju jõuame, küsin Sarve Õie käest sõiraretsepti ja proovin ise, kuidas sõirategu käib. Sest korra olin näinud, kuidas Õie oma köögis seltskondlikku vestlust pidades muuseas sõira valmis tegi. Siiski tundus see tol hetkel justnagu nõiakunst.
Küsisin järgmisel päeval Õielt telefoni teel retsepti ja pean tunnistama, et enamus, mis kirja sai kõlas umbes nii: „Tunde järgi!“ Ebakindlus kosus, aga lõpuks võtsime Mikuga julguse kokku ja hakkasime pihta.
Alguses tuleb liiter piima soojaks ajada ja siis selles keeta aeglasel tulel kilo lahjat kohupiima. Paraja juustupalli ma aegajalt segades varsti potist ka leidsin. Ümberringi kergelt rohekaskollane piimavesi. Pallike sõelale nõrguma ja samal ajal õpetussõnade kohaselt potipesu. Seejärel pakk võid potti tulele sulama, juustupallike võisse ja näpuotsaga soola ja maitseaineid. Lihtne eks? Nüüd kolm muna koksates potti ja segama. Ja nüüd saabus segadusehetk. Segan ja segan, aga kas see tainalaadne asi ongi sõir?
Infoajastul tuleb muidugi helistada kohe asjatundjale ja kirjeldada olukorda. Et noh, retsepti järgi peaks nüüd sõirapallike moodustuma…
Õie hakkas muidugi naerma, eelkõige selle üle, et tegemine kolm päeva aega võttis. Proovisin küll vabandada, et näh, kirjatööd oli nii palju ja reisilt tulles palju tegemata töid. Aga hea on teadjanaiselt julgus tagasi saada, kasvõi mobiili teel. Õie ütles, et iga sõir on oma nägu ja oma maitsega. Vahel läheb ta kokku ja vahel mitte. Et isegi selle aasta Seto sootska sõirameistril Hõrna Riekal tuleb vahel sõira asemel pigem juustuvõie, aga ka see on maitsev. Ja et sõirategu ongi ettemääramatu kunst.
Aga siis, keset telefonikõnet, hakkas potis midagi juhtuma, muidu pudruse taignana potis keerutatud toit lõi potiseljast lahti ja keeras end kerasse, ilusaks kollaseks palliks. „Täpselt,“ ütles Õie. Sa ju praed seda munast kohupiima, ühel hetkel muutub muna kõvaks ja siis on sõir valmis“
Kaussidesse jagatud sõirast said esmalt osa lapsed. Nende nägudest võis siiski välja lugeda, et „parem oleks Mäkist üks purks tuua.“ Naabrid sõid ja kiitsid ja ei jõudnud ära imestada, et kas siis poepiimast ja kohupiimast saab ka sõira teha. Selgus, et saab. Ja järgmise päeva õhtuks olid meil kõik sõirakausid suisa tühjaks lakutud.
Jah, tegelikult ongi sõirategu sama lihtne kui leivategu. Olen vahel mõelnud, et mõne asjaga on lihtsalt nii, et kui seda väga palju ülistatakse, nimetatakse kultuuripärandiks ja räägitakse, et see oskus on meil kadunud – seda enam hakkab noor selliste asjade tegemist pelgama. Alles neljakümnendates tuleb mõistmine, et see on elu loomulik osa ja proovib. Kooliajal õpetatu, et eksida ei tohi hakkab haihtuma. Ning oh üllatust, kõik on palju lihtsam. Toidu tegemine ongi lihtne ja on ka mõnus.
Sealsamas Torinos olin seminaril, mille üheks osaks oli üleilmse Slow Food või lähitoidu messi külastamine. Hiigelsuur Torino olümpiamängude jäähall oli kõikide mandrite toidutootjate toodangut täis, igaüht võis maitsta, lisaks veel viis hiigelsuurt halli Itaalia enda toitude laadaga. Milline toitude virr-varr, lõhnad ja värvilummus. Põhjapõdraliha, pataadipuder, tsillikastmed, kuivatatud jõhvikad, tiibeti seemnesegud, Lõuna-Tšiili rohelised kanamunad, mõnel pool väljas viljad, millel silt „English name not known“.
Keset seda toidumöllu istus üks keskealine Aafrika naine, nägu must kui öö, rahvarõivad kaunite helmestega kaunistatud. Naise näol peegeldus maailma sügav rahu. Ta jälgis huviga kõike ümbritsevat, naeratas naeratusele vastu, aga ta käed käisid. Just niisamuti nagu meie Kihnu memmed liigutavad jutu käigus kindavardaid. Ta veeretas taignapallist pisikesi nuudlitaolisi makarone. Osavate sõrmede vahelt tuli üks „taignaussike“ teise järel, need kukkusid mingist „tundmatu päritoluga taimsest materjalist“ sõelale. Varsti oli nuudleid või mis-nad-olid terve kuhi ja siis võttis ta järgmise taignapallikese.
See oli midagi väga loomulikku ja just see kauge Aafrika naine pani mind mõistma, mis on Slow food või lähitoit.
See Itaalias 1986. aastal alanud liikumine hoiab alal kohalikku kokakunsti, piirkondlikke aed- ja köögiviljasorte ning toidutavasid. Lähitoidu organisatsioone on üle maailma praeguseks enam kui saja viiekümnes riigis, väärtustades ja hoides alal koduseid oskusi.
Tegelikult ongi lähitoit meie oma kodutoit, see, mida me ise kasvatame ja ise teeme ja ise sööme. Paremat ei oska keegi teha, paremini ei maitse miski. Ühtegi teist toitu ei hinda paremaks ei meie maitsemeel, ega ka keha. Sellist toitu süües jäämegi terveks. Ja nüüd ma siis mõtlen ja kaalun siin, milliseid seemneid järgmiseks aastaks varuda ja kuhu uusi peenraid rajada.