Alustagem sellest, et toiduta ei saa, toit on eksistentsi küsimus. Ajalooliselt on toit olnud seotud ka julgeolekuga, mistõttu on kohalikku toidutootmist, just nagu riigikaitsetki, läbi aastasadade püütud ühel või teisel moel toetada ja edendada. Nii oli näiteks Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika loomisel 50 aasta eest peamine eesmärk kindlustada end nälja vastu ning tagada põllumajandussektorile stabiilsus.

See eesmärk on püsivalt olnud täidetud juba 1980. aastate lõpust, mil toiduga kindlustatus oli ELis muutunud sedavõrd enesestmõistetavaks, et toetamise vajalikkus kahtluse alla seati. Tollastest ideedest tulenevalt reformiti EL laienemise eel põllumajanduspoliitikat mõnevõrra turusõbralikumaks ning jõuti hektaripõhiste otsetoetuste ja maaelu arenguni.
 Otsetoetuste abiga on Eestis väga paljud põllumaad korda saanud. On võimalik, et ilma nendeta oleks põllumajandus siinmail liialt riskantne tegevus.

Tänasel päeval, kui aina enam räägitakse lähenevast toidukriisist, on kodumaise toidutootmise toetamine võib-olla olulisemgi kui kunagi varem. Kui põllumajandust käsitleda ärisektorina, kus riskide maandamine on eelkõige ettevõtja kohustus, siis võiksime üsna pea olla fakti ees, et toidutootmine oleks Eestis sedavõrd kallis, et hääbub siinmail sootuks ja meil jääb üle importida toitu nt Kesk-Euroopast, kus on maaharimiseks ja loomakasvatuseks soodsam kliima. Toitu eksporditakse aga eelkõige ikka siis, kui endal üle jääb ja kui Kesk-Euroopat tabaks põud, siis parimal juhul tähendab see Eestile kõigest kõrget hinda.

Eestil on säilitamist vajavaid eeliseid

Võrreldes mitmete teiste Euroopa riikidega on Eestis toidu tootmise puhul tugevaks miinuseks teatavasti pikk talv. Kliima mõju on hästi olnud näha ka sel aastal, kus niigi lühikest vegetatsiooniperioodi on räsinud vihmad. Nagu tavaliselt, on põllumehed viljakoristuse eel pidanud pingsalt ilmakaarti jälgima.

Ometi oleme tänavu paremas seisus kui väga paljud sel aastal põua käes kannatavad riigid. Kui mujal maailmas kinnitab kanda hirm toidukriisi ees – suurenev nõudlus, põud ja kasvavad tootmiskulud on teinud oma töö –, siis Eestil on toidu osas olemas sisuline isevarustatus (liha, piim, kala, teravili). Seda tuleb käsitleda säilitamist vajava eelisena. Tulenevalt meie asukohast, peame ilmselt ka edaspidi panustama juur- ja puuviljade sissevedamisele.

Piima ja liha osas on Eestil sisuline isevarustatus

Vaatamata sellele, et viljasaak tõotab tulla hea, oleme ühes muu maailmaga astunud toiduhindade suure kõikumise ajastusse. Koos sellega on kõikjal maailmas näha ka soovi oma turge taas täiendavalt kaitsta. Eriti märgatav on see trend olnud viimase viie aasta jooksul, tingituna kõikuvatest ilmastikuoludest, aga ka varude vähenemisest, energiahindade muutumisest ning nõudluse kasvust.

FAO-OECD ühisraporti järgi oodatakse, et keskmised toiduainete reaalhinnad püsivad aastani 2020 20-30% kõrgemad kui möödunud kümnendil ehk toit kallineb. Üheks oluliseks teguriks on siin tootmiskulude kasv, mis tähendab, et raha ei jõua sageli reaalselt tootja taskusse, vaid kompenseerib kütuse- ning väetisehindu. Tootlikkuse kasv on samas vähenenud – globaalne projektsioon näeb ette 1,7-protsendilist kasvu aastas samas kui veel eelmisel kümnendil oli kasv 2,6%. Mõningast leevendust toidupuudusele pakub õnneks kalandussektor, kus nüüdseks on tavapärase püügi kogumahu ületanud kalakasvatus.
Globaalselt on seega oluline küsimus tootlikkuse suurendamine, mida aitab paremini tagada sobiv tehnoloogia, haiguskindlad sordid, infrastruktuur ning eelkõige haridus. Jätkuvalt tuleb tegeleda toidukadude vähendamisega kogu tarneahelas.

Võti on lühike turuahel

On selge, et olukorras, kus kõik toidu tootmisega seonduv aina olulisemaks muutub, on põllumajandus väga suure tulevikupotentsiaaliga valdkond. Kuid selleks, et kohalik toidutootmine säiliks ning hinnatõus liiga valusalt ei lööks, on oluline, et lisaks põllumajandusse ja toidutootmisse minevatele toetustele annaks oma panuse ka tarbija, kes eelistab oma toidulaual kodumaist toodangut. Siinkohal on abiks lühike turuahel, mille positiivseid näiteid leiab juba kõikjalt üle Eesti – toorpiima automaadid, Tagurpidi Lavka, erinevad veebipoed, mis viivad kokku tarbija ja taluniku jne. Kui tarbija seob end otse tootjaga, annab see kodumaistele põllumeestele ja talunikele sõnumi, et nende toodangule on nõudlus just siin. Nii tagame endile toiduga varustatuse ning globaalne hindade kõikumine mõjutab kohalikku tootjat ja tarbijat vähem.

Õigupoolest on kohalike talunike poolt toodetud toiduainete turustamine lõpptarbijatele lähipiirkonnas laienemas kogu Euroopas. Nii moodustab näiteks Austrias juba täna taluturgude, talupoodide ja otse farmides asuvate müügipunktide kaudu realiseeritava toidu osakaal ligi viiendiku kogu toidukaupade müügist. Lühikesed tarneahelad on üheks prioriteediks seadnud ka Euroopa Komisjon alates 2014. aastast rakendatavas ühises põllumajanduspoliitikas.

Lühike turuahel aitab kontrolli all hoida hindade lühiajalist kõikumist. Foto: Vastse-Kuuste vald

Oleks küll naiivne loota, et kohaliku toidutootmise toetamine – olgu siis läbi otsetoetuste või kodumaise toidu eelistamise – hoiab hinnatõusu kontrolli all, kuid kindlasti aitab see vähendada kriiside mõju, tagada kodumaise toidutootmise säilimise ning võimaldab mõningal määral piirata hindade lühiajalist kõikumist ja pikaajalist tõusu. Toetada tuleb aga aina täpsemalt, vajaduspõhisemalt ning kodumaist tootmist parimal moel arendavas suunas, mille oleme eesmärgiks seadnud ka käimasolevatel läbirääkimistel EL järgmiseks finantsperioodiks. Eesti inimene saab kaasa aidata, ostes kohalike talunike toodetud toitu.

Siim Tiidemann, Eesti esindaja ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni juures
http://maablogi.wordpress.com